Virumaal, Lahemaa rahvuspargis, elas suviti kummaline mees, Juhkam nimi. Ta elas sõna otseses mõttes kummuli pööratud vana paadi all, rannas. Juhkam oli umbes 50 aastat vana, mõnusa õllekõhuga lühikest kasvu mees. Pikad juuksed õlgadeni, üldse mitte hallid, pikk kitsehabe ja tihedad mustad kulmud, mille all terashallid silmad, mis kõike uudishimulikult jälgisid. Seljas oli tal ühest tükist hõlst, nööriga keskelt kinni ning tavaliselt käis ta paljajalu. Juhkamil oli ustav kaaslane: umbes 30-aastane naine Lea, kes saatis teda igal pool, sõi ja jõi temaga koos ning seksis rannaliival. Seda käisid poisikesed piilumas, kuid Juhkam ja Lea ei häbenenud üldse, olid alasti, mingi lambanahk oli liivale laotatud ja lasid seal seksil hea maitsta. Kui isu täis sai, tormasid vette suplema, hullasid ja naersid ning ujusid kaugele merele. Siis peesitasid päikese käes, kuni ihud ära kuivasid.
Juhkam ja Lea käisid külast külla toitu kerjamas. Nad olid väga viisakad, laulsid metsavendade laule ja rahvas oli lahke nende vastu. Oli ka muidugi üksikuid, kes põlgasid neid, kuid nende juurde kerjav paar ei läinudki. Anti ka raha, selle eest ostsid Juhkam ja Lea poest viina ja õlut ning purjutasid siis kaupluse juures päev otsa. Kohalikud hulgused ja prükkarid sõbrustasid Juhkamiga, Juhkam rääkis neile anekdoote ja pajatas ka muinasjutte, siis kogunesid ka lapsed tema ümber. Lea aga laulis kõrge häälega rahvalikke laule, mida Reet Linna teleris käis eri kohtades laulmas. Lea oli populaarne naiste hulgas, vahel kogunes suur sagar naisi kokku ning Lea laulis ees ja naised lasid järgi. Juhkam käis siis mütsilotuga ringi ning naised annetasid raha. Ja jälle said Juhkam ja Lea pidu panna, kuni lõpuks tuigerdasid kaelakuti oma paadi alla ööbima.
Aga sügisel kadus Juhkam koos Leaga Virumaa rannast. Keegi ei teadnud, kus nad olid sügise ja talve, kuid hiliskevadel olid nad jälle tagasi ning alustasid uuesti oma kerjuseelu. Kohalik rahvas oli nendega harjunud ning ilma nendeta ei kujutatud elu enam ette. Lea laule ja Juhkami lugusid – neid meenutati kogu talve ja lausa oodati, millal nad tagasi tulevad, sest Leal oli jälle uusi laule ja Juhkamil uusi lugusid.
Lapsed armastasid Juhkamit väga. Nad kuulasid säravate silmadega, suud ammuli, Juhkami muinasjutte ning Juhkam jutustas neid käsi vehkides, loomade hääli järgi tehes ja ta lausa mängis kogu loo maha nagu tõeline näitleja. Üks proffnäitleja, kes suvitas seal kandis, juhtus kuulma Juhkami jutustamist ning läks pärast Juhkami juurde ning surus tal kätt ning soovitas tal rajada monoteatri. Juhkam aga naeris ja ütles, et näitlejad on rumalad lojused ning teater on üks lollidemaa sitamaja. Proffnäitleja muidugi solvus ja hakkas Juhkamit sõimama aferistiks. Juhkam ainult naeris ning võttis märsist viinapudeli ning pakkus lepituseks näitlejale. See muidugi jäi kohe vait, võttis pudeli vastu, kulistas tubli sõõmu ning varsti olid nad mõnusad sõbrad, laulsid roppe laule ning läksid poodi uue pudeli järele. Lõpuks magasid nad õndsat und põõsa all ja Lea istus truult nende kõrval ning ajas vitsaga nende näo kohal tiirlevaid sääski ja kärbseid minema. Nii hakkaski see näitleja – Juss Harjusk oli ta nimi – käima koos Juhkamiga ja Leaga muinasjutte vestmas, tegelikult Juhkam jutustas, Lea laulis, näitleja istus ja kuulas (ta muide ütles, et õpib Juhkamilt teatrikunsti!) ning pärast purjutasid nad nii kaua, kuni jalad nõrgaks läksid ning vajusid kuhugi peatäit välja magama. Kui nad õhtupoolikul üles ärkasid, oli neil mõlemil kõva pohmell.
“Oh kuradi-kuradi-kurat, küll pea lõhub,” oigas Juss.
“Mul ka,” vigises Juhkam.
“Ega siis midagi, atvaa poodi, mehed,” käsutas Lea, kes oli ustavalt nende und valvanud.
Juss ja Juhkam ajasid end üles ning nad hakkasid kõik koos poe poole astuma. Oli juulikuu. Tegelikult oli veel valge, kuigi kell oli juba kuue peal. Päike veel kõrges ja tolmune tee. Männid seisid vaikides, tuult ei olnud. Kauplus oli siinsamas lähedal, nii et varsti uuris seltskond ahnelt riiulitel rivisse seatud alkoholipudeleid. Ja pudeleid oli palju, mis sest et külapood.
“Valik on suur,” pomises Juss. “Kui palju meil raha on?”
“Minu rahandusminister on Lea, las tema ütleb,” ühmas Juhkam.
“Võin anda 125 krooni,” kuulutas Lea.
“Minul on ka sajaline,” rõõmustas Juss, pistis käe lühikeste pükste tasku ja võttis Koidula välja.
Nii nad siis klapitasid ning varsti istusid kolmekesi pingil vana kuuse all. Kajakad kriiskasid ja üksik orav lippas üle tee.
Pudelid avati juba poes, nüüd polnud muud vaja kui rüübata.
“Kurat, sakummi unustasime ära,” oli Juss vihane.
Leal oli alati seljakott seljas, keegi ei teadnud, mida ta kaasas kandis, kuid seekord avas ta koti ning võttis välja leiva ning jupi suitsuvorsti.
“Oh, sina päästeingel, armas Lea, las ma annan sulle musi,” lalises näitleja ning püüdis tõesti naist suudelda.
“Hoia eemale, mina olen Juhkami oma, ära käperda,” tõrjus Lea ning lõi päris kõvasti Jussi väljasirutatud käe pihta.
“Kuradi truu plika sul, Juhkam, millega sina, vana, ta ära oled võlunud?” imestas Juss.
“Eks ikka kõva riistaga ja selge aruga, see teeb mehest möirakaru, ning see meeldib naistele,” naeris Juhkam.
Nad rüüpasid õlut ja viina segi ning närisid vorsti kordamööda peale ja mugisid leiba.
“Nagu venkud oleme,” naeris Juss, “õlut viina segi.”
“Ah mis venkud, peaasi, et pea saab ornungi,” muigas Juhkam leiba mugides.
“Ja pärast teeme ühe kupsu meres, siis saate päris selgeks,” ütles Lea asjalikult ja võttis ka punnsuutäie viina, kuid õlust keeldus.
“Ei, ma lähen koju magama,” ütles Juss Harjusk ja asutaski tuikudes minema.
“Kas homme näeme?” hõikas Juhkam talle järele.
“Kindlasti,” hüüdis näitleja vastu ja kadus puude vahele.
Sel õhtul kostusid rannast metsikud naise karjed, lausa kriisked. Külarahvas, kes kuulsid, teadsid: Juhkam armatseb oma Leaga. Üksikud mutid pobisesid: häbitud!, vanamehed kuulasid mõnuga, nostalgiaga meenutades noorust ja nii mõnigi paar ruttas kas metsa või tuppa ka ise seksima, nii mõjuvalt erootilised olid Lea karjed.
Külas elas poolearuline pudelikorjaja ja prügikastides tuhnija Vänt. Jah, nii teda hüüti, sest pärisnime keegi õieti ei teadnud. Vänt oli hullumajas olnud, invaliidistunud ja nüüd pensionil, 58-aastane, kes elas koos 82-aastase emaga. Vänt oli rõõmsameelne, käbeda liikumisega, igal hommikul varakult väljas taarajahil. Ta tundis hästi Juhkamit ja Lead, nemad olid vist ainsad kogu küla peal, kellega ta suhtles. Kui nüüd Vänt karjeid rannast kuulis, siis võttis ta kodunt suure korvi ning ruttas randa. Kui ta mere äärde jõudis, siis seks käis täie hooga. Vänt aga ei vaadanud paari poolegi, ja seksijad ei lasknud ka Vändast endid segada. Vänt võttis korvist kastruli, kohvipaki ja meepurgi. Korjas kokku natuke kuivi oksi ja laaste ning süütas lõkke, suurest veepudelist valas allikavett kastrulisse, istus liivale ja hakkas ootama, mil vesi keema hakkab. Kastrulipõhja aga puistas kohvipuru ning lasi paar teelusikat mett venida kohvipurule. Juhkam ja Lea lõpetasid seksimise pöörase orgasmiga, Lea kriisked täitsid taevaaluse ja ka Juhkam möiratas korra. Siis jäi kõik vaikseks. Varsti nad tõusid ja jooksid merre, hakkasid teineteist seebitama ja nuustikutega küürima. Kui ihud puhtad, tõid seebi ja nuustikud kaldale ning sumasid vette, ujusid kaugele merele, vahetevahel sukeldudes vee alla. Vänt aga istus kannatlikult lõkke ääres ja vaatas üksisilmi tulle. Siis tulid Juhkam ja Lea tagasi, nad ei häbenenud oma alastiolekut Vända ees, Lea ronis luugi kaudu paadi alla (paat oli suur!) ning tõi froteerätikud ning kaks suurt rannamantlit. Nad kuivatasid vastastikku teineteist, ise mingit laulu ümisedes, varsti olid üleni mässitud rannamantlitesse, rätikud keerasid nagu turbanid ümber pea ning tulid lõkke juurde.
“Tere, Vänt,” tervitas Juhkam rõõmsalt ning ulatas Vändale käe. See võttis käe ning ütles: “Kõik saab korda, saame hakkama.”
“Muidugi saame, Vänt,” ütles Lea ning kallistas teda.
“Noh, täna kohviõhtu jälle,” ütles Juhkam.
“Täna õhtul juuakse, klaase kokku lüüakse,” vastas Vänt.
“Ei me täna enam joo, Vänt,” lausus Lea.
Juhkam ja Lea teadsid, et Vänt ei tohi alkoholi pruukida, sest ta tarvitas mingeid hullurohtusid ja kui alkoholi võttis, siis hakkas märatsema ja sea moodi vinguma. Juhkam ja Lea hoidsid Vänta, nad lausa armastasid teda.
“Ema haige,” hakkas äkki Vänt naerma.
“Mis haigus tal on?”
“Nohu.”
“Oh nohu pole haigus, see läheb üle,” lohutas Lea.
“Vänt peseb taskurätte,” itsitas poolearuline.
“Too minu kätte, ma pesen puhtaks,” ütles Lea.
“Emal nina tilgub, rannas laulvad silgud,” luuletas Vänt.
“Sa oled naljamees, Vänt,” kiitis Juhkam.
“Ei ole, elu kole, raha pole.”
“Ma anna sulle 25 krontsi, Vänt, osta emale nohurohtu,” ütles Lea ning andiski.
“Oh sa armas Tammsaare, mul oli pruut Maare,” luuletas Vänt aina edasi. Päris proosas ta rääkis harva, nii et Juhkam nimetas teda lausa poeta laureatuseks.
Vänt küsis siis tõsiselt, mis see tähendab.
Juhkam seletas: “Oled õukonna pärjatud luuletaja! Meie oleme õukond, Lea kuninganna, mina kammerteener ja sina lood värsse.”
“Oh mine persse!” karjus äkki Vänt.
“Mis sul hakkas, Vänt,” ehmus Lea.
“Kohvi on valmis, peas on salmid,” lausus Vänt täieliku rahuga, nagu poleks röögatanudki.
Vändal oli kulp ka kaasas ja sangaga alumiiniumist kruusid. Ta tõstis magusat kohvi kulbiga kruusid täis ning varsti istus seltskond vaikides liival, lõkkesöed hõõgusid, tähed sirasid taevas ning kostis ainult kohvijoomise luristamist.
Lea toetas pea Juhkami õlale ning hakkas äkki vaikselt laulma iiri ballaadi katelsepast ja tema naisest, kes rändasid mööda maad, imetlesid loodust, armastasid teineteist väga ning parandasid katlaid, ise luues samal ajal uusi laule. Lea laulis eesti keeles, Juhkam silitas hellalt naise kätt ning Vänt kuulas kinnisilmi. Kui laul lõppes, ohkas Vänt:
“Lõpp hea, kõik hea, aga minul uni peas.”
Lea tõi paadi alt magamiskoti, aitas Vändal sinna sisse pugeda ning soovis head ööd. Ise ronis koos Juhkamiga paadi alla. Varsti kostis Vända norskamist ning öises rahus hõljusid unenäopildid...
... Tuli sügis. Lea ja Juhkam valmistusid lahkuma. Nad andsid hüvastijätukontserdi külarahvale: laulsid ka rahvalaule, näiteks “Lähme kuuda kuulamaie” ning “Oleks minu olemine, teiseks minu tegemine, küll mina teaksin, mis mina teeksin...”. Seda viimase laulu kordusrida möirgasid mehed täiesti kõrist kaasa, trampisid jalgadega vastu põrandat rütmi ning nõudsid laulu kordamist,
Keegi ei teadnud, kus Juhkam ja Lea kogu hilissügise, talve ja varakevade olid, räägiti, et hooldekodus või vaestemajas, keegi teadis rääkida, et rikaste sugulaste juures, kuid järgmisel südakevadel olid nad tagasi, rändasid jälle külast külasse, kerjasid ja laulsid ning ajasid viina keresse.

[Ja kui nad pole ära surnud, siis rändavad nad ikka külast külasse, laulavad ja kerjavad ning ajavad viina keresse...]