Aastal 20** ostis ei-tea-kust-tulnud Iiris Amoratis Eesti riigi endale. Kui eesti rahvas sellest teada sai, siis kohkusid kõik. Enam polnud Eesti Vabariiki, oli alanud uus aeg, Iiris Amoratise aeg. Ja kohe algasid ka suured muutused. Valitsus ja Riigikogu saadeti laiali. Televisioon lõpetas kõik programmid v. a. Iiris Amoratise programm, milles loeti ette korraldusi ja näidati ainult dokumentaalfilme soomeugri rahvastest, indiaanidest, polüneeslastest ja teistest väikerahvastest. Raadiosaated katkesid, sealt tuli ainult pärimusmuusika ja vahele lühiteated uutest korraldustest Eestis, mida nüüd nimetati Maarahva Vallaks. Amoratis kuulutas Valla tuumariigiks ning kutsus tagasi suursaadikud, esindused jäid ainult Soome, Ungarisse ja Boliiviasse.

Piir suleti ning alkoholi- ja tubakamüük riigistati. Kadusid kaubandusketid, jäid vaid väikesed poekesed, kus sai oma maa toiduaineid ja esmatarbekaupa. Suured soodustused olid kohalikule põllumajandusele, töötus kadus, sest töötud ruttasid elama maale, kus oli mugavam elu kui linnas. Igale uuele taluomanikule ehitati tasuta maja ning anti põllutöömasinad ja kogu põllumajandus läks üle mahepõllundusele. Raha kaotati, igaüks võis võtta oma tarbeks toitu, riideid ja hügieenitarbeid, nii palju kui soovis, kuid peeti siiski ka arvet, et pidurdada liigset ahnitsemist. Maarahva Vallas oli valuuta kulla alusel, sellega osteti Maldiividelt ja teistelt eksootilistelt väikeriikidelt, kellega sõlmiti sõbralikud suhted (näit. Tonga, Samoa, Cooki saared, Costa Rica jt.), vürtse ja puuvilju, mida jagati rahvale samuti tasuta. Nõuti ainult tööd igal alal. Raamatupoed suleti, jäid raamatukogud, kust korjati ära kõik vägivalda ja perverssusi kujutav kirjandus, suurriikide kirjandusest jäid ainult üksikud klassikud, nt. Tolstoi, Cervantese “Don Quijote”, Meyrinck, S. Lem, Aldous Huxley “Saar” ja veel mõned.

Eesti kirjanikest olid valikud Mändmetsalt, arbujatelt, Liivilt, Tammsaarelt, Ristikivilt, Traadilt, Vallikivilt, Baturinilt. Kirjanikele enam honorari ei makstud, kes tahtis, kirjutas, kuid Iiris Amoratise isiklikul loal lubati teosel ilmuda. Haridus korraldati täielikult ümber. Põhirõhk pandi soome-ugri ja väikerahvaste keeltele, selleks saadeti noori neid keeli õppima. Olid vaid üksikud eriti andekad keelteoskajad, kes omandasid ka indoeuroopa keeli ning nemad suhtlesid siis ka vastavate rahvastega. Inglisekeelne laul kadus raadiost ja TV-st, samuti filmid. Muusikast mängiti eesti heliteoseid ja klassikat, eriti Mozarti ja Händelit.

Kuna Maarahva Vald oli nüüd suure arvu tuumapeadega tuumariik, siis astus ta NATO-st välja ja samuti Euroopa Liidust, kuid ÜRO liikmeks jäi, samuti tehti koostööd UNESCO-ga kultuurivallas.

Keegi ei teadnud, kust tuli see jõukus, et kõik on tasuta. Kust tuli kuld valuuta aluseks? See jäi saladuseks. Räägiti kuulujutte, et Iiris Amoratis on tegelikult alkeemik, kellel on Tarkuse Kivi. Kust võttis ta tuumarelvad, kes olid need spetsialistid, kes hooldasid tuumarelvi ja neid tootsid? (Silmet oli riigistatud, seal toodeti uraani, seda teati.) Rajati oma ravimitööstus, elektriautotööstus, elektroonikatööstus, kus hakati tootma telekaid, raadioid, pleiereid, kuid vägivaldsed arvutimängud kaotati, loodi oma mängud, mille eesmärk oli lastes arendada sõprust, vendlust, koostööd. Kuna raha enam ei olnud ja tööpuudust ka, sest nõuti õppimist ja tööd, samuti ei olnud enam rikkaid ega vaeseid, siis ka kuritegevus lakkas. Üksikud hälvikud viidi Toompeale, kust Amoratis valitses, ja kui see hälvik kolme päeva pärast ühiskonda naasis, oli ta hoopis teine inimene, heasoovlik, sõbralik ja töövõimeline. Keegi ei teadnud, mis temaga seal tehti, kuid see pidurdas hälbeid, keegi ei tahtnud enam kellelegi kurja ja lõpuks vaimustuti Iirisest, keda hakati hüüdma Emaks, kuigi keegi polnud teda näinud, sest Toompealt ta ei väljunud, ainult raadios oli kuulda ta häält, kui ta luges ette luulevormis ümberkorraldustest, mida Vallas peab tegema. On liigne öelda, et kadusid narkootikumid, alkoholi toodeti piiratud koguses oma maa puuviljadest ja marjadest, kartuliviin kaotati, ja sigaretid olid nikotiinita. Ainult erandina olid lubatud Havanna sigarid, mida toodi Kuubast.

Nii lakkas olemast Eesti Vabariik, maarahvas sai vabaks seadustest, korruptsioonist, parteide kemplemisest, oli tulnud tõeline rahuriik, õnnelik lapsepõlv, Iiris Amoratise kui Ema lapsed olid rõõmsad, et polnud enam valet ja promomist, oli täielik vabadus tööd teha, kasulikku tööd, mis ei olnud enam tühine.