Peatoimetajale Juku Oksale meeldis sõna puts. Selles oli midagi ürgset (kuigi vist saksa sõna). Vitt ei olnud nii maagiline. Kaastöölised ei pannud Oksale pahaks, kui ta ütles neile “Mine putsi” ning naine oli ammugi harjunud, kui Oks hellitas teda ning ümises “Oh sa mu roosa putsikene!”

Oksa ajakirjal oli ligi paar tuhat lugejat. Riik toetas tema väljaannet, sest see oli mõeldud intellektuaalidele ning ega väikeses riigis ei saanudki neid rohkem olla.

Peatoimetaja Oks hindas lugusid, kus oli mahlakaid ütlusi, tõelist roppust hindas ta üle kõige, sest noorus oli lausa hull sellise kirjanduse järele. Näiteks üks noorkirjanik kirjutas defloreerimisest ja hüümenist. Oks pakkus hüümeni asemel selkat, see oli sõna, mis tema nooruses moes oli ning kõlas praegusel ajal eriti uhkelt. Noorkirjanik kirtsutas veidi nina, kuid lõpuks nõustus, sest kartis heast honorarist ilma jääda, kui ei kuula peatoimetaja sõna.

Nii käis see toimetamine jõudsalt. Sõimati ning analüüsiti kaasaega ja vene aega, kirjutati igavaid jutte, mis vürtsitatud nilbustega, vabavärss vohas ning vaadeldi väliskirjandust, mis võiks ka meie vabale intelligendile huvi pakkuda.

Lähenesid üleriigilised valimised. Võimule pürgis erakond “Kodu korda!” Paljud irvitasid neid, sest erakonna programmis seisis tõsta ühiskonna moraali ning panna juhiks tugeva käega valitseja. Peaaegu nagu kuningas pidi see olema. Kuid üllatus tuli peagi. “Kodu korda!” kogus populaarsust ning kui hääled kokku loeti, oli “Kodu korda!” ülekaalukalt võidukas. Nüüd algasid  riigis tõelised muutused. Reklaam, üksteise sõimamine ja keelepeks keelati ning kuritegude kujutamine meedias kõrvaldati.

Peatoimetaja Juku Oks võeti kohalt maha. Roppused meedias keelati. Ajakirja tellijate arv langes 250-ni. Ajakirjas ilmus veel filosoof Rudolf Veskimäe artikkel “Ka loomad kepivad”. Veskimäele anti aastane avaldamiskeeld.

Intelligents keppis edasi. Mees meest, naine naist ja läbisegi. Sõimati valitsust ning oodati uusi aegu.

Juku Oks nuttis kodus naise rinnal. Naine lohutas meest ning ütles, et kodus võib Juku alati teda putsikeseks hüüda, kuid see ei lohutanud Oksa. Juku Oks hakkas prükkariks. Naine jättis ta maha. Kord sai Oks pättide käest peksa. Ta oli just limpsinud leitud pohlamoosi, mis purki alles jäänud. Teda peksti lõbu pärast. Juku Oks ütles: “Sa vana puts!” ning poos enda üles.

Kedagi ta matusel ei olnud. Haud on ammu unustatud.