Jaan Tooming. Lahkujad ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Vabanenuna Vahemere ääres.
Vabanenuna Vahemere ääres. Autor/allikas: AFP/ Scanpix

Jaan Toominga lühijutusari jätkub "Lahkujatega".

KÕIGE LÜHEM JUTT

Mati Joonuks läks oma firmaga pankrotti. Samal päeval hääletas ta tee ääres ning sõitis minema: Lõuna-Euroopasse. Hakkas seal prükkariks ning elas õnnelikult surmani.

AUTSAIDER

Mikk ei suutnud imetleda inimesi. Kuidas võis ta seda, kui inimkond oli ummikus. Ja süüdi oli inimene ise. Ei saa ju ajada kellegi kaela looduse reostamist, demograafilist plahvatust, erosiooni, Läänemere roiskumist ja ookeanide prahti, ei, nüüd veel sai võtta ainukeseks sõbraks õitsva viirpuu, imetleda seda, hellitada teda pilguga, milles lõpmatu nukrus. Mikk jalutas mööda linnatänavaid, kuid ei vaadanud inimesi, ei, ta otsis puid, linnavarblasi ja isegi varese kraaksumine oli muusika. Inimeste muusika oli tänapäeval kakofoonia. Nad lootsid sellega väljendada kaost, kunstis valitses peataolek või rumalus. Mikk ei olnud keegi, tal ei olnud haridust, ei olnud töökohta, ei eluaset. Mikk ööbis kus juhtus, kerjas tänavanurkadel õlle- ja leivaraha. Ta oli tõeline luuser, kaotaja. Kuid ta ei tundnud hingepiinu, tal ei olnud auahnust. Ja lõpuks rändas ta rahatult ja paljajalu välja oma kodumaalt, välja, mõtlemata, kuhu ta lõpuks jõuab, võib-olla jääb ta surmani teele, teele, millel pole lõppu...

VABANEMINE

Karmen vihkas abikaasat ega sallinud oma kahte last. Mees rügas hommikust õhtuni isiklikus firmas ning nõudis öösel naiselt andumist. Lapsed kaklesid omavahel pidevalt, mängisid totraid elektroonikamänge, kasutasid ingliskeelseid slängisõnu ja ropendasid. Karmen justkui lämbus aegamööda, nuttis üksi olles sagedasti ja kahetses oma kunagist abiellumist. Kahetses, et kaotas süütuse mehele, kes tarbis teda kui seksobjekti. "Sa oled virtin," ütles mees ja naeris talle näkku. Karmen oleks tahtnud tal silmad peast välja kraapida ja asemele panna uued, mis arvestaksid naist nii, nagu ta oli. Aga seda ta ju ei suutnud.

Ja ühel päeval põgenes Karmen kodunt. Tühjade kätega, ainult väike seljakott riietega kaasas. Ta hääletas ühele suurele veomasinale. See oli kaubaauto, mis suundus Tšehhimaale. Noor juht ütles otse välja, et võtab naise peale seksi eest. Karmen oli nõus ja jõudiski niimoodi Prahasse.

Keegi ei kuulnud enam Karmenist kodumaal. Pikapeale loobuti tema tagaotsimisest. Abikaasa leppis, et naine on teadmata kadunud ja rikka mehena leidis kiiresti uue noore naise. Elu läks edasi: ikka päeviti oma firmas rahmeldades ja öösiti noort naist nikkudes. Lapsed kasvasid omapäi ning unustasid ema.

Karmen jõudis juhutöid tehes Vahemere äärde, rändas üha edasi, unustas mineviku ega mõelnud tulevikule...

Toimetaja: Madis Järvekülg

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: