Näitleja Karjahärm ärkas lapse vääksumise peale. Ta oli unine, sest pool ööd oli ta nikkunud oma noort naist. Karjahärm sai varsti viiskümmend, mees parimas eas. Ja seda kinnitas ka noorik. Kuigi näitlejal Karjahärmal oli ampull reies, sest juua ta ei tohtinud, ei hoolinud ta sellest, sest Karjahärm oli Eesti parim näitleja. Tema karglemised laval olid nii vapustavad, et noored tüdrukud tulid ennast talle ise pakkuma. Ega Karjahärm risti ette ei löönud (kuigi ta oma arvates oli usklik). Ilusad tüdrukud olid teda elu aeg võlunud ning kui vanasti joomatuurid peale tulid, siis võttis ta nädala jooksul mitu tükki ette.

Nüüd oli ta taas isa ning auväärne kaine kodanik. Auto perse all ning raha tuli nagu raba. Osadest puudu ei olnud, sest lavastajad hindasid teda, kuigi ta oli loll nagu puuga pähe saanud oinas. Aga suuvärk oli õigel kohal ning füüsiline vorm nii kodus kui ka laval hea. Karjahärm oli väga uhke oma auto peale, kuigi see polnud tuliuus. Talle meeldis kihutada ning naine lausa kiljus ta kõrval, kui Karjahärm kurve võttis. Ja nii see juhtus.

Ühel päeval põrkas ta kokku veoautoga, kaotas teadvuse ning leidis enda halvatuna haiglast. Arst ütles, et pole lootust uuesti käima hakata. Karjahärm oli mees. Ta polnud igerik, kes tahtis jääda teiste hoole alla. Ning ühel päeval tõmbas ta rihmaga endal kõri kinni.

Nii lõppes kuulsa näitleja Karjahärma elu, kes tegi alati seda, mida lavastajad nõudsid, oli mees ja isa, kuulus ja uhke nagu kikas oma kanade keskel. Karjahärma surnumask oli kaame nagu kuu sügisööl, kuid keel punane. Seda keelt oli raske suhu tagasi toppida, muudkui vajus jälle suust välja. Lõpuks ei jäänud muud üle kui lõug sidemega pealae külge kinni siduda. Matusel kirstu ei avatud. Lesk nuttis. Noori tüdrukuid oli matusel palju.