Wiedemanni järgi on taara "vägev, üleloomulik olend”. Jah, ka mina olin kord vägev. Nüüd aga elan penskarina paneelmajas kõige ülemisel korrusel ühetoalises korteris oma süsimusta kassiga. Ei ole enam taara, olen vaid taarask – vana ja vilets ätt. Aga ma mäletan... Mäletan aastatuhandete taha niisama selgesti kui eredat unenägu. Muidugi, kui ma räägiksin oma mälestustest kellelegi, siis peetaks mind hulluks, kuid ma ei lase ennast heidutada, sest ma TEAN ja ma NÄEN ning olen otsustanud oma mälestused, mis polegi mälestused, vaid mu tegelik, TÕELINE ELU, kirja panna...

Ükskord ammu, väga-väga palju aega tagasi elasin ma valgusaastate kaugusel oleval planeedil, mille nimi oli Maa. Meie jumalaks oli Taara ja me olime kõik taarad – üleloomulikud olendid. Me võisime vabalt oma kuju muuta, olla ka nähtamatud, ning Taara oli meie hää ja ilus Jumal. Aga ühel päeval kogus Taara meid kokku ning kuulutas, et muudab meid inimesteks. Muidugi ei olnud meil aimugi, kes on inimesed. Ta selgitas, et kaugel-kaugel on veel üks Maa ja meie peame sinna minema ning looma maarahva hõimu, kes ükskord saavad eestlasteks. Me ei tohtinud Taarale muidugi vastu vaielda, kuigi pidasime oma Maad väga armsaks ning ei tahtnud sealt kuidagimoodi lahkuda. Taara lohutas, et jääme vägevateks ka Uuel Maal ning Ta jälgib meie saatust ning kui hätta jääme, siis tuleb appi. Aga enne peame tuhat aastat Kuu peal elama, mis on uue Maa kaaslane, sealt on lihtne sidet pidada vana Maaga ning meie hulgas on nõidu, kes jäävad ühendusse temaga, Taaraga. "Mina olen ajatu," ütles Taara, "kuid ühel päeval tahan ehk ka mina surra, sest liiga pikk aeg tüütab." Me ei taibanud, millest Ta räägib. Taara selgitas: "Surra tähendab elu lõppu ja pääsmist koju, tagasi Maale või Kuule, kust te lähete oma uude elupaika. Suremine võib olla ka uuestisünd, eriti nõidadel." Siis tegi Ta kiire viibutuse oma parema käega ning me ei mäletanud enam midagi. Järgmisel hetkel leidsime endid kummalises, meile tundmatus paigas.

Ja siis hüüdis Sooru, meie vanem: "See on Kuu! Nii sosistas mulle praegu kõrva meie Taara..." Me olime jahmunud, aga siis kuulsime kummalisi muusikahelisid, mis kostsid ühe mäe tagant. Suundusime sinna ning nägime mäe taga orgu, mille lamedas põhjas helkis sinisest valgusest ehitis. "See on meie kodu siin Kuu peal," ütles Sooru. "Sinisest Valgusest kants ehk Taara tare, kus elame järgmised tuhat aastat."

Tuhat aastat möödus nagu üks päev: me hõljusime ringi mööda Kuud, kus olime ainsad elanikud, me tantsisime ja laulsime väsimatult päevad otsa ja vestsime Taara tares mõnusasti juttu, meenutasime aega oma elust Maal, kust Taara meid saatis. Paljud oskasid välja mõelda toredaid lugusid ja pikki laule, mida oli mõnus kuulata. Aga ühel päeval me langesime roidunult maha ja vajusime sügavasse unne... Ja kui ärkasime, leidsime end ühe järve kaldalt. Ümberringi oli rohelus ja eemal sõid tundmatud loomad sammalt. "Need on põdrad," sosistas Sooru, "nüüd olemegi Maal ja saame inimesteks, maarahvaks, nõnda ütles mulle kõrva praegu meie Taara." Me nägime kahte liiki inimesi: ühed olid naised ja teised mehed. Ja äkki tundsime uut tunnet – janu ning nälga.

Mis edasi sai, seda võite lugeda ajalooraamatutest – meie olime Kunda kultuuri Lammasmäe esimesed elanikud. Ainult seda te ei tea, et Kunda tuleb sõnast Kuu ja vanasti oli Kunda nimi Kuu Une Mägi. Mina olin nende hulgast, üks nõidadest, kes praegu, juulikuus 2016, istub oma kassiga ühetoalises korteris ja kirjutab neid ridu.

Me surime ja sündisime, ja nii aastatuhandeid, kuni umbes neli ja pool tuhat aastat tagasi tekkis meie hõimude, kes olid levinud üle kogu Euroopa Uuraliteni välja, ning Kaukaasia hõimude segunemisest üks väga sõjakas hõim, kes taltsutas hobuse. See oli üks röövlite kamp, kes aina paljunes ja hakkas seni rahus elanud maarahva hõime kimbutama. Nad varastasid, tapsid ja vägistasid, nii et meie pidime taganema soodesse ja laantesse. Siis kutsusime kokku Taevataarad – nii nimetati endise taevase Maa nõidu nüüd uuel maal – ja otsustasime minna laiali, üksikuina, peites ja varjates end, pidades sidet omavahel "telepaatiliselt", nagu nüüd on moes öelda.

Nii möödusid veel tuhanded aastad, ma sündisin aina uuesti ja nüüd olen siin. Must kiisu surub end usaldavalt vastu mu rinda ning nurrub mõnusalt, kuid mul on pisarad silmis. Ja ma sosistan Masingu luuletuse lõpuridu: "Kus on täna kõik mu sõbrad, kellega tulime tähelt, mille nimi on Maa?" Ei, ma ei tea seda. Ma pole enam aastasadu ühtegi kuulnud ega kohanud. Jääb üle vaid vaikselt omaette ümiseda: "Kuuke, aita, kuuke, päästa... Taara, avita!!!"