Kui sõda lõppes, siis mu vanemad ilmselt suurest rõõmust otsustasid mind valmis teha. Mu vanem vend sündis 7 aastat varem, just sõja puhkemise päeval. Kui ema mu mähkmetest vabastas, et mind arstile näidata, siis karjatas arst: “Katke kinni, katke kinni!” Ma olin nii kõhn ja armetu, et tunti hirmu, et ma ei jää elama. Nüüd, üle kuuekümne aasta hiljem, kaalun ma rohkem kui 130 kilo ning olen hädas rasvumisega ja keegi ei kujuta ette enam, et võisin olla kunagi hingevaakuv nääpsuke. Kui ma sündisin, oli ema 32-aastane, isa samuti ja me elasime Tallinnas suures korteris, kus oli palju raamatuid. Mäletan vaid, kui isa koju tuli, siis oli tal alati minu jaoks midagi kaasas. Ühel päeval aga põrutas üks vene poiss mulle kaikaga pähe (seda muidugi ei tea, kas meelega) ning ma lebasin tükk aega haiglas. Isa tõi mulle klotsid, millel oli tiiger, kui klotsid kokku pandi. Kui klotsid ümber asetati, siis teised loomad, keda ma ei mäleta. Lolliks ma siiski sellest löögist ei jäänud. Kui ma sain kolmeaastaseks, viidi mu isa vangilaagrisse ning mina ema ja vennaga kolisime vanaema juurde H* alevisse, kus vanaisa väikest poodi pidas.

Kuid saatuslikul 1949. aastal poos vanaisa, kellelt ma oma nime olin saanud, enda terastraadiga üles. Mäletan, et ukerdasin ta hauaserval ja oleks peaaegu hauda kukkunud, kui ema poleks õigel ajal must kinni rabanud. Ega ma lapsena taibanudki, et isa vangilaagris on, mul olid kaks poissi mängukaaslaseks ja ühe sõbra õde, me mängisime poodi, kus kasutasime vanaisalt alles jäänud väärtusetut tsaariaegset paberraha (mu vanaisa ja vanaema olid optandid). Mängisime sõda ja käisime kirikuaia kivimüüril ronimas ning raudväraval turnimas. Tol ajal sõideti hobustega, autotee läks küll alevist läbi, me elasime ristmiku nurgas kahekordses puumajas, mille ühes küljes oli suur aed, kus õitsesid igal kevadel õunapuud. Mu vanaema oli haruldane kokk ja kuigi olime vaesed, mina seda ei märganud, vanaema keetis suurte pruunide ubadega suppi, mis koosneski ainult puljongist ja ubadest ning nuumas mind koogel-moogeliga. Ema töötas algul haiglas koristajana, siis sanitarina ja seejärel hakkas kaugõppes medõeks õppima, mäletan, kuidas ta tuupis pomisedes ladinakeelset terminoloogiat ning kaebas, et tal on puust pea. Lõpuks saigi tast medõde ja ta hakkas külas lapsi süstimas käima. Selleks anti talle hobune ja talvel sain ka mina reesõitu. Üldse me mangusime reesõitu mööduvatelt talumeestelt, õigemini nüüd kolhoosnikelt, ning mäletan, kuidas pidasime sõda kõvakskülmunud hobusenonnidega. Kord sattusime nägema küüni palkidepilust, kuidas varssu ruunati. Ega me hästi aru ei saanud toimingu mõttest, kuid huvitav oli jälgida, kuidas sälg jalust maha tõmmati ning tema kallal midagi toimetati. Üldse olid mul head suhted kolhoosi tallimehega, ta lubas mul isegi hobust talutada, kuigi oli ka üks tige hobune Kaara, kes muudkui lõi latris jalaga takka üles, kui tast möödusin. Kartsin Kaarat väga. Aga vanasse vaikivasse tallimehesse olin väga kiindunud ja unistasin sellest, et kingin talle kunagi suure karbitäie erinevaid sigarette. Eriti meeldis mulle poes vaadata koera pildiga kollast sigaretipakki, nime ma muidugi ei osanud lugeda, sest see oli vene keeles. Ka praegugi kahtlen, kas see oli “Družba” – “sõprus”.

Kirikutorn oli väga kõrge, kuid mööda piksevarrast ronis ühel päeval üks nooruk üles torni tippu ning sidus oma särgi ümber risti; see hulljulgus oli hirmuäratav veel sellepärast, et räägiti, et ta olevat enne norinud ühe mehe käest raha ja kui see ei andnud, siis lõi mehe maha ning seejärel läkski oma verist särki tornitippu viima.

Samuti oli külas sibi, kelle poeg kugistas elusalt konni ning ei suutnud korralikult rääkida, vaid ainult kogeledes häälitses arusaamatult.
Ja ühel surnuaiapühal pussitati kohalikku miilitsat, ta lamas maas, arst askeldas ta juures ning meie lastega vaatasime ja ka ei taibanud midagi, hiljem alles saime aru, miks miilits maas lamas.

Siis oli veel üks vene mees , keda kõik kartsid, sest mehel oli seatapupuss kirsavoi sääres. Lõpuks ta suri viinamürgitusse poe ees.
Kevadel käisime kudevaid konni vaatamas. Konnad olid teineteise seljas ja me materdasime neid kaigastega. Nüüd mõtlen ma õudusega meie julmuse peale, sest ka vihmausse me praadisime konservikarbis ning linnupoegi piinasime hiirelõksuga. Ei siis andnud me aru oma tegude koledusest.

Nüüd, vanana, ei jää mul muud üle kui aina andeks paluda, kui linde näen ja püüan kevadeti vihmaussidele mitte peale astuda, kui nad linnas asfaldile on roomanud.

Ei olnud midagi tumedat mu elus, kuigi isa oli ära, mäletan, et kord küsisin emalt, kui ta pesukausis mu pead pesi, kus isa on, kuid ei mäleta, mida ta vastas. Hiljem sain teada, et ema käis vangilaagris isa vaatamas, ainult selleks, et korraks kokku saada ja mu naine hiljem rääkis, et kui isa ära viidi, siis katkesid emal menstruatsioonid nagu oleks ta juba klimakteeriumi läbi elanud.

Aga ühel päeval, siis käisin ma juba teises klassis, ärkasin ma, ja keegi lühikeste juustega mees istus mu voodi serval. See oli mu isa, ta oli vangist vabaks saanud. Ma ei mäleta jälle, mida ta rääkis, kuid koolis kuulutasin ma, et isa on kodus, ma ei saanud vist öelda, et isa on tagasi, sest mu meelest ma ei teadnud, et isa vangis istus. Alles nüüd tean ma seda, kuigi isa vältis vangilaagrist rääkimist, ainult kapsast ei söönud ta kunagi hiljem.

Ja siis nägin ma kummalist unenägu, värvilist: ma seisin keset aasa, lilled olid mulle kaelast saati, nii kõrged olid nad, ja ma seisin ühe karikakra ees, keda ka kanaperseks nimetatakse, nagu ma nüüd tean, ning selle karikakra kollasele südamikule laskus tohutu suur mesilane. Ta vaatas mulle otsa oma läikivate silmadega ja siis ma nägin, et ta NAERIS, naeris rõõmsalt, nii et ka mina puhkesin naerma ja me lagistasime koos naerda, kuni ma ärkasin...