Katja Novitskova on komeet kohalikus kunstitaevas, kelle sära kumab Euroopas tegelikult juba mõnda aega. "OP" uuris lähemalt, kes on see kunstnik, kes ise peab oma edu võtmeks oskust olla sotsiaalne nohik.

"Kuidagi on nii juhtunud, et minust sai kunstnik välismaal: Saksamaal ja Hollandis. Eestisse tulin tagasi alles kaks aastat tagasi ja hakkasin kunstnikuks ka siin," ütleb Lasnamäelt pärit, kuid välismaal tegutsev kunstnik.

Lasnamäel on Novitskova üles kasvanud ja õppinud. "See on minu hood," ütleb ta.

Pärast keskkooli läks ta Tartusse semiootikat õppida ning jätkas magistrantuuri välismaal, kus hakkas ka rohkem kunstiga tegelema.

Päritolust olulisemaks peab kunstnik universaalseid teemasid ja inimeseks olemist üldiselt. "Mind on alati huvitanud inimseks olemine ja tegelemine nende asjadega, mis mind inimesena üldiselt huvitavad. Tehnoloogia ja kunst, mis on universaalsemad."

"Tundsin, et pean kohalikust kontekstist välja saama, et olla inimene, kes ma tahan olla," ütleb ta. Lisades, et see ei tähenda, et kunstnikuna tehtud valikud väljendaksid, justkui oleks tal oma päritoluga mingeid probleeme.

Kunstinõunik Maria-Kristiina Soomre peab Katja kunstnikupositsiooni maadeavastaja omaks. "Ta läheb väga seiklushimuliselt territooriumitele, mida ta ise ka veel ei tunne ja hakkab neid nimetama."

Teema, mida Novitskova kunstis kujutab, puudutab postinterneti ajastut. "See on peaaegu mõttetu sõna, aga mida see võib-olla tähendab on see, et me elame ajastul, kus me ei saa elada ilma tehnoloogiata, ja milline on inimlikkus ajastul, kus meie ja masinad on üks tervik. Millised me oleme, kas me oleme ka masinad või on masinad inimlikud?"

Järgmise Veneetsia biennaali paviljoni võitis Katja Novitskova koos kuraator Kati Ilvesega. Lahenduse idee on seotud tulevikuolenditega ja sellega, kuidas nad näevad tänapäevast maailma. "Milline see maailm on, mis oli meis ilusat ja millised on meie unistused."

Elus on Novitskoval inimlikud eesmärgid. "Tean, et pean praegu kõvasti tööd tegema, et mitme aasta pärast rahulikumalt elada. Samas on sellega siin praegu tegeleda suur au ja võimalus. Ma ei saa peatuda, pean edasi minema ja vaatama, mis saab."

Vastates küsimusele, mida peab kunstnik oma kodumaaks ning emakeeleks, ei pea ta rahvuslust oluliseks. "Ma arvan, et olen hübriidne inimene, 90ndate laps, ja see ongi minu identiteet."