Jaan Tooming. Professor

Kass aktsioonis.
Kass aktsioonis. Autor/allikas: Nicholas Erwin/Creative Commons

Kas on elu pärast surma? Kas on elu enne surma? Toominga jutud jätkuvad.

Professor Sabakov ärkas vara. Oli ju tähtis päev – tema näitekooli õpilased lõpetasid. Kool oli läbi. Täna oli pidupäev. Professor Sabakov oli hoolikalt valmistunud kõneks. Kõigepealt mõni sõma kooli tähtsusest: siit saite oskused, siit saite ideaalid. Nüüd olete noored meistrid ning kui teil veab, siis lööb ühel päeval särama teie tähetund. Tähtis on truuks jääda elutõele. Elutõde? Siin Sabakov jäi hetkeks mõttesse. Mis see on? Mis on tõde? Mis on elu? Ah tühja, iga näitleja teab seda. Kui ütled elutõde, siis tähendab see orgaanikat, loomulikkust, siirust. Olge siirad! Olge loomulikud! Vaadake kassi ja te saate aru! Nüüd te lähete erinevatesse teatritesse, hakkate kunsti teenima. Pidage meeles Stanislavski sõnu kunstist. “Minu elu kunstis” on teie elu kunstis. Iga liigutus peab olema pealisülesande teenistuses. Ärge valetage!

Professor Sabakov jäi jälle mõttesse. Ta oli juba mitu lendu laiali saatnud ja ikka needsamad sõnad kordusid. Kas ma olen oma arengus seisma jäänud? mõtles ta ning kohkus veidi. Peaks kuidagi teisest otsast peale hakkama. Võiks Stanislavski õpilast Grotowskit mainida, natuke ka Meierholdist ning siis panna punkt.

Jah, punkt. Järsku taipas professor Sabakov, et ka tema elule tuleb kord punkt – surm. Enne seda tuleb veel palju näitlejaid, lavastajaid, dramaturge kasvatada meie teatri hüvanguks. Kõik on ju selge, ainult tegutse. Palk on hea. Välismaal saab tihti käia, naine on küll juba vana, kuid noori tüdrukuid võib vaadata koolis. Ja need on tõeliselt andekad ning särtsu täis. Ja kõik minu valitud, mõtles professor Sabakov. Aga siiski, milleks see kõik? Pankurid ja maaklerid tahavad lõbu, teatrid on tõsiste näidendite puhul tühjad ning kapitalism möllab. Ma olen kapitalistlik siga, turgatas äkki professor Sabakovile pähe. Noor näitleja saab kolm-neli korda minust vähem palka, iga päev näen prügikastiolendeid, mina aga sõidan mööda välismaa koole ning räägin, kui tore on meie kool.

Ja äkki professor Sabakov murdus. Ta istus autosse ning sõitis lähimasse supermarketisse. Ostis kolm meetrit pesunööri, sõitis kooli ning poos enda võimlemisredeli pulga külge üles.

Kui õpilased ta avastasid, oli professor Sabakovi nägu sinine nagu õhtutaevas ning keel ripnes suust. Ta võeti maha ning viidi morgi. Lõpupidu lükati edasi.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: