Johannes Allikmaa oli vene ajal tulihingeline kommunist. Ta uskus Marxi ja Leninit. Ega ta küll muust palju ei teadnudki, ta lihtsalt oli veendunud, et marksism on see tõeline õpetus, mis viib maailma õitsengule ja Lenin oma ideedega on igavene. Johannes nägi küll, et enamus kommuniste ei usu nagu tema. See tegi talle haiget, sest tema tahtis oma rahvast teenida ausalt, juhtida see võidukasse ja õnnelikku kommunismi. Johannes Allikmaa töötas palehigis selle nimel ööd ja päevad.

Siis tuli Eesti Vabariik. Ja Johannes taipas järsku, et uus on veel parem. Et kapitalistlik vabadus on võimalus viia rahvas maailmas esimeseks. Ta hakkas unistama sellest, kuidas Eesti iseseisev riik on lõpuks esimene maailmas, nii majanduslikult kui kultuuriliselt. Ja Johannes ei jäänud norakil seisma, ei, ta astus äsjaasutatud punaoravate erakonda, sai selle ideoloogiks, sest ta oli erakordselt andekas mees, võis kohe ümber õppida ja uusi ideid juurutama hakata. Ning varsti valitigi ta Riigikokku, ta hakkas saama head palka ja hüvitisi ning Johannes mõistis, et see, millest ta varem unistas, oli nüüd saabunud, vähemalt talle: kapitalistlik kommunism.