Lavastaja Suslik ärkas, kui väljas oli veel talviselt pime. Ta pani öölambi põlema, ajas end üles ja läks kööki. Võttis külmkapist tšehhi tõmmut õlut (eesti solki ta ei joonud) ning tatsas voodisse tagasi. Rüüpas mõnuga külma kesvakest, pani pudeli põrandale ning süütas sigareti. Mõnna! Täna on tähtis päev – esietendus. Sellest pasundati meedias juba ammu: lavastaja Suslik eksperimenteerib Macbethiga. Kogu lugu on proosaks ümber tõlgitud lavastaja enda poolt ning need, kes proove näinud, ütlesid, et kujundite rikkus ületab kõik eelneva. Lavastaja Suslik pugises omaette naerda. Ta oli kuuekümneaastane, kuid noored plikad ja poisid käisid tema šedöövreid imetlemas. Suslik teadis, et mida rohkem pulli ta teeb, seda rohkem ta meeldib. Ka kriitikud laulsid kiitust. Kriitik peab leidma iidoli, ta peab kirjutama, kirjutama pidevalt, sest muidu on ta näpud põhjas, aga kapitalismis ilma rahata elada pole võimalik. Ainult üles ennast puua. Lavastaja Suslikut oli pildistatud suurelt ja  kaugelt. Suslik oli õllekõhuga ümmargune lühike mehike, kuid ta arvas, et tal on läbitungivad pruunid silmad ning mõistus ületab kogu Eestimaa rahva mõistuse ühtekokku.

Nüüd võttis ta öökapist Hennessy konjaki ja hakkas seda naudinguga trimpama. Täna võib enda korralikult täis võtta. Töö on tehtud, näitlejad panevad täie rauaga ning tulevik on helge, sest pea on ideesid täis. Mida rohkem lollusi pähe tuleb, seda toredam. Kriitikud on üks tore kari, kes üürgab kaasa ning raha tuleb, sest reiting on kõrge. Lavastaja Suslik tundis elust mõnu. Kui pudel poole peale sai, tuli tuppa kass Henrik. Suslik kutsus kassi voodisse ning silitades teda ümises tuntud viisikest, kuigi ta viisi ei pidanud. Aga sellest polnud midagi. Andekus on tühiasi. Tähtis on olla geniaalne.

Kui Hennessy oli peaaegu tühi, hakkas lavastaja Suslik kuulma tungivat häält: “Tapa ära! Tapa ära!” Oh seda Macbethi, mõtles Suslik. Jälle kujundid tulevad pähe. Kuid sõnad olid nii tungivad, et varsti lavastaja Suslik tõusis, otsis köögisahtlist pesunööri, läks vanituppa ning poos enda vannitoru külge üles. Kõlkuvate jalgega hakkas kass lõbusalt mängima. Kui naine ta hiljem avastas, ei olnud lavastaja Susliku nägu nagu Sobakovil punane, vaid taluvõikollane, ainult keel oli punane. Kõikides teatrites jäeti sel päeval etendused ära, sest kogu maa teater leinas suurt ja andekat lavastajat Suslikut, kelle elu nii õnnetult lõppes.