Uppumisohus arhitektuurimälestised romantiliste kanalite vahel - Veneetsia õhus võib küll olla kerge kopitus, aga sajandite vältel kihistunud kultuurilugu ja veerõõmud tõmbavad turiste ligi nagu magnet. Ja siis on veel biennaal, vahendas "Aktuaalne kaamera. Nädal".

Viimane biennaal ületas poole miljoni külastaja piiri. Tänavu toimub kunstifoorum Veneetsias 57. korda. Üle linna on avatud 86 rahvuspaviljoni, mis pakuvad midagi pea igale maitsele. Vaadanud ära Eesti ekspositsiooni - Katja Novitskova õõvastavad masinad - võib jalutada kõrval-palazzosse, mille on hõivanud Aserbaidžaan. Aserite näituse viis installatsiooni räägivad rahvaste sõprusest läbi muusika.

"See on instrument nimega saz, mida mängivad inimesed, kes rändavad igal hommikul ühest külast teise. See installatsioon on loodud spetsiaalselt selle ruumi jaoks. Näete, see on nagu päikesetõus ja loojang. Need inimesed alustavad oma päeva ega tea, millisesse riigi piirkonda nad õhtuks välja jõuavad. Seepärast polegi installatsiooni lõppu siit näha," selgitas Aserbaidžaani paviljoni kuraator Emin Mammadov.

Kuigi Veneetsia linn on täis palazzosid, kus asuvad riikide rahvuspaviljonid, on biennaali põliskodu Giardinis. Just sealt sai Veneetsia biennaal üle 120 aasta tagasi alguse.

Kunstikriitik Rebeka Põldsam on Veneetsias veedetud nädalatega teinud ära põhjaliku eeltöö. Järgmised paar tundi on ta "Aktuaalse kaamera" giid näidates teed Giardini põnevamate leidude juurde.

Esimene peatus on Saksa paviljon, mille otsas turnivad inimesed.

"Anne Imhof on väga huvitav koreograaf, kes jätkab siin oma kunstnikupraktikat. Kogub kokku huvitavad moodsad inimesed ja nad turnivad aedadel, katusel, valmis hüppama katuselt alla. Hirmuäratavad koerad. Kui seda jälgida, siis see pingestatus on äärmiselt võluv. Inimestena naudime sellist teise inimese vaatamist," kommenteeris Põldsam.

Kanada paviljoni juures sai kõigepealt värskendava duši.

"Selle taustalugu, mida eriti ei näe, on see, et kunstnikule tõi sõbranna mõned aastad tagasi foto ühest 1950. aastate autoõnnetusest, kus palkide veoauto oli katki läinud ja inimesed palkide alla jäänud ja surma saanud. Alles mõni aasta hiljem selgus, et tema vanaisa sai selles õnnetuses surma. Ja teda on see lugu väga painanud, võib-olla need purskkaevud ongi väikesed pained ja ta on püüdnud seda endast välja saada."

Prantsuse paviljonis kostitasid kaks kitarridega varustatud performance-kunstnikku publikut korraliku müradoosiga.

"Noh, tõesti võib öelda, et see oli väga raju, noise, tüütu ja raske, aga kui vaadata, mis siin toimub, siis inimesed on väga võlutud sellest. Ma arvan, et võluv on kohalolu, et me ei lähe kontserdile, aga näeme väga vahetult kedagi pilli mängimas. Ma arvan, et inimesed väga igatsevad..."

Põldsam tahtis ERR-i korrespondenti viia veel ka Šveitsi ja Soome paviljonidesse, aga ajakirjanik palus endale vahelduseks näidata "midagi tõeliselt halba". Astuti sisse Iisraeli paviljoni.

"Seekord Iisraeli paviljonis on mingi pilv ja hallitus siia toodud. Niikuinii kogu aeg igal pool mädaneb. Siia paviljoni seda tuua on kuidagi äärmiselt totter. Kui sel aastal on minu jaoks olnud äärmiselt positiivne kogemus see Veneetsia biennaal - tõesti palju toredaid tähenduslikke teoseid väljas - siis Iisrael on ikka täiesti mööda pannud. Isegi kui püüda seda konteksti avada, on see ikka jube tüütu," arvas Põldsam.

Veebussiga lennujaama poole loksudes püüdis korrespondent kogu seda ilu seedida... ja meenusid Eestit esindava Katja Novitskova sõnad: "See biennaal on suur paradoks iseenesest. Pisike linn, mis varsti läheb vee alla ja laguneb ja siin ei ole ühtegi sirget joont ega seina. Ja siia tulevad kõige suuremad skulptuurid ja kunst maailmas. Ja see on kõik nii ebaloogiline. Kohe tunned, et maailmas on midagi viltu, kui me peame siin näitust tegema."