Jaan Tooming. Uinuv kaunitar

kirst
kirst Autor/allikas: Ain Protsin/Postimees/Scanpix

Jätkame Jaan Toominga lühijutusarjaga.

Ma laman juba kolmandat päeva klaaskirstus, kuid keegi ei tule mind äratama. Kõht on tühi ja selg on kange kauasest lamamisest. Kui mind mõne päeva pärast ei leita, siis, kardan, et suren nälga. Eile ronis must kass kirstu kaanele. Kuidas ta üles sai, ma ei tea. Kirst on marmorpostamendil. Kass näugus kurvalt ja kriipis küüntega klaasi minu näo kohal. Ma piilusin teda vargsi läbi silmalaugude. Kass jäi kassiks ja mina tukun oma klaaskirstus edasi. Õhku on külluses. Klaasi on puuritud väiksed augukesed.

On sügis. Mul on paks kampsun ettenägelikult seljas. Ema kootud. Peale on tõmmatud valge pruutkleit. Kampsun teeb mu veidi tüsedaks, kuid sellest pole midagi. Leidjal seda suurem rõõm, kui mu pulmavoodisse viib. Tahes-tahtmata meenub eelmine elu. Need piimapudelid, mille eest ma raha sain; see ülessoojendatud põdraliha, mis purkidesse konserveeritud; mu ema kurvad ja närtsinud silmad; mu isa suur kõht ning venna kiilaspea. Mu vend jäi varakult kiilakaks, sest elas kümme aastat Põhjamaal. Hambad on tal ka suust välja langenud. "Ära oota, ega ta tule," susistas ta mulle, kui ma siia mäe otsa teele asusin. Vend aitas kirstu tassida. Pruudiloor jäi kivi taha kinni ning kärises lõhki. Ma andsin narmendava pruudiloori vennale. Ta tänas ning lubas sellega oma naise haavu siduda. Veli hoidis mind väga. Vahel ta ütles, et ta ei taha mu veljeke olla. "Kes siis?" küsisin. "Sokk," vastas tema. "Miks?" imestusin. "Ei tea," kehitas vend õlgu ning vaatas mind oma niiskete silmadega. Siis kartsin ma teda veidi, sest ma ei saanud temast aru...

... Nüüd sügeleb mul vasak rind. Ma ei saa ennast kirstus kratsida. Kas tõesti kirbud või sügeleb ihu pesematusest? "Ma tulen sind vaatama," hüüdis vend lahkudes. "Ei, ära tule! Ma tulen ise tagasi, kui lootused mind ei peta," vastasin mina. Me pidime kõvasti rääkima, sest ma lamasin juba kirstus ja kaas oli peal. Vend lehvitas mulle ja naeratas. Viimane mälestus veljest oli tema hambutu suu.

Ma kuulen samme. Tõesti, ma kuulen samme! Keegi räägib midagi. Keegi koputab kirstukaanele. Ma ei tohi avada silmi. Kohe võetakse kirstult kaas ning mind äratatakse. Mind viiakse sooja tuppa, kus tulel podiseb hernesupp ning karunahk on põrandal; kus uksekriiksumine tähendab sõbra tulekut ja püssipauk toidusaamist ja puudutus on hell ja embus on pikk nagu polaaröö ja lapsed väljuvad emaüsast omil jalul ja surm on magus nagu üdi...

... Mind tõstetakse kirstus. Võõrkeeles räägitakse. Jah, jälle uus ekskursioon ja jälle üleannetud lapsed, kes muuseumi eeskirju rikuvad...

 

Toimetaja: Madis Järvekülg

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: