Oli kord aeg, kui ma jalgrattaga mööda metsavaheteed mere äärde sõitsin. Aeg-ajalt peatusin, hüppasin ratta seljast maha, et maasikaid korjata. Kogusin pihku paarkümmend marja ning pistsin suhu. Veeresin edasi, üha merele lähemale, toormoos suus. Rannikul seisid lossivaremed. Ronisin murenenud müürile. Terav tuul püüdis mind müürilt alla tõugata. Olin paljajalu, kuid varbaküüntega ennast kinni ei hoia. Laskusin neljakäpukile...

Ma ei mäleta täpselt, kui kaua ma siin puuõõnsuses olen elanud. Ella ütleb, et kaks aastat. Ma ei usu teda. Ta tahab, et ma oma elamust välja ronisin. Ella külastab mind iga päev. Toob mulle süüa. Toidupakk on nööri otsas, nöör on kinnitatud ridva külge, ritv on Ella käes. Ma ei luba tal üle ääre minu poole kiigata. “Mis täna söödaks on!” hüüan ma, kui kuulen Ellat toiduga lähenemas. Tema ei vasta midagi. Ükskord ta vihastas ning hakkas raevunult ridvaga õõnsat puutüve materdama. Ritv murdus. Mu kõrvad huugasid. Oli keskpäev.

Lähemalt mu elukohast. Lage väli. Üksik puu. Seest õõnes. Latva pole. Kõrgus: natuke üle kahe meetri. Elamispind: nii et ma vabalt võin püsti seista, ennast ringi pöörata, kükitada ja istudes uinuda. Elamu on kindlalt juurtega maa küljes kinni. Üles vaadates näen pidevalt muutuvat taevast, üksikuid linde (mõned maanduvad vahel tüve äärele, kuid põgenevad kohe, kui mind märkavad), lennukeid. Kui vihma sajab, katab Ella mu elamu plastikaadiga kinni.

Pärast lõunat algavad Ella monoloogid. Ta räägib, kui kena oli meil siis, kui ma alles “vaba” olin, kuidas ta mind armastab, kuidas ta mu eest hoolitseks, mind vannitaks, silitaks, kammiks, harjaks, masseeriks, jumaldaks jne. Lõpuks ta embab mind läbi mu elamu (puutüve) ning puhkeb nutma. Kuulen tema nuukseid isegi veel siis, kui hämardub ning ma tähtede uurimisse olen süvenenud. Kael jääb kangeks ning ma kükitan maha. Uni on visa tulema, sest olen harjunud päeval tukkuma ka püstijalu. Elamu seinad on mu rahutust nihelemisest libedaks poleeritud.

Ella räägib endast:

”Mu silmad on sinised.”
“Taevas on tume,” vastan mina.
“Mu juuksed hallitavad, mu nahk...”
“Taevas on kaks tähte.”
“Mu nahk narmendab, silmaalused...”
“Taevas ujub kahupea-pilveke.”
“Silmaalused on sinkjad ja...”
“Taevas on vöödiline.”
“Ma ei jaksa enam!”
“Taevas lendad sina ja lendan mina, lendavad pilved ja tähed ka.”

Jälle ta nuuksub.

“Ella, ära nuuksu,” ütlen ma ja patsutan peopesaga vastu elamu seina, et naist rahustada. Ta jookseb minema. Ma naeran ning mu naer kumiseb tumedalt puuõõnsuses.
...”Nad tahavad sinuga rääkida!” hüüab Ella.
“Kes?”
“Üks on mikrofoniga, teine on kaameraga ning kolmas on kaabuga.”
“Kes seal on?”
“Vabandage tülitamise pärast, meil on teile paar küsimust. Oleme televisioonist.” Kaamera suriseb.
“Ma ei taha!”
“Kas te olete juba kaua elanud sellistes tingimustes?” Nad ei reageeri mu protestile.
“Kuidas te olete jõudnud sellise eluni?”
“Tööga.”
“Kuidas veedate vaba aega?”
“Sõrmeküünte närimisega.”
“Mis on õnn?”
“Kui tööst rahuldust tunned.”
“Kui kaua mõtlete veel elada selles elamus?”
“Kuni tüvele latv tagasi kasvab ja puu lehte läheb. Siis võite puurida minust mahla, juua mind, ja ütelda: “Kui hea!” Ja mina vastan, uskuge mind: “Kui hea!””

Ella karjatas. Karjatus tungis mu lihasse, nagu polekski ma puuõõnsuses, vaid seisaks üksinda ja alasti lagedal väljal puu asemel.

Nad toppisid mu kotti. Mu elamu rusude vahel lamas Ella. Ta ei nuuksunud enam. Ta vahtis mind kui võõrast.

“Sa valetad!” karjusin Ellale. “Ma elasin siin ainult paar tundi. Ülejäänud aja olen ma ainult sinuga elanud.” Mul olid pisarad silmis ja ma olin kotti topitud...

Oli kord aeg, kui ma jalgrattaga mööda metsavaheteed mere äärde sõitsin. Aeg-ajalt peatusin, hüppasin ratta seljast maha, et maasikaid korjata. Kogusin pihku paarkümmend marja ning pistsin suhu. Veeresin edasi, üha merele lähemale, toormoos suus. Rannikul seisid lossivaremed. Ronisin murenenud müürile. Terav tuul püüdis mind müürilt alla tõugata. Olin paljajalu, kuid varbaküüntega ennast kinni ei hoia.

Laskusin neljakäpukile...