Kui udu põlema lahvatas ja keha soojusest surisema hakkas, kuulsin häält, mis jooksis ümber minu, kuid hääle kandjat ennast näha polnud:

"Võtke udusüütaja kinni! Võtke ta kinni!"

Mina ei süüdanud udu, aga kuna ma üksi leegitsevas udus seisin, siis ilmselt süüdistati mind...

"Mina ei pannud udule tuld otsa!"

"Võtke udusüütaja kinni!" karjus hääl.

Udu põles umbes 50-60 meetri raadiuses, õigemini kärssas, sest leegid kahanesid silmnähtavalt. Udutoss oli nii paks, et ma ei näinud nende nägusid, kes mul kätest kinni olid rabanud. Mind tiriti üha jahedamasse uttu, tuli kaugenes, ainult nõrk kuma paistis veel. Olin õhukeselt riides, külm hakkas ja keegi mu küsimustele ei vastanud. Mind rebiti üha kaugemale, põleva udu kumast enam ei midagi järel, ainult tihe toorkummhall udu mu ümber, jahe vaikus, ainult sammude kahin kokkupuutest märja rohuga, hingan, et ennast endale kuuldavaks teha, udu ei lõpe, käerandmeid pigistatakse... mina ju ei süüdanud udu, ma ei julgekski seda teha, ma ei julgeks, ma ei suudaks seda teha, ma ei saaks sellega hakkama, udu on nii tihe, et kui ma süütaks tiku, ta kustuks, ka lapsepõlves pole ma tikkudega mänginud, kui olin kümneaastane, mängisin padrunitega, tegime lõkke üles, pistsime mõned vindika padrunid tulle, ise putkasime puu taha peitu, sumakad tegid rõõmu ja hirmu, aga ega see veel udu süüta, tulekahju oli meil küll ka, jah, otse meie maja vastas pandi vana rahvamaja põlema, punane puumaja, kartsime, et meie maja ka tuld võtab, madratsid ja riided loobiti aknast välja, külamehed ja sõdurid ronisid katusele, ämbrid veega kaasas, pritsisid iga sädet, mis meie maja katusele langes, mina olin neljaaastane, mina ei saanud seda rahvamaja põlema panna, mina magasin kodus, ema kõrval, isa ei olnud kodus, isa oli Siberis, mina ei pannud rahvamaja põlema, kuigi ma pelgasin natuke seda maja, sest seal näidati filme, mida ma väga kartsin, nii kartsin, et poole pealt ära jooksin, eriti mäletan "Jutustust tõelisest inimesest", mäletan selgelt, kuidas onu karvakasvanud nägu ekraani täitis, silmad pärani peas, nagu tahaksid ekraanilt välja karata, mina pistsin plagama, koju, mõned aastad hiljem kingiti mu vanemale vennale diafilm sellestsamast mehest (nüüd tean, et see oli nõukogude kangelane Maresjev, aga siis olin ma ju nelja-aastane), kuid diafilmi ma vältisin hiljem ka, see oli mul eraldi karbis, sinises, mõnikord vaatasin vastu valget sõrmede vahel, kuid aparaati ei pannud ma seda diafilmi kunagi, see on muidugi häbiasi, karta kangelast, aga ma olin nelja-aastane, algkoolis astusin pioneeriks, andsin vande, puhusin fanfaari, ja ühel rännakul (külastasime Idavere pargi oravaid) lõin trummi, komsomoli astusin seitsmendas klassis, närveerides, näpud niisked ja väriseval häälel vastuvõtukomisjoni küsimustele vastates, küsimusi ei mäleta, kuid mäletan sündmuse tähtsust, pärast kõndisin väikelinna tolmustel tänavatel ja tundus, nagu oleksin suure tööga maha saanud, aga udu pole ma süüdanud, tõesti, kuigi sel ööl, kui rahvamaja põles, istusin mina (kordan: nelja-aastasena!) kirikuaia lagunenud müüril ning vaatasin lõõmavat rahvamaja, see oli tõeline leekide supp, tulesupp, mina, neljaaastane poisike, istusin koos teiste kuttidega kirikumüüril ja vaatasin, kuidas tuletõrjujad pritsisid vett põlevale rahvamajale, kuid see aitas sama palju, kui meie oleksime sinna peale pissinud, meie pissisime põõsasse, minu kodukatusel istusid mehed nagu tuleneelajad-kraanad, meie maja ei põlenud maha, madratsid ja riided viidi tuppa tagasi, mind keegi rahvamaja süütamises ei süüdistanud, mina olin liiga tilluke ja magasin emaga, kuigi praegu arvan, et mind oleks võidud süüdistada, sest see oleks sama absurdne süüdistus nagu te mind praegu udu süütamises süüdistate, üldse ma ei armasta tuld, sest tuli kõrvetab sõrmed ja karvad, ükskord süütasin (nalja pärast) topsitäie tikke, leek prahvatas välja ja kõrvetas mu kulmud, sellepärast ongi nad mul nii hõredad, kodus mina ahju alla tuld ei teinud, seda tegi mu vanaema (praegu surnud) ja ema (praegu pensionär), ka isa (kes tuli Siberist tagasi), ma ei usu, et ka nemad oleksid võinud udu süüdata, ei, nad ei teeks seda, ma ei usu, et nad seda teeksid (vanaema on surnud, tema suri juba mitu aastat enne seda tänast udusüütamist), ma ei tea, kuhu te mind viite, miks te mu käsi nii kõvasti pigistate, mina udu põlema ei pannud, ma olen arg, ma külmetan, jah, mul on külm, mul olid tikud taskus, kuid mul ei tulnud pähegi udu süüdata, et sooja saada, jah, ka hämar oli, aga mul ei tulnud pähegi udu süüdata, et valgust saada, ei, valetan, korraks nagu vilksatas, et kui prooviks, aga siis naersin enda kohe välja, kuidas saab udu põlema süüdata, loll oled või, udu süütamine, see on sama, mis peaga vastu müüri jooksmine, keskkoolis ma tulega ei tegelenud, salaja suitsetasin, kuid tulega ei mänginud, võib-olla ehk paar korda tikumängu, teate küll, paned kaks tikku tikutoosi väliskarbi ja sisekarbi vahele, kolmanda tiku nende kahe tiku vahele, süütad kolmanda põlema, tikk lendab mõne hetke pärast minema, jah, juhuslikult, jah, ta võib midagi süüdata, sellest võib tekkida juhuslikult tulekahju, see on tuletõrje eeskirjade rikkumine, põlev tikk võib mõnele kaaskodanikule või mängupartnerile silma karata, kuid tõesti, kõik läks õnnelikult ja enam ma tikkudega ei mängi, üldse pole ma pärast abiellumist suurema tulega tegemist teinud, välja arvatud suitsule tuli, naine kinkis tulemasina, gaasiga, gaasiga, tean, peab olema ettevaatlik, gaas ongi see nähtamatu udu, mis plahvatab, kui tule ligi paned, aga mina olen teda ainult väikestes annustes vedelas olekus ettevaatlikult tulemasinasse pritsinud, elan keskküttega korteris, mõnikord süütan gaasipliidi, peamiselt tegeleb sellega naine, küünaldega ma ei armasta jännata, nääriõhtul lapse rõõmuks, laps hoiatatud, et tulega ei tohi mängida, elektriga on oht muidugi välistatud, välja arvatud lühiühendused või kogemata laualambi ümberkukkumine, magamistoa öölamp on ettenägelikult voodist eemal, kummuti peal, nii et voodi ja kummuti vahele jääb umbes kaks ja pool meetrit, voodis väga harva suitsetan, see rahvamaja tulekahju tuleb meelde... imelik, et tahan rabavaid kujundeid, epiteete tarvitada, see pilt on mu sees, see lõhn, see müra, see on film, milles ma võin mängida osa, pealtvaataja osa, selles filmis minu sees, mina ei süüdanud udu, mul on diplome kooliajast, kergejõustikus, suusatamises, kõnelemise eest, ajaloouurimise eest, ülikooli lõpetamise eest, mul on midagi, ma tean, midagi, mida ma ei tea, seda udu ma ei süüdanud, mul on külm, ma lõdisen, lubage ma süütan sigareti, vabandust, siis võib udu plahvatada, kes teab, aga mis siis, pime on, ma ei näe teid, kas teie mind näete, jaanituli oli ka veel, siis, kui ma väike olin, siis olid suured jaanipeod, jaanituled, jaanitantsud, jaanijoodud, mehed kaklesid, tõrvatünn pildus sädemeid, naised kiljusid, ja autokastis kääksutas purjus akordionimängija Volli oma pilli, pudel viina vasaku jala juures ja pudel õlut parema jala juures, põlev pabeross suunurgas, see ei seganud teda kaasa laulmast, ringmänge mäletan, jaaniusse, vähkrevaid poolalasti paare sõnajalgade sees, ohkeid, laulu, matse, klaasiklirinat, oksendamist, õõtsumist, naeru, tagaajamist ja üle tule hüppamist, jaa, nad hüppasid üle tule, suure jaanilõkke kohale kerkisid järjest inimesed, sädemed tõmblesid õhus, hüppajad ei kartnud, kuigi leegid nilpsasid nende püksisääri, seelikualuseid, tagumikke, käsi ja nägusid, nad hüppasid, pea kohal juunikuu tumemeelne taevas, tõrvatünn praksus ja pildus sädemepilvi, lapsed kilkasid, loobiti põlevaid tuletukke, üha meeletumaks läks tants ümber tule, läbi tule, üle tule, inimesed tõusid leekidesse, kadusid musta suitsu ja sädemetesse, ilmusid uuesti nähtavale, hõisked pärani suudest, kurgud punased nagu lõhkised tomatid, emad hüppasid, lapsed süles, mehed hüppasid, mõni kukkus tulle, see tiriti välja ja veeretati naeru saatel läbi niiske rohu, põletushaavad kallati viinaga üle, lauldi, trambiti, muru lõhkes, mina ei süüdanud udu, ma tahtsin udust välja pääseda, aga siis lahvataski udu põlema ning mina seisin fakti ees, teid ma ei tunne, ja ma ei tea, kuhu te mind viite, nii külm on, külm nagu talvel, udupakane, käed on kanged, lubage ma panen käed tasku, miks te mind alasti kisute, mul hakkab siis veel külmem ja tikke mul siis ka ei ole, hingeõhk, hingeõhk jäätub, mu suust paisub jääpurikas, iga sõna on jääpurikas, mille teravam ots on mu maos, olen alasti, jääpurikas hammaste vahel, alasti jääpurikas hammaste vahel, olen alasti, alasti jääpurikas alasti hammaste vahel jääpurikas hammaste vahel alasti jääpurikas hammaste vahel alasti alasti jääpurikas alasti hammaste vahel