Jaan Tooming. Direktor
Kuidas teatridirektor vardasse poodi ja Zola "Söekaevurid" raamatukogudest kokku korjati.
Käo sai noorelt teatri direktoriks. Ta oli vanasti kõrtsimängija, hiljem osales ka sümfooniaorkestris, kuid põhihuviks oli tal võim ja raha. Ning seda jagati talle kuhjaga, sest ta oskas selles süsteemis asjad nii käima panna, et kasum jooksis. Vahel küll odavate trikkidega, aga seda ei pandud talle pahaks, sest raha oli põhiline.
Teatrist tal aimu ei olnud, ainus, mida ta hindas, olid muusikalid. Need tõid masse kokku ja andsid tulu. Käol olid suured plaanid. Ta tahtis kutsuda muusikalidesse välismaa lauljaid laulma ja lavastajaid lavastama. Eesti lavastajad olid uimased, neist oli vähe tolku. Ka draamatruppe tahtis ta kutsuda välismaalt: Skandinaaviast, üldse Euroopast. Las mängivad oma keeles. Ta teadis, et mass jookseb võõrale tormi. Kui vaja eesti keeles midagi teha, siis klopsida kokku üleeestiline tippnäitlejate trupp, lavastaja aga kutsuda välismaalt. Teatri koosseisu jätta ainult need, kes oskavad täiuslikult mõnda võõrkeelt.
Käo hõõrus käsi. Nüüd ärkab teater ellu, nüüd näitab ta kõigile eeskuju. Alustuseks oli vaja välismaa näitlejatele ja truppidele raha varuda. Kõigepealt tuli vähendada teatri hiigelkoosseisu. See andis säästu. Nii lasigi direktor Käo sadakond teatritöötajat lahti. Ta ei hoolinud kellegi hädaldamisest, teatri heaolu oli kõige tähtsam.
Aga ta ei arvestanud ühte asja. Need sada inimest hakkasid ühiselt mässama. Nad vedasid direktor Käo teatri torni ning poosid ta vardasse, kuhu vene ajal vahel salaja vabariigi lipp lehvima pandi KGB hirmuks. Äkki karjus üks ooperilaulja: “Naised, kisume tal munad maha! Ma "Söekaevuritest" lugesin, kuidas seal ühel vastikul ülemusel munad küljest rebiti.” Naised sattusid vaimustusse. Poodud Käol kisti püksid maha ning varsti vedeles Käo türa koos munadega teatrimaja ukse ees.
Kohtuprotsess oli pikk. Kuid teatrimässajaid toetas enamus teisi teatriinimesi. Ainult ooperilaulja pandi kinni ning Zola "Söekaevurid" korjati ära kõikidest Eesti raamatukogudest. Nii prantsuse, eesti kui vene keeles. Prantsuse saatkond küll protesteeris – see oli ju nende armas ja kuulus klassika, kuid eesti valitsus jäi kindlaks: paha eeskuju võib nakatada teisigi, sest peale lintšitud Käo on ju veel palju munadega direktoreid Eestimaal.
Toimetaja: Kaspar Viilup