Masu võttis Jürilt töö. Alandav oli ennast töötuks registreerida ning Jüri otsustas putkata välismaale, nüüd ju piirid valla. Ta korjas oma napid säästud kokku, üüris oma korteri ühele üliõpilasele välja ning sõitis hääletamisega Iirimaale. Kui ta Dublini jõudis, siis läks ta hosteli ööbima ning hakkas kohe usinasti tööd otsima. Jüri oli gümnaasiumiharidusega noorepoolne mees, kindlat elukutset tal polnudki, töötas juhutöödel kodumaal, kuid lõpuks sai puidufirmasse tööle, kuid see pankrotistus ning nii jäigi Jüri töötuks. Dublinis leidis Jüri lõpuks tööd tapamajas. Ega ta loomi ei pidanud tapma, tema ülesanne oli kanu kitkuda. Ta asus usinasti tööle, kitkus tohutu hulga linde päeva jooksul nii et käed õhtul valutasid, kuid tasu oli normaalne, nii et võis isegi õhtul pubis õlut libistada. Ainult uned olid vastikud: ikka ja jälle nägi ta sulgedeta kanu lendamas ja talle pähe sittumas. See unenägu kordus pidevalt, nii et Jüri lõpuks hakkas uut tööotsa otsima. Ta tõusis öösel higisena asemelt ja vaatas pärani silmi enda ette, ikka meeles pasandavad sulgedeta lendavad kanad.

Jüri oli iseseisvalt korralikult juba kodumaal inglise keele ära õppinud, tal oli haruldane anne keelte peale, iirlased rääkisid mingit imelikku inglise keelt, kuid Jüri harjus varsti sellega ning pubis patras teiste õllemeestega mõnusat juttu. Kuid siis hakkas teda painama tõeline unetus, ta ei julgenud enam magada, sest sulgedeta sittuvad kanad ei andnud talle rahu. Ta läks öösel linna peale hulkuma. Ja siis kohtaski ta Florat. Öisel tühjal tänaval laternaposti all seisis mustade pikkade juustega, lillelises kleidis, tõmmunahaline, hindu välimusega neiu. Kui Jüri möödus, lausus neiu vaikselt: ”Noormees, kas te ei tahaks nautida ihu, mis põleb?” Jüri seisatas. Ta vaatas neiut – väljakutsuva prostituudi moodi see neiu küll ei olnud. Jüris tuksatas miski, ta oli nii kaua naiseta elanud, hostelis korduvalt masturbeerinud ja nüüd selline pakkumine.

”Oled sa puhas?” küsis Jüri.

”Ma olen terve, aga me võime preservat kasutada.”

”Kus sa elad?”

”Siinsamas lähedal. Tule.”

”Palju maksab?”

Tüdruk pomises miskit Eesti rahas 300-st kroonist.

”Olgu. Mis su nimi on?” küsis Jüri.

”Flora.”

”Lähme.”

Flora läks ees, Jüri lonkis järgi. Ümber majanurga minnes peatusid nad luitunud hoone ees. Flora avas ukse ja lasi Jüri sisse. Nad läksid kolmandale korrusele. Korteri nr., mille ees neiu seisma jäi, oli 28. Ta avas ukse ja nad sisenesid. Korter oli ühetoaline, väga väike, veel väiksema köögiga. Toas polnud muud kui üpris kitsas voodi, riiul paari raamatuga ja kapp riiete jaoks. Ka taburet voodi juures.

”Kas napsi tahad?” küsis Flora.

”Võiks küll.”

Flora kutsus Jüri kööki, nad mahtusid vaevu väikese laua taha, neiu tõi pudeli viskit ja kaks klaasi. Kallas kummalegi klaasid peaaegu ääreni täis ning tõstis klaasi: ”Hea seksi terviseks!”

”Olgu nii!”

”Põhjani!”

”Põhjani!”

Nad kulistasid viski alla. Jüri tundis, kuidas hakkas üleni soe, ta palus vett, Flora tõi soodavett ning andis Jürile, Jüri jõi ja hakkas luksuma. Neiu hakkas laginal naerma ning Jürile peopesaga seljale taguma.

”Sa pole vist ammu joonud?”

”Ega ole jah,” luksatas Jüri.

”Kust sa pärit oled?”

”Eestist.”

”Mis maa see on?”

”Baltimaa, kas tead?”

”Ei tea. Kas Euroopas ikka?”

”Jah, pealinn on Helsingi, Soome pealinna vastas, vahele jääb Soome laht.”

”Aa – Finland! Sinna ma kord tahtsin minna.”

”Meie, eestlased, oleme soomlaste sugulased.”

“Aga mina olen mustlane.”

“Kas päris mustlane?”

“Jah, puhast verd mustlane, kuid elan üksi, sugulasi pole, sõpru pole, õnneks on töökoht.”

“Kus?”

“Abbey teatris olen koristaja.”

“Oled ka teatrifänn?”

“Muidugi, mul kõik etendused vaadatud.”

“Mina olen ka teatrifänn. Eestis käisin palju teatris. Siin ei saa, pole raha.”

“Hea küll, hakkame keppima.”

Jüri kohmetus.

“Või tahad veel viskit?”

“Tahaks küll.”

Flora kallas uued klaasitäied ja soodavett teise klaasi.

“Ikka hea kepi terviseks!”

“Olgu nii!”

Seekord Jüri põhjani ei joonud, võttis ainult lonksu. Ka Flora ei joonud palju.

”Kas Abbey’s on head etendused?”

”Muidugi. Ma tahaks ise ka näitlejaks saada.”

”Sa kõlbad küll, oled väga ilus.”

”Aitähh. Sina oled ka kena poiss.”

Jüri kohmetus. Keegi polnud talle nii öelnud. Tõelist armastust polnud Jüri elus kunagi olnud, ainult juhuvahekorrad. Flora hakkas talle kohe, esimesest silmapilgust meeldima.

”Tõesti sa oled kena poiss. Ega valged mulle eriti ei meeldi, kuid sul on ausad silmad.”

”Kui ainult tööd saaks,” ohkas Jüri.

”Ma homme küsin teatris, äkki saad seal tööd, keelt räägid sa küll nagu puhas iirlane.”

”Jah, ainuke, mida ma selles elus oskan, on inglise keel.”

“Kus sa õppisid?”

“Ei kusagil, lihtsalt hakkab külge.”

“Siis sa oled küll andekas, mul on kohutav aktsent. Võtame!”

Nad jõid jälle lonksu. Neil oli hea.

“Tule nüüd voodisse. Mis su nimi on?” küsis Flora.

“Jüri.”

Flora ei saanud selle nime hääldamisega hakkama.

”Ah, ütle Yuri nagu venelastel.”

“Sa oled siis Püha Jüri?”

“Ei ole ma midagi püha.”

Nad läksid voodi juurde. Flora liibus Jüri vastu ning vaatas üles, pani käe õrnalt noormehe kaelale ja hakkas õrnalt silitama, siis võttis kaelast kinni, tõmbas Jüri pea allapoole ja suudles teda otse huultele. Jüri tundis, kuidas neiu keel tungib talle suhu, see pani allkeha reageerima, ta tundis, kuidas riist püksis kõvaks läheb. Flora hakkas Jürit riidest lahti võtma, ise kogu aeg tema üha paljamaks saavat ihu suudeldes, lõpuks seisis Jüri ihualasti Flora ees, riist püsti. Flora laskus põlvili ja hakkas õrnalt Jüri riista huultega hellitama...

...See oli imeline öö. Osutus, et Floral on lausa maagilised sõrmed ja üsk. Jüri oli tavaliselt rahuldunud ühekordse armastusega, kuid Flora oskas oma maagiaga äratada Jüri neli korda seksima, nad sobisid imehästi, midagi niisugust polnud Jüri kunagi kogenud, ta oli lausa hullumas kirest ning oigas ning sosistas Florale kõrva armusõnu. Paistis, et ka Flora oli rahul, ta naeris ja oigas mõnust ning lõpuks tunnistas, kui juba väljas valgeks hakkas minema, et ta on vist Jürisse armunud. Jüri palus, et nad uuesti kokku saaksid. Flora oli nõus.

”Aga nüüd pean ma tööle ruttama,” ohkas ta lõpuks. ”Sina jää siia ja oota mind.”

”Sa oled imeline tüdruk, Flora.”

”Ja sina oled hea Püha Jüri.”

Ja tõesti, Jüri sai teatrisse piletikontrolöriks. Aga Floraga juhtus lausa ime. Teatris lavastati näidendit, milles peategelaseks oli mustlastüdruk. Lavastaja oli märganud Florat ja kutsus ta katsetele. Katsed õnnestusid hiilgavalt, eriti vaimustas lavastajat Flora laulu- ja tantsuoskus (muide, neiu esitas ühe laulu ka mustlaskeeles) ja aktsent. Flora sai päevapealt kuulsaks. Kuid uhkeks ta ei läinud. Armastus Jüri vastu aina süvenes. Nad üürisid korraliku korteri ning elasid üleõnnelikult. Florast kirjutati lehes kui staarist. Üks dramaturg kirjutas näidendi, milles oli hindu tüdruk peategelane, spetsiaalselt Florale. Ja Flora kuulsus üha kasvas. Nad panid raha kõrvale ning otsustasid sõita teatripuhkuse ajal Eestisse. Nii nad tegidki. Ja siis otsustas Jüri, et laseb endale võltsida ülikooli diplomi. Tal oli tuttav, kes eurode eest selle ka valmistas. Ja Jüri läks end pakkuma tõlgiks Välisministeeriumi. Seal satuti nii vaimustusse Jüri keeleoskusest, et tehti talle kohe ettepanek minna tööle tõlgiks Brüsselisse. Jüri ehmus algul, tal polnud ju mingit haridust, kuid siis nõustus.

Kui Flora sellest kuulis, hakkas ta nutma: ”Nüüd meie armastus läheb lõhki. Ma ei saa ju Dublinist ära tulla.”

Jüri lohutas teda, et küll nad ikka leiavad aega, mil teineteist külastada saavad, sest nüüd enam rahaprobleemi polnud.

Ja nii nad elasid: Flora kuulsa näitlejana Dublinis, Jüri väga hea tõlkijana Brüsselis. Kuni ühel päeval teatas Flora, et ta on rase. Aborti polnud ta mingil tingimusel nõus tegema. Ja siis nad abiellusid, enne astudes anglikaani kiriku liikmeks. Pulmad olid uhked ja varsti kolis Flora Brüsselisse, et sünnitada. Sünnitus läks kergelt ning oligi poisslaps Florian ilmale tulnud. Nad otsustasid Brüsselisse jäädagi. Flora käis hiljem ainult nädalaks-paariks Dublinis esinemas, siis lõppesid etendused, uusi pakkumisi ei tulnud ning ta jäi alatiseks Jüri juurde last kasvatama. Lõpuks ostsid nad krundi Eestisse, et pensionipõlve Eestis veeta, krunt oli mere ääres ning varsti kerkis sinna kena maja, kus Jüri, Flora ja Florian vabal ajal Eesti elu maitsesid. Masu enam neid ei puudutanud, ka Flora oli nii palju oma lühikese lavakarjääri jooksul teeninud, et jätkus veel isegi siis, kui maja püsti. Florian rääkis kuueselt eesti, inglise ja flaami keelt ning Floragi tönkas eesti keelt ja laulis siis, kui rõõmus oli, maakeeli: Oleks minu olemine... Selle laulu oli talle Jüri õpetanud, aga Jüri kuulis ühel suvel seda kellegi rändlauliku käest, kelle nimi oli Juhkam.