Jaan Toominga lühijutt. Tasuja

Vereta Jaht 2015 fotovõistlus
Vereta Jaht 2015 fotovõistlus Autor/allikas: Jarek Jõepera/RMK facebook

Sari jätkub, täna astub teie ette tasuja.

Pururikas Jack Wellhausen oli inglise aadlimehe ja baltisaksa parunessi poeg. Ta ostis Eestis suure mõisa ja ehitas selle kiiresti üles, hankis suure korteri ka Tallinna vanalinna ning ostis Saaremaa randa suvemaja. Ta oli missioonitundega mees, agiteeris oma sõpru Baltimaadel üles ostma maad, mõisu ning kortereid. Aedniku palkas Šotimaalt ning virtini ja mõisa ülevaataja Saksamaalt. Ainult marjade korjamise ajal võttis ta väikese tasu eest suurde maasikaistandusse rabama töötuid eestlasi. Ta kahetses, et polnud võimalust mõisatallis laisematele töölistele soolvees leotatud vitsa anda. Mõnus oli ette kujutada, kuidas pekstav röögib, selg verine.

Jack Wellhausen põlgas kohalikku rahvast ja nende ugrimugri mulinat. Külapoe juures purjus kohalikke kakerdajaid vaadates ja nende jorinat kuulates oli ta veendunud, et selline rahvus sureb varsti välja. Tihti sittus ta õhtuti oma mõisatrepile ja kutsus viinapudeli eest eestlasi seda ära koristama. Naudinguga jälgis ta siis, kuidas trepp jälle puhtaks küüriti ja virtin selle lõhnaõliga üle piserdas. Koristaja sai viinapudeli ja püüdis virtina käele rõõmust klõmaka saamise eest suud anda. Sealsamas kulistas ta ka pudeli tilgatumaks ning läks vaarudes ja lällutades peatäit välja magama.

Jack Wellhauseni kireks olid jaht ja naised. Metskitsi nülgis ta ise, seegi oli meeldivalt erutav protseduur. Kohalike naiste asemel eelistas ta tarbida libusid Zürichi lõbumajades, aga vahel tellis ka kaaslaseks mõne kõrgseltskonna litsi. Elu oli mõnus.

Eesti intelligents puges Jack Wellhauseni ees, kuigi ta tegi lobitööd, et Eesti valitsus tagastaks Vabadussõja järel mõisnikelt ära võetud mõisad ning hüvitaks Füüreri kutsel Saksamaale rännanute kahjud. Ainult üksikud eestlased julgesid piiksatada, et milleks neile taas parunid ja vonnid.
Jah, Jack Wellhausen unistas suurest Saksa Keisririigist Baltimaadel. Keisrina kujutas ta muidugi ennast. Saksamaalt tulevad tõelised aarialased ning asuvad matside asemele, see oli ilus paleus. “Ja mida kiiremini hääbub kohalik tõug, seda kiiremini lööb õitsele Saksa keisririik, igavene ja võimas. Ma maksan kätte kõigi oma esivanemate eest, kellele need mühakad on liiga teinud”, mõtles ta ning sosistas vaikselt oma aristokraatlikule näole peeglis: “Ma olen TASUJA!”

 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: