Juulius oli noor näitleja. Ta oli alles kolmandat aastat teatris tööl. Ja nüüd usaldati talle uues lavastuses peaosa: ta pidi mängima kirikuõpetajat. Juulius ei uskunud Jumalat, ta pidas ennast ateistiks. Kirikus oli ta käinud ainult lapsena, kui ema lasi ennast ristida ning usklikuks sai. Kuid Juuliusel oli kirikus igav nende vanamuttide seas. Haledad venivad koraalid, kuigi oreli saatel, olid tema meelest näugumised. Juulius eelistas räppmuusikat ja vahel võttis ta pleieri kirikusse kaasa, peitis enda kiriku tagapingile, pani kõrvaklapid kõrva ning lasi jumalateenistuse ajal endale räppi. See oli lõbus: mutid põlvitasid armulauda võtma räpi saatel. Juuliusel oli inglise keel varakult selge ja ta oskas ka ropendada kenasti selles keeles. Sõbrad olid Juuliusest vaimustuses, kui Juulius õllelaua taga räppis inglise ja eesti keele segus roppe värsse.

Aga nüüd äkki pidi Juulius teatris mängima kirikuõpetajat. Ja veel usklikku kirikuõpetajat. Lugu ise oli lihtne: ühte külla tuleb uus õpetaja, kes hakkab aktiivselt tegutsema, kuid rahvas on tuim. Ainult paar-kolm mutikest käivad jumalateenistusel, õpetaja külastab koguduseliikmeid nende kodudes, kuid inimesed on tõrksad, mehed joovad ja on töötud, naised rügavad tööd teha, kuid rohkem aiamaal ja lastega. Keegi ei taha kirikumaksu maksta, sest kõik on vaesed ja ega õpetaja seda ka nõua, ta lihtsalt kuulutab jumalasõna ning kutsub kirikusse, kuid keegi ei tule. Siis ühel päeval avastab õpetaja, kui ta ühte haiget koguduseliiget külastab, et kui ta käed haigele peale õnnistamiseks paneb, siis haigus kohe kaob. See ime kandub kulutulena läbi küla. Teda kutsutakse haigete juurde ja oh imet, õpetajal on tervendaja võimed. Ka ümberkaudsetest küladest tulevad abipalujad, eriti tänulikud ollakse, kui ta lapsed terveks ravib. Nüüd kogunetakse ka kirikusse jutlust kuulama ja lõpuks on kirik igal pühapäeval rahvast tulvil. Õpetajat hakatakse uueks Kristuseks pidama ning lõpuks peab ka kirik otsuse tegema. Näidendi lõpp on muidugi ulmeline: kirik kuulutab, et Kristus on maa peale tagasi tulnud ning lõpetab oma tegevuse. Uus Kristus käib mööda maailma ja ravib ja kuulutab Isa riiki, mis on tulnud maa peale.

Juulius hakkas hoolikalt tegema osatäitmiseks ettevalmistusi. Nüüd võiks pikalt kirjutada sellest, kuidas ta külastas erinevaid kirikuõpetajaid, rääkis nendega nende tööst, uuris teoloogiat jne. Kuid tänapäeva lugeja ei viitsiks seda lugeda. Võin ainult mainida, et Juuliuses tekkis usupööre ja kui ta mängis 10. etendust, jättis ta äkki etenduse poole pealt katki, lahkus lavalt ning järgmisel päeval astus TÜ usuteaduskonda. Mõne aasta pärast sai Juuliusest kirikuõpetaja. Ja siis läks täpselt nii nagu noorel pastoril, keda ta mängis teatris. Lõpuks oli Juulius üle maailma kuulus tervendaja ning väga paljud uskusid, et Kristus on taas maa peale tulnud. Aga siis hakkas üks töötuks jäänud südamekirurg Juuliuse vastu viha kandma. Ta palus Juuliuselt audientsi ning pussitas Juuliuse surnuks. Rahvas leinas üle maailma. Sajad tuhanded kogunesid matusele, paljud lootsid, et Juulius-Kristus ärkab kolmandal päeval üles, kuid imet ei sündinud, Juulius maeti maha, tema hauakoht sai palveränduritele meelissihtkohaks. Ja varsti hakati taas ootama Jeesust, kes pidi tulema pilvedel viimsepäeva pasuna saatel...