1. septembril saabus Eestimaale päise päeva ajal öö. Kõik mähkus äkki pilkasesse pimedusse. Alguses arvati, et ootamatu päikesevarjutus, kuid astronoomid teatasid kohe, et seda ei saa olla. Varsti tõusis kohutav paanika. Elekter ära ei kadunud. Tänavavalgustid pandi linnades põlema. Televiisoritest nähti, et muu maailm on valge. Eestisse sisse enam ei pääsenud. Autod, rongid, lennukid ei suutnud tungida läbi pimedusemüüri. Piirivalve raporteeris, et pimeduse äär läheb mööda esimese vabariigi piiri. Vene piirivalvurid pagesid oma maale. Vene valitsus andis noodi – piir! Välja Eestist oli võimalik pääseda.

Oli esimene koolipäev. Kuna õues oli pime, siis õppetöö toimus elektrivalgel. Lastele tuldi autodega kooli järele, jalamehed jäid kooli ööbima. Eesti Energia mehed olid vist ainsatena rõõmsad – nüüd tõusid elektriarved pööraseks. Samal ajal kavatses juhatus pageda välismaale, sest pimeduseriiki ei tahtnud ju keegi jääda. Rikkad, kellel oli arve välismaa pankades, pakkisid kohvreid. Televiisoris kuulutati välja erisaade, kus pidi esinema President. Kõik, kellel televiisor oli, ootasid pingsalt Presidendi esinemist. Ja siis see juhtuski. Kui Presidendi nägu ekraanile ilmus, oli näha, et ta on närvis. Kuid ta püüdis rääkida talle omase monotoonse häälega:

"Armas Eesti rahvas! Meid on tabanud katastroof. Me ei tea, kas on see loodusõnnetus või tundmatute terroristide rünnak. Midagi niisugust ei ole ajaloos varem juhtunud. Nii ütlevad asjatundjad. Palun säilitage rahu. Me natsionaliseerime elektrimajanduse ning alandame elektri hinda. Kedagi ei tõsteta tänavale, kui ta elektri tarbimise eest maksta ei jõua, sest see on meie ühine häda. Riik peab siin resoluutselt sekkuma. Me palume abi ja toetust NATO-lt, Euroopa Liidult, ÜRO-lt, kõikidelt valitsustelt, palume toetada meid ning ma olen kindel, et ühiselt leiame lahenduse ja valgus tuleb tagasi meie riiki. Ühendagem jõud ja olgem üksmeelsed õnnetuses, mis meid on tabanud."

Järgmisel päeval helistas keegi Kadriorgu ja palus Presidendi vastuvõttu. Meeshääl ütles, et ta on tulnud Soomest ning tema nimi on Jari Lempinen. Kui küsiti, kes ta on, siis vastas Lempinen, et ta on porokasvataja Lapimaalt. Kadriorust paluti helistada mõne päeva pärast uuesti. Porokasvataja nõudis vastuvõttu kell 18.00, sest asi on väga tähtis. Presidendi kantselei keeldus.

Samal õhtul hakkas President kuulma hääli. Ta lõi kartma, et on läinud hulluks. Hääl ütles selgesti:

"Kui sa mind täna kell 18.00 vastu ei võta, lähed peast segi ning sinust saab sibi."

President püüdis enesevalitsust mitte kaotada, kuid hääl ei jätnud teda rahule, vaid kordas seda lauset pidevalt nagu automaat. Kell oli 1630. President helistas naisele ning rääkis talle, et mingi tundmatu hääl painab teda. Naine ehmus, kuid soovitas siis helistada psühhiaater Ellingule, tema vanale tuttavale, küll ta oskab nõu anda ja oskab suu lukus hoida. President kõhkles. See oleks ju enda hulluks tunnistamine. Aga hullud ei ole Presidendid. Nad võivad ennast küll ka keisriks pidada, kuid keegi ei võta neid tõsiselt. Hääl aina korrutas:

"Sibi, sibi, sibi!"

Lõpuks ei pidanud President enam vastu, ta helistas kantseleisse ning käskis teatada talle inimesest, kes tahab tema vastuvõttu täna kell 18.00. Kantseleist vastati, et keegi Soome porokasvataja olevat helistanud ja seda nõudnud. President tegi, nagu oleks saanud vihaseks ning käratas, et Soome külaline tuleb kohe tema juurde lasta, kui ta kell 18.00 Kadriorgu ilmub, sest ka lihtsaid tööinimesi tuleb austada. Kantselei vabandas ning lubas täita käsu.

Niipea kui President selle korralduse andis, lakkas hääl painamast. See üllatas Presidenti veelgi rohkem. "Kas ta kuulab pealt, mida ma mõtlen ja räägin?" arutas ta endamisi.

Nüüd ei jäänud muud üle kui oodata. Ta tahtis puhata ning keelas ennast segada ettekäändega, et tal on vaja üksinda tööd teha. Tegelikult läks ta oma korterisse, heitis laia abieluvoodisse ning lamas seal liikumatult kallist kandelaabrit jõllitades. Talle meenus, kuidas peapiiskop oli öelnud, et Eesti pimedusega löömine on karistus pattude eest. Korruptsioon, rikkad ja vaesed, ettevõtete ja maa müümine välismaalastele, tänavalapsed, töötud, alkoholism, narkomaania, iibe kahanemine – kõik need on patud, mille eest nüüd Jumal karistab. President käis pühade ajal kirikus, nii oli ette nähtud, kuid Jumalat ta ei uskunud.

Kella kolmveerand kuueks läks ta oma kabinetti. Ta istus tugitooli. Ainult üks mõte trummeldas ta ajus:

"Kes ta on? Mis ta tahab?"

President oli kohtunud erinevate selle maailma vägevatega, kuid see neetud poromees ärritas teda, isegi veidi hirmutas. Ta oli pidanud ennast alati tasakaalukaks ning ennast valitsevaks meheks, kuid see hääl, mis enne ta kõrvus kõmas, oli jube. See käis üle mõistuse. Aga see, mis ei allunud mõistusele, see oli ju hullus, arvas President. Ja kõige rohkem kartis ta hullumist, nõdrameelseks jäämist.

Laual helises telefon. President kargas püsti ning kiirustas laua juurde, haaras telefonitoru:

"Vabariigi President kuuleb."

"Härra President, Jari Lempinen ootab vastvõttu."

"Juhtige ta minu kabinetti."

"Ihukaitse tuleb kohe."

"Ei mingeid turvamehi."

"Härra President, me ei saa riskida teie eluga."

"Kuulsite, mis ma ütlesin. Las jäävad ukse taha passima."

"Olgu nii, härra President."

President sammus oma ametilaua taha ning seadis end istuma ning jäi pingsalt ootama.... Siis koputati uksele.

"Sisse!"

Uks avanes ning sisenes rahvarõivais lühikest kasvu saam, neljatuule müts peas.

"Tere, President," ütles saam ilma aktsendita puhtas eesti keeles.

President tõusis, tuli laua tagant ära ning osutas tugitoolidele.

"Istuge, palun."

"Aitüma."

Mõlemad istusid ning vaikisid. Siis puhkes saam naerma.

"Te ootasite soomlast?"

"Ausalt öeldes, jah."

"Ma olen saam, nagu näed, ära mind laplaseks kutsu."

"Ma tean, et saamid ei armasta seda sõna."

"Tore. Mul on sulle ettepanek."

"Milline?"

"Kui annad riigi juhtimise minu kätte, siis kaotan ma teie maalt pimeduse."

"Kuidas te seda teete?"

"See on minu asi. Sa ju tead, et Saamimaal on aegade algusest peale olnud vägevad nõiad. Mina olen Ilmamaanõid."

President hakkas kahtlema, kas mitte pole tegemist hulluga. Ta piilus ukse poole. Saam naeris: "Turvamehed magavad. Ära looda nende peale."

"Mina ei saa teile riigi juhtimist anda, Riigikogu valib rahvas."

"Sina ei ole valitud."

"Rahvas pooldab mind."

"Oleneb, missugune rahvas. Sa olid tippkommunist."

"Olin. Ja ma ei häbene seda, kuigi olen selle ammu unustanud ning teenin nüüd kogu hingest kapitalismi võidukäiku kogu maailmas."

"Sa oled reetur!"

"Kuidas, palun?"

"Reeturinäru. Kui sa olid kommunist, siis sa oleksid pidanud ka selleks jääma, aga mitte värvi vahetama."

"Teie solvangud lähevad üle piiri."

"Kohe saadan ma su üle piiri," ütles saam ning hakkas äkki heleda häälega jõuliselt joiguma.

President tundis imelikku surinat kehas, siis kadus kõik silme eest ning kui ta uuesti nägema hakkas, leidis ta enda ühe rohelise prügikasti kõrvalt aluspükste väel. Päike paistis, mööduvad inimesed vaatasid tema poole ning President kuulis soomeeelset kõnet...

... Samal ajal joigus Jari Presidendi kabinetis edasi, järk-järgult hakkas ta kasvama, ta nägu muutus ning mõne aja pärast oli ta saanud Presidendi kuju. Saami rahvariided seljas, kuid täpse Presidendi koopiana läks ta laua taha ning istus riigijuhi leentooli. Mõne hetke pärast võttis ta telefonitoru ning käskis ühendada siseministriga.

"Siseminister Sips kuuleb."

"Siin President. Homseks too mu lauale kõikide endiste kommunistide ja pärast sõda sisserännanud venelaste nimekiri."

"Kuulen, härra President."

"Head aega."

"Head aega, härra President."

Jari tõusis ja siirdus Presidendi korterisse. Naine oli juba seal.

"Noh, kas hääled kadusid?"

"Oh, ammugi juba."

"Oled ikka mul hirmuvares."

"Vahel peab hirmu tundma."

"Kuidas päev möödus?"

"Töiselt."

"Mul ka."

"Mis sa tegid?"

"Käisin ühes lastekodus kingitusi jagamas ning kohtusin ajakirjanikega."

"Mis sa neile rääkisid?"

"Et elu läheb paremaks, kui me üksmeelsed oleme."

"Sõnadega üksmeelt ei saavuta."

"Jõuga ka mitte."

"Kes teab..."

Alles nüüd märkas naine Jari rõivaid.

"Mis sul seljas on?"

"Saamide rahvarõivad."

"Sa oled hulluks läinud."

"Miks?"

"Kas tahad kõikide naerualuseks saada? Vaheta jalamaid ära."

"Ei mõtlegi. Saamid on meie sugulasrahvas."

"Sugulased või mitte, sina oled eurooplane."

"Jälle vana joru. Saamid on ka eurooplased. Vanasti isegi Prantsusmaal elanud."

"See oli vanasti. Nüüd on XXI sajand."

Jari alustas jälle joigumist. Naine hakkas üle keha värisema ning kadus. Kui ta jälle ringi vaatas, istus ta Pariisis tänava ääres. Keegi ei vaadanud ta poolegi, sest endine presidendiproua oli muutunud tänavalaulikuks – leelotas eesti rahvalaule, rätt jalge ette laotatud, kuhu mõned olid visanud metallraha...

Jari ei vajanud und. Just öösel ta töötas. Ja nüüd kavatses Ilmamaajumal teha ära suure töö. Seinal rippus maailma kaart. President-saam tõusis ning läks kaardi juurde. Heitis pilgu erinevatele maailmajagudele ja hakkas jälle joiguma, ise peopesaga libistades üle mandrite. Joig lainetas kabinetis, Ilmamaajumal ei pingutanud, laul lihtsalt voogas temast välja. Siis äkki lõpetas. Läks tagasi laua juurde ning istus. Varsti helises telefon. Ilmamaajumal võttis toru:

"President kuuleb."

"Siin tülitab teid kaitseminister, härra President!"

"Milles asi?"

"On juhtunud kohutav arusaamatus. Kõik relvad on muutunud mängupüstoliteks, kütus muutunud veeks ja sõjaväelased räägivad arusaamatut keelt."

"Ärge muretsege, nüüd on igal pool maailmas niimoodi," naeris President ning katkestas kõne. Siis võttis Ilmamaajumal puhta paberilehe ning sulepea. Ta kirjutas suurelt:

878.400.000 hinge 20^** 8784 hõimu

ARMASTUS

Kui ta oli need arvud ja selle sõna kirjutanud, hakkas ta jälle joiguma. See oli jõuline ja samal ajal rõõmus joig. Kui ta lõpetas, oli hommik käes. Ta käskis tuua ajalehed. Mingi kummaline roheline mees tuli sisse ning pani ajalehed Presidendi lauale. Lehtedel oli kuupäev: 23.12.20**.

Esilehel kirjutati eesti ja saami keeles:

Meie neli päikest annavad ühtlaselt valgust ja sooja. Robotid on tööl. Tänu Ilmamaajumalale ei pea me enam mõtlema toidule ning igapäevastele muredele. Keeltest on kadunud sõnad "sõda", "vaen", "viha", "kadedus" jt; on jäänud kõigile arusaadav sõna "ARMASTUS".