Kirjanik Ehving jõi kolm päeva, aga pilti eest ära ei saanud. Jõi ja kirjutas. Fantaasialend oli nagu tõelise Pegasuse seljas ratsutamine. Neljandal päeval kadus pilt ära. Ehving lamas 14 tundi teadvusetult, siis toibus, võttis peaparandust ning saatis kirjutatud jutu Loomingusse. Hiljem sai ta selle eest Tuglase preemia. Preemiat vastu võtma ta ei läinud – olid joomapäevad. Auhinna kätteandmisel ütles keegi, et Ehving on komandeeringus, kuigi kõik teadsid, et Ehving joob ja kirjutab järgmist šedöövrit.

Ehvingul oli kolm last. Kõik olid tehtud kõva kaifi all. Nüüd oli neljas tulemas. Kui talle teatati, et sündinud laps on ilmselt idioot, siis sai Ehving silmapilk kaineks. Nagu poleks pudel viina ära joodudki. Idioot! Viimane laps oli tehtud suvel raskes viinauimas. Idioot! Mis sellega peale hakata? Kuidas ma ta üles kasvatan? Ega teised kolm eriti viksid lapsed olnud. Ehving neid kasvatada ei viitsinud, ta muudkui jõi ning kirjutas – ta oli ju kuulus kirjanik. Ehving sünnitusmajja ei läinud. Ta põgenes vanemate juurde, lukustas ennast ühte tuppa ning nuttis seal lahinal. Kui ta toast väljus, oli ta uus inimene. Seda Ehvingut ei tundnud enam keegi ära. Ta ei joonud enam tilkagi alkoholi. Äkki muutus hoolitsevaks isaks. Eriti hellitas ta pisikest idiooti. Muudkui proovis temaga asjatult kontakti luua. Ehving ei kirjutanud enam ridagi. Kui naine küsis, miks ta ei kirjuta, ütles Ehving, et pole inspiratsiooni. Ja tõesti, Ehvingi talent oli kustunud. Tal polnud peas enam ainsatki ideed, ainult isatunded kasvasid päevast päeva. Kuid siis suri laps-idioot. Ehving kandis ise väikese kirstu haua juurde, lasi kirikuõpetajal hingepalvet lugeda, kuigi laps oli ristimata, kuid kirikuõpetajale Ehving valetas, et on ristitud. Kui istuti peielauas, tõusis Ehving äkki lauast, läks WC-sse, keris lahti ümber keha mässitud pesunööri ning poos enda üles.