Palusime kümmekonnal, erineval moel kunstieluga seotud eksperdil ankeedi täita. Paljud on aastalõpunäituste ja kõikvõimalike kokkuvõtetega rakkes ning kurtsid ajapuuduse üle. Mõned jätsid vastamata, mõni vastas lakooniliselt, mõni pikemalt. Üldiselt tundub küll nii, et Eesti kunstielu on üha aktiivsem ja väljasisene arutelu saab aina rohkem avalikku kandepinda. Möödunud aastal said viis kunstnikku võimaluse tõestada end riigipalgalistena. Novembris teatas kultuuriministeerium kunstivaldkonna rahastuse muudatustest. Püüdsime arvamusteks välja sirutada nii suurte Tallinna kunstiasutustega seotud, aga ka mõne väiksema galerii tegijate ja kriitikute poole. Eks meie kunstivälja sotsiaalsest sidususest või selle puudusest räägivad ka rõhuasetused ja viis, kuidas keegi suhteliselt vabavormiliselt püstitatud ülesande lahendas. Mõned äramärgitud hakkavad korduma, neile võib mõttes siis tunnustuseks pärjad pähe panna. Saatsime välja järgmise ankeedi üheksa punktiga:

1. Olulisemad isikunäitused möödunud aastal
2. Olulisemad rühmanäitused möödunud aastal
3. Olulisemad esiknäitused möödunud aastal
4. Enim üllatanud kunstisündmus möödunud aastal
5. Silmapaistvad kuraatoritööd möödunud aastal
6. Kunstivaldkonda kujundavad tähelepanuväärsed märksõnad, tendentsid Eestis ja välismaal
7. Mida on näidanud pilootaasta viiele Eesti kunstnikule riigipalga maksmisel?
8. Milline on Teie arvamus kunstivaldkonna rahastamise muudatusest?
9. Kellele annaksite kunstikriitika auhinna 2016?

Vastused (lingin esmamainimisel juurde asjakohaseid uudiseid, videolugusid, arvustusi, mis ERRi kajastusest näppu jäi):

Andreas Trossek, KUNST.EE peatoimetaja

p.1
Tõnis Saadoja "Etüüdid klaverile ja lõuendile" Hobusepea galeriis;
Laura Põld "Sada ulma keset merd" (kuraator Peeter Talvistu) Tartu kunstimuuseumis (Tartmus);
Anna Škodenko "[väli] mis on peaaegu puhas" Hobusepea galeriis;
Mihkel Ilus / Marten Esko "Tupik" Tallinna Kunstihoone galeriis;
Anu Vahtra "Fakt ruumis. Näituste järel" Hobusepea ja Draakoni galeriis;
Paul Kuimeti "Perpendikulaarne" Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (EKKM);
Sirja-Liisa Eelma "Tühi tähi" Vaal galeriis;
Karel Koplimetsa "Juhtum nr 12. Kalamaja" Hobusepea ja Draakoni galeriis;
"Nõukogude öö. Raul Rajangu" (kuraator Liisa Kaljula) Kumu kunstimuuseumi 4. korruse projektiruumis;
"Andy Warhol. Elu pärast supipurki" (kuraatorid Marian Kivila, Sandra Jõgeva) Pärnu muuseumis.

Sirja-Liisa Eelma "Tühi tähi" Vaal galeriis. Foto: Vaal galerii/ Facebook

p.2
Kumu kunstimuuseumi 4. korruse uus püsiekspositsioon "Konfliktid ja kohandumised. Nõukogude aja Eesti kunst (1940–1991)" (kuraator Anu Allas);
5. Artishoki biennaal (kuraator Evelyn Raudsepp) NO99 kammersaalis;
"Köler Prize 2016" EKKMis;
"Vaikus. pimedus" (kuraator Anneli Porri) Tallinna Kunstihoones;
"Pseudo" (kuraator Marten Esko) EKKMis;
"Arhiivi ja arhitektuuri vahel. Neeme Külm, Krista Mölder, Taavi Talve" Kumu kunstimuuseumi 5. korruse nüüdiskunstigaleriis (kuraator Kati Ilves);
"Kõik kirjad on armastuskirjad" (kuraator Marge Monko) Tallinna Kunstihoones;
"Kadumisest ja kadumiseks" (kuraator Sten Ojavee) Tartu kunstimuuseumis (Tartmus);
"Külm pilk. Hüperrealismi variatsioonid Eesti kunstis" Kumu kunstimuuseumi 4. korruse B-tiivas (kuraator Anu Allas);
"DOings&kNOTs. Kunst ja/või instruktsioon" (kuraator Margit Säde Lehni) Tallinna Kunstihoones.

p.4
Tänavu tuli mitu Eesti kunstiasutust välja teadetega, et kunstnikele on hakatud maksma võimaluste piires sümboolseid töötasusid näitusel esinemise eest, mis on igati positiivselt üllatav areng – on ju sel teemal pikki aastaid arutatud ja räägitud, aga ennäe, tehtigi ära. Asi ei ole rahas, asi on põhimõttes – kunst on töö ja töö on püha, sest töö tegi ahvist inimese ning inimesest ettevõtja.

p.5
Esiteks, Tamara Luuk kureeris geniaalselt kokku kahe täiesti erineva põlvkonna, erinevate lähteprintsiipidega eesti kunstniku Tiit Pääsukese ja Kris Lemsalu ühisnäituse "Kaunitar ja koletis" Tallinna Kunstihoones, mis näitas, et mõnikord on 2+2=5 ja enamgi veel.

Teiseks, Voldemar Erm ja Peeter Talvistu kureerisid põhjaliku detektiivitöö järel kunstiajaloolise taaslavastuse "Elmar Kits. 1966" Tartu Kunstimaja suures saalis – kes ütles, et ajamasinat ei ole leiutatud?

p.6
Jätkub installatsioonikunsti võidukäik: tänapäeval lavastavad galeriikeskkonna metafoorses valges kuubis esteetiliselt ja narratiiivselt terviklikke installatsioone praktiliselt kõik, alates keraamikutest või ehtekunstnikest ja lõpetades maalikunstnike ning skulptoritega. Sellega seoses on ühe loogilise tulemina hakanud vorm domineerima sisu üle, sest ennekõike on kunstnikul vaja head fotot sotsiaalvõrgustikes jagamiseks, sõpradega poseerimiseks ja hiljem isikkataloogis reprodutseerimiseks. Veidi tahaplaanile on jäänud sotsiaalpoliitilise funktsiooniga kunst, mis püriks ärgitama ühiskondlikke diskussioone ja muutma maailma. Materjaliesteetika ja üleüldse igasuguse ruumilisuse, materiaalsuse ja formaalsuse naasmine on samuti kokku midagi sellist, mis haakub ühtlasi kergemini nüüdiskunsti kaubastatavuse nõudega (elame siiski kapitalismis; "art must be beautiful, artist must be beautiful").

p.7
Kunstnikele suunatud töörahade ja stipendiumide süsteem, mis võimaldab pikemalt kui pool aastat või aasta, keskenduda oma loomingule, on levinud kõikides arenenud riikides, mida Eesti endale eeskujuks seab, kaasa arvatud Skandinaaviamaades. Eestis esialgu kultuuriministeeriumi pilootprojektina käivitatud kolmeaastase kunstnikupalga süsteem hõlmab esialgu vaid viite inimest, kellele lisandub järgmisest aastast neli inimest (tõsi, üks neist Eesti Kunstnike Liidu omavahenditest, sest neoliberaalne riik tahab näljasele anda alati õnge, mitte kala; ja ei tea küll, kuhu kõik need kohalikud erametseenid nüüd jäid, sest just siinkohal olnuks õige aeg oma sajaseid lehvitada). Eesti rahvuskultuuri huvides on igatahes lähima kümne aasta perspektiivis, et sellest pilootprojektist kasvaks välja järjekindel strateegia, sest võimalikele alternatiividele mõeldes – kes siis eesti kunsti lõppude lõpuks kinni maksma peab, lätlased või? Sooviksin kunstnikupalga pälvinud kunstnikele ennekõike töörahu; "esimesest ešelonist" on osad näitused juba toimunud, osad avanevad peagi ja tulevad ka järgmised, sest kunstnike vastutustundes võib olla kindel.

p.8
Kultuuriministeerium võtab edaspidi oma eelarvereale Tallinna Kunstihoone, Eesti Kunstnike Liidu galeriide (Hobusepea, Draakoni, HOP ja Vabaduse) ja Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi tegevuskulud ja suurendab Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse tegevustoetust, mis tähendab, et kultuurkapitalil jääb jagamiseks rohkem projektiraha teistele taotlejatele. Süsteem on muutunud seega senisest läbipaistavaks ja vabaneb rohkem avalikku raha projektipõhisteks taotlusteks, pärinegu need siis mistahes Eesti keskusest või kunstnikelt ja kuraatoritelt. Need kriitikud, kes näevad siin kunstielu koondumist Tallinnasse, vaatavad mööda tõsiasjast, et ka senini pole nn galeriitaotluste rida olnud kultuuriministeeriumis piisav riigipoolne meede, kindlustamaks mitmekesist kultuurielu nii Tallinnas kui ka väljaspool pealinna; ikka on taotlejat lükatud kulka poole. Astutud samm on seega samm õiges suunas, kuigi ühel väga pikal teel. Kriitikutel, kes sellest ikkagi aru saada ei taha, tasuks siiski korraks tulla maha isikliku mätta otsast ja vaadelda suuremat pilti nii palju, kui isiklik ideoloogiline eelhäälestuse ja informeerituse tase seda võimaldab.

p.9
Tõnis Tatar, "Scene'i-niidistikust ja tõsidusluulust", KUNST.EE, 2016/2, lk 67−71. Kirjutis, millega paljuski nõus ei saa olla, aga samas paljuski ka saab. Ja kahtlemata kirjutis, mis paneb edasi mõtlema.

Hanno Soans, kunstikriitik ja õppejõud

p.1
Anu Vahtra "Fakt ruumis. Näituste järel" Hobusepeas ja Draakonis;
Mihkel Ilusa ja Marten Esko protsessinäitus "Tupik";
Tarmo Salini ja Ekke Väli "Mõttetu süsteem II" Linnagaleriis,
Tarvo Hanno Varres ja Kirke Kangro Tartu Kunstimajas.
Aasta pole veel lõppenud – ootan huviga võimalust külastada Anna-Stina Treumundi ja Karel Koplimetsa näitusi.

p.2
"Köler Prize 2016";
"TASE'16";
Artishoki biennaal;
"Arhiivi ja arhitektuuri vahel. Krista Mölder, Neeme Külm, Taavi Talve" Kumu kunstimuuseumis;
Anneli Porri videonäitus "Vaikus. Pimedus" Tallinna Kunstihoones.

p.3
"TASE'16" näituse raames Juhan Soometsa interaktiivne heliruum.

Kirill Tulini tegevus, näiteks projekt Riia skulptuurikvadriennaalil ja projektid kodukorteris, Konstanet’i keskkonnas ja projekt kunstiakadeemia galeriis.

Umbrella Grupi näitus "Confusion" EKKMis.

Hanna Samosoni "Triinu pääsemine" näitusel "Confusion". Foto: EKKM/ Facebook

p.4
Suuremahulistest asjadest Berliini biennaal üllatas, hämmastas ja hirmutas oma suhteliselt ühte digidüstoopiate ja post-interneti väravasse mängitud kuraatoritööga. Väiksematest ja kohalikest sündmustest oli positiivselt üllatav Raoul Kurvitza Momentumi-näituse juures toimunud välkseminar maailmaasjade seisust rahvusvaheliste suhete spetsialisti Grigore-Kalev Stoicescu ja majandusteadlase Hardo Pajulaga.

p.5
Kati Ilvese "Arhiivi ja arhitektuuri vahel. Krista Mölder, Neeme Külm, Taavi Talve" Kumu kunstimuuseumis;
Anneli Porri videonäitus "Vaikus. Pimedus" Tallinna Kunstihoones;
NU Performance festivali kureerimine Maria Arusoo poolt;
Evelyn Raudsepp ja Artishoki biennaal NO99s;
Sten Ojavee Tartmusis kureeritud näitus "Kadumisest ja kadumiseks” teadvustas esimesena rändekriisi problemaatikat huvitavast kontseptuaalsest vaatenurgast.

p.6
Nn "ruuminihutamine" – Anu Vahtra, Mihkel Ilusa ja Marten Esko näitused ning "Arhiivi ja arhitektuuri vahel" näitavad tõusvat huvi näitusekeskkonna ja näitusetingimuste kontseptualiseerimise vastu kohalikul tasandil. Rahvusvaheliselt on suureks küsimuseks minu jaoks post-internet kunsti buumi staatus peale Berliini biennaali – oli see ühe mõtteviisi lõplik läbimurre või ühe trendi allakäigu algus?

p.7
Niipalju kui kunstnike-asjaosalistega rääkinud olen, on see neile suur vastutus ja väljakutse. Keegi seda ülejala ei võta.

p.8
Heameel on EKKMi jõudmise üle ministeeriumi rahastatavate eelarvereale. Loodan, et muudatused kasvatavad läbipaistvust ja suurendavad kindlustunnet.

p.9
Eik Hermannile Artishoki biennaali tekstide ja näituse "Arhiivi ja arhitektuuri vahel" kataloogiteksti eest.

Maarin Mürk, kunstikriitik

p.1
Laura Põld "Sada ulma keset merd" Tartmusis ja Alice Kask EKKMis. Mõlemad oli väga võimsad, võtsid sõnad suust ja siiamaani alles otsin neid sõnu, aga kogemusena eredalt meeles.

p.2
Marge Monko kureeritud "Kõik kirjad on armastuskirjad" Tallinna Kunstihoones. Intelligentne teemanäitus, mis tabamatult liigutas. Hea häälestus aasta alguses.

p.3
Ei julge siin midagi esiknäitusena välja tuua, kuna noored kunstnikud kerkivad kogu aeg kusagil esile ja siis jälle lähevad kuhugi (mujale õppima) ja tulevad tagasi ning saa siis aru, millal see esik neil juhtub. Aga silma võiks peal hoida EKA galeriil, galeriil Mihhail, Rundumil ja ARS projektiruumil. Tundub, et nendest kohtadest võiks neid esimesi leida.

p.4
Artishoki viies biennaal Evelyn Raudsepa kureerimisel. Eksperiment kümne kunstniku, nende uute teoste, kümne kriitiku, nende kirjutatud 100 teksti ja kümnepäevase maratoniga teostus seekord vast kõige veenvamal kujul, tekkis sündmuse mõõtu elevus ja kaasahaaravus. Üllatuse sees üllatas ka see, et kriitikute tekstid tundusid mitmel juhul kunstnike loodud teosest huvitavamad olema.

p.5
Tamara Luuk – kahe esmapilgul erineval planeedil tegutseva kunstniku, Kris Lemsalu ja Tiit Pääsukese kokkutoomise eest. Kuraatoril peabki olema jugust luua üllatavaid perspektiive, ootamatuid sümbioose, võtta riske. Kaks kunstnikku, kelle ühisnäituse peale ei tuleks, aga ometi, kui nad seal kõrvu on, siis saavad mitmed asjad kummagi loomingu kohta justkui palju selgemaks, läbivalgustatumaks, mõjusamaks. Erinevad põlvkonnad, erinevad tüpaažid, erinevad aegruumid, erinevad meediumid ja ometi kõik klappis kokku nii, et kindlasti oli tegu selle aasta ühe tugevama näitusega.

Peeter Talvistu – juba mainitud Laura Põllu näitus ja Elmar Kitse näitus Tartu Kunstimajas. Kitse 1966. aasta näituse remake on siinses kontekstis oluline just "näituste ajaloo" kontekstis, lisaks teostele oli eksponeeritud ka kogu retseptsioon ja ka trivia, mis tolleaegset näituse vaatamise kogemust mõista peaks aitama ning üsnagi julgelt oli seda ka taaslavastatud.

Tiit Pääsukese ja Kris Lemsalu ühisnäituse avamine. Foto: Madis Laur/ERR

p.6
Berliini biennaali tuules olid huvitavad arutelud post-interneti ja uute tehnoloogiate üle – kuidas need mõjutavad seda, mida me näeme, visuaalset kultuuri meie ümber ning kuidas see mõjutab koosolemist, eneseküllaste mikrokogukondade tekkimist ja hääbumist. Berliini biennaal näitas neid arenguid kunstis, mis alles/ just murravad mainstream´i – või ei murragi; see mõjus nagu alibi heita pilk seltskonda, kuhu mul tavaliselt asja ei ole.

Eestis küttis kirgi kindlasti kunstnikupalk ja üldse rahastamine. Aasta lõpus tulnud uudised EASi suurtoetustest Noblessnerisse kunstikeskuse ja ARSi arendamiseks on ka väga huvitavad uued tuuled – mõne aasta pärast näeb kunstielu Eestis kindlasti tänu kõigile neile arengutele teistmoodi välja. Olenedes muidugi sellest, mis näo maailm üldse võtab lähiaastatel.

Mõnikord tuleb selline rahutus, et igasuguseid eksperimente ja pöörasusi on vähe, aga siis tuleb meelde, et toimub tegelikult rohkem, kui see, kuhu ise kohale jõuan. Mille üle on hea meel – Killu Sukmiti ja Minna Hinti artist-run-space Kraam jõudis esimese aastapäevani ja helikunstigalerii Supersonicum Viljandis Erik Alalooga eestvedamisel tundub samuti elu ja tervise juures olevat. Lisaks sellised platvormid nagu Rundum, aga ka juba mainitud galerii Mihhail ja mikrobussis ringi vurav galerii. Nii et ei saa öelda, et sel aastal olid elujõulised ainult suured institutsioonid, omaalgatuslik scene tiksub ka omas rütmis edasi. Uusaastalubadus võikski olla rohkem sinna kohale jõuda.

p.7
Mina isiklikult ei oota üldse, et ma palja silmaga näeksin midagi juhtumas. Piisab täiesti teadmisest, et inimesed teevad lihtsalt kuskil oma tööd, peavad loodetavasti vähem rööprähklema ja saavad keskenduda sellele, mida nad tahavad teha, milles nad on väga head. Saavad teha ehk vähem kompromisse ja julgemalt katsetada ja kui ka peaks tulema täielikku jama, siis tulgu! Põhimõtteline eksimisruum on ka selliste suuremeelsete algatuste juures väga oluline ja ilma selle turvavõrguta ei sünni ka väga head teosed. Krooniliselt prekaarsel ja projektipõhisel ajastul on selline samm stabiilsete töötingimuste suunas väga väärtuslik signaal. Mul on täielik usaldus kogu selle algatuse senise kulgemise suhtes. Rõõm ka.

p.8
Ma arvan, et see on põhimõtteliselt samm õiges suunas – katta Eesti kunstiväljal kesksed institutsioonid oma sisutegevusega ära siiski ministeeriumist, mitte projektipõhisena kulkast. Järgmise sammuna ootaksin, millised on kultuuriministeeriumi mõtted näiteks kunstimuuseumide osas, mis kõik samuti neelavad jooksvalt suured protsjonid kulka eraldusest. Lisaks on kuuldavasti juba alanud regionaalsete näitusemajade vajaduste laiapõhjalisem kaardistamine kultuuriministeeriumis. Loodetavasti teevad riik ja kohalikud omavalitsused siin edaspidi head koostööd ning loodetavasti ei hakka kohalikud omavalitsused jonni ajama, vaid leiavad vahendeid, et õlg selle projektori või valgussiini ostule edaspidi alla panna. Summad ei olnud antud toetusvoorus ju kuigi suured nagunii.

Regionaalset kunstielu võib edendada mitut moodi ja võib-olla pole lahja leeme jagamine tõesti see parim moodus. Lisaks ei ole regionaalne kunstielu ainult kultuuriministeeriumi vastutus, vaid ka kõigi nende professionaalsete kunstiinstitutsioonide asi, mis nüüd justkui rea peal on. Viimasel paaril aastal on midagi liikunud ka – EKKMi rändnäitus "Kohatu", kunstnikud kooli projektid jne. Sellelt suunalt ootaks nüüd ka rohkem tegutsemist ja variatsioone.

p.9
Tekst, millest mul oli endal lugejana/ vaatajana palju abi: Mihkel Ilusa artikkel näituse "Kaunitar ja koletis" põhjal Tiit Pääsukese loomingust Vikerkaares. Põhjalik maalikeele analüüs, mis avas uusi tahke ja andis kätte mitu võtit, kuidas vaadata ja mida vaadata. Võib-olla mõned kummardused vanameistri suunas oleksid võinud kummardamata jääda, aga üldiselt võiksid kunstnikud ikka palju rohkem kriitikat kirjutada.

PS! Töötades Kumu kunstimuuseumis, ma oma koduinstitutsiooni tegemisi aasta kokkuvõttesse ei kaasanud.

Indrek Grigor, Tartu Kunstimaja galerist

p.1
Paul Kuimet "Hiline pärastlõuna" Tallinna Linnagaleriis;
Mihkel Ilus / Marten Esko "Tupik" Kunstihoone galeriis;
Alice Kask EKKMis.
Sattusin kõiki nimetatud näituseid üksteise järel külastama ning sellest kujunes mitte ainult käesoleva aasta näitusekogemuste suur hetk. Nii palju nii head kunsti ühekorraga Tallinnas on erakordne olukord.

Paul Kuimeti näitus "Hiline pärastlõuna". Foto: näituse Facebooki lehekülje esinduspilt

p.2
Eha Komissarovi kureeritud "Romantiline ja edumeelne. Stalinistlik impressionism Baltimaade maalikunstis 1940.–1950. aastatel" Kumus. Vahetult Kumu eelmise (esimese) – sotsrealismile palju ruumi andnud – püsiekspositsiooni maha võtmise järel avatud näitusena tundus see esmapilgul justkui tekkinud turuvaakumi täitmine. Sotsrealism on turistide seas tõenäoliselt levinuim ostalgia vorm. Ent näitus ning veelgi rohkem selle raames toimunud konverents tõestasid, et kunstiajaloos ja kunstiteaduses toimub tõepoolest sotsrealismi senise käsitluse radikaalne ümbervaatamine.

p.3
Esiknäituseid on võrdlemisi keeruline hinnata. Tavaliselt muutuvad need oluliseks ja taasaktualiseeruvad mälus sellistena alles siis, kui autor on "hakkama saanud" ka millegi järgmisega. Kuid tooksin siinkohal esile Umbrella Grupi näituse EKKMis. Prof. Marco Laimre juhitud fotoosakonna üliõpilaste näitustel on meie näitusteajaloos oluline roll mängida. Usutavasti jõuab rohkem kui üks Umbrella Grupi liikmest Eesti kaasaegse kunsti nomenklatuursete autorite sekka.

p.4
Zentrum Paul Klee tegi internetis kättesaadavaks suure hulga Klee Bauhausi-aegseid märkmeid.

p.5
Peeter Talvistu kureeritud "Elmar Kits. 1966".

p.6
Fotokunstist on saanud loomulik kunstiajaloo osa muuseumide püsiekspositsioonides.

p.7
Kõigepealt on loomulikult kurb, et ministeerium ei pidanud kinni lubadusest ka sel aastal viis palka välja panna. Ehk puht poliitilise poole pealt ei ole paraku põhjust rõõmustada.

Millist mõju palk kunstile ja kunstnikkonnale avaldab, sõltub ennekõike sellest, kaua see tava elus püsib! Usun, et kunstnikupalga mõjust ja selle kirjeldamisest saame hakata rääkima ca kümne aasta pärast.

p.8
Kunstivaldkonna rahastamise muudatuse kajastuse piirdumine ministeeriumi pressiteate tsiteerimisega ajakirjanduses ja diskussiooniga kunstinõuniku Facebooki seinal on kahetsusväärne. Kunstil on erakordselt oluline, kuid avalikkuse poolt täielikult alahinnatud roll ühiskonnas ning kunstivaldkonda puudutavate muudatuste mõjude üle peaks diskuteerima vähemalt sama ulatuslikult kui tulumaksumuudatuste üle. Me võime ministeeriume ja sedakaudu nende otsuste olulisust järjestada nende mõju üle riigieelarvele. Nii on selge, et rahandusministeerium on kõige olulisem. Ja ka kõnealuse kultuuriministeeriumi otsuse puhul räägime me otsusest, mis puudutab väikseima rahastusega ja sellisena justkui kõige ebaolulisema valdkonna rahastusskeemi. Kuid kõigepealt ei ole ma nõus eeldusega, et raha on universaalne väärtus, ning teiseks on tegemist otsusega, mis puudutab kõige arvukamat loojategruppi.

p.9
Kuivõrd jutt on hüpoteetilisest auhinnast, peaks enne sellele küsimusele vastamist välja mõtlema auhinna väljaandmise põhjuse ja selle alusel statuudi fikseerima. Sattusin kevadel olukorda, kus laitsin maha idee ellu kutsuda järjekordne noore kunstniku preemia ning soovitasin selle asemel asutada kriitiku preemia. See seadis mind aga olukorda, kus pidin (olgugi, et üldsõnaliselt) kirjeldama väärtusi, mida preemia toetab ning milline on preemia määramismehhanism. See osutus erakordselt keeruliseks. Sõnaga ma ei oska anda kellelegi preemiat, sest ei tea, mille alusel seda teha, kuid lihtsalt tõsiasjana tooksin esile Kaire Nurga teise poolaasta jooksul kirjutatud tekstide hulga. Küsimuses, kui kaua see vool kestab, puudub mul kindlus, kuid peab lihtsalt lootma, et see tõmbab kaasa ka teisi kirjutajaid ja läbi järjepidevuse tekib lõpuks mingisugunegi arvestatav diskussioon või vähemalt refleksioon kirjutajate vahel, millest mina kriitikuna suurt puudust tunnen.

Maria-Kristiina Soomre, kultuuriministeeriumi kunstinõunik

p.1
Kunst on isiklik ja avalik asi korraga. Eesti kunstielu meeldiv rutiin on see, et väga palju toimub siin just väiksemaid galeriiformaadis isikunäitusi, mis jätavad vahel kunstiellu muuseuminäitusega võrreldavalt kaaluka jälje. Seetõttu ei saa ma piirduda ühe-kahe nimega ega rääkida näitustest ainult nende mahu või kestvuse kaudu. Näitusi toimub palju, mis toob kaasa selle, et nad kestavad vahel ebaõiglaselt lühikest aega. Teise pika nimekirja võiks niisiis panna kokku näitustest, mida oleksin tahtnud näha, aga… Nendest isikunäitustest, mida õnnestus aasta jooksul külastada, tahaks kauemaks meelde jätta:

Holger Looduse "Urlaub" Vaal galeriis ja Tõnis Saadoja "Etüüdid klaverile ja lõuendile" Hobusepeas jaanuaris; Laura Põllu "Sada ulma keset merd" Tartu kunstimuuseumis ja Kati Ilvese imporditud Ryoji Ikeda "supersümmeetria" ja "supercodex" (live) Kumus veebruaris; Paul Kuimeti näitused aprillis Brüsselis Contretype’is, juunis Tallinna Linnagaleriis ja novembris EKKMis; Marge Monko "Puusad ei valeta" mais Hobusepea galeriis ning "Sina" augustis Haapsalu Linnagaleriis; juunis Alice Kask EKKMis, Anu Vahtra "Fakt ruumis. Näituste järel" Draakonis ja Hobusepeas ning Katja Novitskova "Dawn Mission" Hamburgi Kunstvereinis.

Sain äsja Helsingis Kiasmas Mona Hatoumi ülevaatenäitust vaadates aru, et olen kodus kindlasse ruumi loodud hästikujundatud tervikprojektidega ära hellitatud ja võtan raskustega vastu ajaloolisi läbilõikeid, mis maanduvad n-ö avafondi põhimõttel järjekordsele pinnale ega suuda seda enda omaks teha. Eestis on ühe elaniku kohta praegusajal ebamaiselt palju häid kunstnikke ja superhäid näitusekujundajaid, sellest luksusest tasub regulaarselt näitusi külastades osa saada, neid inimesi tasub toetada – pilt on hetkel lihtsalt superhea.

"OPi" lugu Katja Novitskovast:

p.2
Tõlgendan siinkohal "rühmanäitust" kitsalt koostöövormina, esiletõstetute puhul rõhutaksin just seda koos- ja kaasamõtlemise energiat, mis lõpptulemusena näitusesaalis kohal oli. Marge Monko kuraatoritöö Tallinna Kunstihoones "Kõik kirjad on armastuskirjad" tõi näiliselt ajatu teema ümber kokku väga päevakajalise ja ühtse tervikuna toiminud teostetombu rahvusvaheliselt kunstnikeseltskonnalt, kelle omavaheline haakumine oli kohati vaimustavalt sünergiline.

Hoopis teisest žanrist – pigem ajaloolise püsinäitusena käsitletav – Tiiu Talvistu kureeritud "Jõgi voolab siit läbi" Tartu kunstimuuseumis koondas omavahel haakuva jutustusena hoopis laiema ja kirjuma taustaga valiku teoseid, aga võtan vabaduse seda museaalset väljapanekut siiski rühmanäitusena käsitleda just mitmehäälse kohavaimu-teemalise sumina tõttu, mida see helge ja vaimukas kooslus konkreetses aja- ja ruumiolukorras vahendas.

Samasuguse kollektiivse jutustusena käsitletav näitus on Kumus veel pikalt avatud "Arhiivi ja arhitektuuri vahel", mis samuti suhestub museaalsuse ja muuseumiruumiga, muidugi hoopis teistsuguste võtetega. Selle näituse puhul on olulisteks kaalukeelteks kunstnike – Neeme Külma, Krista Mölderi ja Taavi Talve – mõttekaaslus ning minimaalse sekkumisena kõigel sündida aidanud Kati Ilvese kuraatoritöö.

p.3
Esiknäitus kontseptsioonina on keeruline kategooria, selliselt kellegi/ millegi liigitamisel on ohud ja vastutus päris suured, kuigi objektiivselt on määratlemine ilmselt enam kui lihtne. Kunst on küllalt karm ala, esimesed näitused võivad jääda ka viimasteks – nii tekib kõrvaltvaatajal ja kaasaelajal pigem hirm midagi ära sõnuda, ootusi liiga kõrgele kruvida.

Tahaks lihtsalt – vastu igasugust objektiivset reaalsust – soovida, et igale esimesele näitusele järgneks kindlasti vähemalt teine ja kolmas, ja et see ei juhtuks liigselt kiirustades, vaid siis, kui on õige aeg.

Kui debüütidest siiski rääkida, siis annaalidesse tahaks kindlasti kanda kuraator Sten Ojavee esimese suure näituseprojekti "Kadumisest ja kadumiseks" Tartu kunstimuuseumis.

Duona Ilus/ Esko debüteerisid ka Mihkel Ilus ja Marten Esko. Kuna nende Kunstihoone galerii "Tupik" teistesse siinse ankeedi kategooriatesse vaid reservatsioonidega liigitub, tooksin selle siinkohal esikuna välja ja paluksin lootusrikkalt lisa.

p.4
Oma silmaga nähtutest kindlasti geriljamuuseum EKKMi debüüt Brüsseli kunstimessil Anu Vahtra suurepäraselt transleeritud kohaspetsiifilise installatsiooniga. EKKM ei pööranud ühe korraga küll turuvooge vastassuunas, aga saavutas ideaalilähedase tulemuse nii kriitilise kommentaari kui professionaalse enesekehtestuse kategooriates. Kas see tegelikult ka üllatas? Muidugi mitte. Samal ajal samas kohas, ehk samuti Brüsselis ühel teisel messil (Poppositions) üllatas Lugemiku kirjastuse kaasabil Marge Monko oma esimese performance’iga. Mugavustsoonist väljumise ja loovalt süvitsimineva kunstnikupraktika musternäide, mida loodetavasti on kunagi võimalik näha ka Eesti publikul.

p.5
Hea kuraator hoolib kunstist, kunstnikest ja kunsti vaatajatest natuke rohkem kui iseendast ning tal jätkub kõigi jaoks nii tähelepanu, kriitikameelt kui abikäsi. Selle kõige kõrval ütleb iga silmapaistev kuraatorinäitus meile kunsti kohta midagi uut või paneb asjad muul moel veenvalt perspektiivi. See ei tähenda muidugi, et ajalukku läinud kuraatoritest kaheksa kümnest ei oleks olnud keerulise iseloomuga haldussuutmatud konfliktsed egoistid, eksole, aga maailmaparandamine maksab ka midagi.

Ilmselt jääb omas žanris pikalt ületamatuks Tamara Luugi geniaalne idee panna näitusel "Kaunitar ja koletis" Kunstihoones ühte ruumi kokku kaks oma ala klassikut ja täiesti vastandlikku kunstnikukarakterit: Kris Lemsalu ja Tiit Pääsuke. Selle näituse kujundus Neeme Külmalt duubeldas jackpot´i. Olen korra juba avalikult kiitnud, aga ei saa kordamata jätta, et Evelyn Raudsepp tegi Artishoki biennaaliga imet, eraldi märgiks kirsina tordil ära festivali lõpetamisel kuraatori poolt tulistatud kuldse saluudi. Hea kuraatori tunned ära detailidest.

p.6
Lahkumised ja kadumised ühelt ning kõikvõimalikud tantsud "post"-eesliite ümber teiselt poolt.

Aja vaimu kandsid muuhulgas mitu lahkumise ja kadumise teemalist näitust ja trükist (eespool mainitud Sten Ojavee näituse kõrval nt ka Liis Pählapuu näitus ja raamat "Force majeure. Eesti kunsti hävimis- ja kadumislood" Kumus või Karel Koplimetsa "Juhtum nr 12. Kalamaja" Hobusepea ja Draakoni galeriides).

Sõnastamatu loogika alusel paigutaksin lahkumiste ja kadumiste märksõna illustreerima ka Kirke Kangro kureeritud õueprojekti "Terra incognita: tuttav lõpmatus" Kumus: muuseumi siseõu on mu kujutluses just selline muutuvatesse reaalsustesse avanev eikellegimaa, kuhu võib isegi terve näitus – kas tahtlikult või teenimatult, oleneb olukorrast – ära kaduda.

Post-internet kuulutati tänavu globaalselt eilseks päevaks, aga e-Eestis tuleks selles kontekstis üle rõhutada, et tühjast märksõnast loobumine ei tähenda ühegi kunstireaalsuse lõppu. Kohati ebamugavaid ja ootamatuid registrivahetusi nii maailma kui kohalikus kunstipraktikas tuleks vähemalt meie kunstikriitikas küll tõsisemalt võtta. Tõejärgsed praktikad peegelduvad – esialgu küll pigem huumorina – ka kunstis ja kunstidiskussioonis. Infovoos konkureerivad sotsiaalmeedia-paratamatusena homsed uudised kümne aasta tagustega, eriti morbiidselt tuletavad pidevat kontrollimiskohustust meelde aasta-aastalt korduvad järelehüüded. Post-truth jõudis ka Eesti kunstipoliitika käsitlustesse, see on ilmselgelt paratamatu, kuivõrd kunsti, võimu ja raha ümber on fakte lihtsalt nii vähe, et emotsioonidega kompenseeritakse näivuse, ootuste ja eelarvamuste vahelisi tühikuid, kohati karmi tõde ennastki.

Kaduva ja ...-järgse valda läheb ka üks isiklik "kiiks", mida lõppeval aastal mitmed kunstnikud kinnitasid ja kinnistasid: näitusel lakkevaatamise legitimeerisid oma teostes nii Anu Vahtra kui Neeme Külm, muutes valge kunstisaali kõik elemendid – täiskruvitud lagi kaasa arvatud – kunstiobjektiks. On hooliv ja vastutustundlik mõelda ja näidata, mis saab peale näitust.

p.7
Selles, et kunstnikupalga maksmine on õige ja põhjendatud, olin kindel aasta tagasi ja olen ka täna. Kunstnike liidu juhitud ekspertkomisjoni otsused küsimusi ei tekita, kuigi muidugi võiks iga kunstiprofessionaal välja pakkuda samaväärse ja täiesti erineva esiviisiku või –kaheksa: konkreetsed nimekirjad on kindlasti õnnemäng, aga mitte hasartmäng. Kunstnikupalga meetmega toetab ministeerium kunstivaldkonnas esimest korda loometööd otseselt, sellevõrra on kasvanud riigi panus kunsti rahastamisel ja see on juba iseenesest väga positiivne. Palka saavad kunstnikud on eranditult Eesti kunsti tänased tipud, igaüks esimesest viiest on usaldust juba ka kuhjaga õigustanud. On märgiline, et suur osa olulisi tegusid tegid palka saanud kunstnikud piiri taga. Kõige muu kõrval kinnitab see, et kunstivaldkonda pisutki panustades on võimalik ka rahvusvaheliselt nähtav tulemus: raha ei pane küll kõiki rattaid käima, aga päris ilma raha abil loodud kindlustundeta suuri tegusid ei tee. Pilootaasta on kinnitanud, et professionaalide töö väärib tasu. Kunstnikupalk peab jätkuma juba ainuüksi selleks, et kõigi valdkondade loometöö käsitlemine tööna muutuks ühiskonnas enesestmõistetavamaks.

p.8
Selle muudatuse ellukutsujana ei ole mul arvamust, vaid kindel teadmine: see on esimene väike, aga väga oluline samm suure ja põhimõttelise muutuse teel. Selleks, et kultuuripoliitika põhialuste dokumendi sõnadest saaksid faktid, tuli muuta seda, mis meie poolt vaadates kõige suuremat seisakut põhjustas: rahastamise aluste selguse ja kindlustunde puudumine valdkonnas tervikuna. Kunstimaailm on väga eriline, väike ja mitmekesine kooslus paljude paralleelsete eesmärkide ja lähtekohtadega, aga kahjuks üldse mitte piisavate võimalustega kõigi positsioonide kindlustamiseks. Usun siiski, et kunstiväljal on rohkem koostöövõimet, kui välja paistab, ainult ühiselt tegutsedes saab välja kujuneda tänaseid vajadusi rahuldav süsteem.

Kultuuriministeeriumi eelarvest kaetakse veerand kogu kunsti avalikust rahastusest, kunstiraha põhiosa on valdkonna ekspertide käes kulka sihtkapitalis. Sihtkapitali liikmed on end tõestanud vastutustundlike ja julgete otsustajatena, kelle rolli ministeeriumi otsus kindlasti lihtsamaks ei teinud. Vähest raha ei tee aga rohkemaks ekspertide suurem arv ehk otsustusprotsessi osaline dubleerimine ministeeriumis. Raha ei võetud selle otsusega kelleltki ära ega antud kellelegi juurde: ministeerium määras täpsemalt enda rolli kunsti rahastamisel ning jättis senisest suurema hulga otsuseid kulka sihtkapitali teha. Et seni vaatasime kümneid taotlusi paralleelselt läbi mõlemad, siis suurt koormuse kasvu ei ole siiski ette näha ka kulkale. Asjaosalistega on lahendused läbi arutatud ning otsuste tagamaad ja kaugemad eesmärgid läbi räägitud. Kui me ei usuks, et ainult nii on võimalik olukorda pikemas perspektiivis oluliselt parandada, ei oleks me neid muutusi ellu kutsunud.

Ministeeriumil on lähiaastate fookus kindlalt paigas: ühelt poolt teeme kõik enda võimalustest oleneva, et suured institutsioonid oma põhitegevustega kultuurkapitali ei koormaks, ning teiselt poolt püüame leida uusi viise professionaalse kunsti kohaliku kättesaadavuse ja nähtavuse parandamiseks investeeringute kaudu – siin on muuhulgas märksõnaks koostöö kohalike omavalitsustega. Täna analüüsime kohalike galeriide tehnilise võimekuse hetkeseisu, kevadiseks eelarve lisavajaduste aruteluks teeme sellest lähtuvad ettepanekud. Meie eesmärk on, et tulevikus oleks valdkonnakesksed asutused mitte ainult stabiilselt, vaid ka piisavalt rahastatud, kunstielu professionaalne ja mitmekesine ning kunst kõigile huvilistele nähtav ja kättesaadav. See on arengusuund, mille oleme valinud osaliselt senisest rahastuspraktikast – aga mitte põhimõtetest – loobumise hinnaga. Kunstielu areneb jõuliselt, püüame selles tormises vees alust püsti ja ühiselt sõnastatud kultuuripoliitika sihte silme ees hoida.

p.9
Minu isiklik kriitikuauhind läheb Eik Hermannile – nii Artishoki biennaali järjejuttude kui Krista Mölderi loomingust rääkimiseks loodud mõisteaparatuuri eest Kumu kataloogis "Arhiivi ja arhitektuuri vahel".

Toimetajaauhinna ainuvõimalik laureaat on Andreas Trossek järjekindla ja süvenenud töö eest KUNST.EE sisult sidusate ajakirjanumbrite koostamisel. Aususe huvides pean siinkohal lisama, et Trosseki ees kasvas minu võlg selle aastaga kokku kolme lubatud, aga lõpetamata (või isegi alustamata) teksti võrra. Siinne hinnang ei ole siiski süütundest kantud. Ootamatult avanes üle hulga aja võimalus ajakiri ühe hingetõmbega kaanest kaaneni järjest läbi lugeda – soovitan seda kõigile kunstihuvilistele. Kogemus on võrreldav süvaveesukeldumise või mõne muu kohati adrenaliinirohke, aga põneva ja arendava harrastusega.

Anders Härm, kunstiteadlane

p.1
Meenuvad eelkõige kaks Paul Kuimeti näitust: "Perpendikulaarne" EKKMis ja "Hiline pärastlõuna" Linnagaleriis ning veel praegugi avatud Karel Koplimetsa "Juhtum nr 12. Kalamaja" korraga nii Hobusepea kui ka Draakoni galeriis. Mõlema kunstniku loomingut iseloomustab juba aastaid tehniline väljapeetus ja esteetiline laetus, samas kui esimene tegeleb oma loomingus ikka teatud tajufenomenoloogia küsimustega ning teine, vähemasti oma "Juhtumi" sarja töödes, mingite kummastavate poolkriminaalsete, poolmüstiliste sündmustega. Samuti oli huvitav kuraatori ja kunstiteadlase Marten Esko ning kunstnik Mihkel Ilusa ühiseksperiment "Tupik" Kunstihoone galeriis.

p.2
Üldiselt on tänapäeval keeruline rühmanäitusi eristada kuraatorinäitustest, enamasti need käivad siiski koos. Aga kui selline välja tuua, kus ikkagi kunstnike personaalsed maailmad domineerivad väga selgelt igasuguse kuratoorse agenda üle, siis Krista Mölderi, Neeme Külma ja Taavi Talve näitus "Arhiivi ja arhitektuuri vahel" ning sealt omakorda Taavi Talve erakordselt poeetiline ja mitmeosaline installatsioon "Pimetähn" – võib-olla selle aasta suurim kunstielamus üldse Eesti kunsti kontekstis.

p.3
Ma ei ole päris kindel, kas Sohvi Viigi EKA lõpunäitus "What is Real is Imagined" Draakoni galeriis oli tema päris esimene näitus, aga kindlasti vägagi meeldejääv, ühteaegu nii kontseptuaalne kui meeleline, mille raames analüüsitakse mälu ja fotograafilise meediumi vahelisi suhteid. Samuti võiks välja tuua Umbrella Grupi näituse EKKMi hooajajärgses programmis ning selles kontekstis eriti Hanna Samosoni ning Madis Kursi teosed.

p.4
See, et Berliini biennaal "The Present in Drag" oli kokkuvõttes ikka üpris kesine. Ühtepidi oli tegemist artikuleeritud kuratoorsesse raami mahtuva ning seda raami väga hästi väljajoonistava näitusega, kuid paraku olid seda näitust moodustavad kunstiteosed suuresti väga keskpärased või isegi alla selle. Palju oli sellist kunsti, mida nimetatakse one-liner’iteks: see on teos, mille sisu on ammendavalt ära seletatav ühe lause või pealkirjaga. Samuti jäi arusaamatuks näituse liigendamine eri näitusepaikade vahel ning mõne ekspositsiooni osa täielik sisuline õõnsus, justkui kuraatoritel ei olnud töid, millega enda loodud mõtteruumi täita.

p.5
Anneli Porri näituse "Vaikus.Pimedus. Kui me teame mis oli, kas me teame, mis tuleb?" Kunstihoones võiks välja tuua. Kindlasti Porri tugevaim projekt seni. See on hästi artikuleeritud rahvusvaheline näitus, kus balanss eesti ja rahvusvaheliste kunstnike vahel tasakaalus ning see eksponeerib kunstnikke, kes ka mulle elus on väga korda läinud, nagu Kennedy Browne või Phil Collins. Teisena tooksin esile samuti Kunstihoone projekti, Kestutis Kuizinase ja Edgaras Gerasimovičiuse kureeritud "Südamepekslemise", mis presenteeris Vilniuse CAC kui Euroopa ühe olulisema kunstiinstitutsiooni produktsioone. Kolmandaks, Marten Esko antikureerimise ideedega peitust mängiv "Pseudo" EKKMis.

Kaido Ole näitusest "Vaikus. Pimedus" kultuurisaates "OP":

p.6
Formalistlikud tendentsid eelkõige. Globaalses kunstikontekstis on Terry Smith selle sajandi ühe suurema alustrendina maininud modernismi ja avangardi traditsioonist lähtuvat re-modernisimi, mille hulka ta arvab ka fenomeni, mida nimetab retro-sensatsionalismiks. Siia alla võiks panna ka post-internet kunsti, mis oli selleaastase Berliini biennaali peamine märksõna. Teiseks suuremaks trendiks peab Smith post- ja dekolonialismi teoreetiliselt baasilt tõukuvat kunsti ning kolmandaks suhestuvat esteetikat. Võib öelda, et selline formalistlike mängude keskne re-modernism on eriti 2007. aasta Documenta järel domineerinud Euroopa kunstielu ja surunud kõiki teisi positsioone väga selgelt tagaplaanile. Eestis hakkas see tendents esile kerkima oluliselt hiljem, 2012-2013. aasta paiku ning praegust noort kunsti näib see üsna ühemõtteliselt domineerivat. Samas ma olen kindel, et radikaalse konservatismi ja paremäärmusluse pealetungi ning Trumpi "tõejärgses" maailmas ei ole formalistlike mängude eskapism varsti enam jätkusuutlik ning meil on lähiajal oodata uute trendide esile kerkimist.

p.7
See on olnud algusest peale hea idee ja mina seda muidugi toetan. Viiest saajast neli on sel aastal jõudnud isikunäituseni, mõni kohe mitmeni. Samuti on näiteks Marge Monko kureerinud Kunstihoones ka rahvusvahelise grupinäituse "Kõik kirjad on armastuskirjad". Sellised stipendiumid kunstnikele on mujal maailmas tavalised. Palgaks nimetatakse seda aga Eestis sellepärast, et sellega kaasnevad ka sotsiaalsed garantiid, teisalt loob see muidugi pisut vildaka ettekujutuse, justkui oleks riik nüüd nende tööandja koos töösuhtes tekkivate tavapäraste suhetega. Pigem tuleks seda võtta ikka kui mitmeks aastaks antud võimalust keskenduda loomingule, milles kunstnik on vaba.

p.8
Mina toetan neid muudatusi, selle eest on juba aastaid võideldud; teema oli päevakorras juba vähemalt siis, kui mina 2002. aasta lõpus Kunstihoonesse tööle läksin. Ja olen väga rahul, et nimekirjas on ka EKKM. Selle nimel on aastaid pingutatud.

p.9
Läheb jagamisele Jaak Tombergi ja Hanno Soansi vahel.

Mari Vallikivi, Viljandi Kondase Keskuse juhataja

p.1
Ausalt öeldes ei oska midagi eelistada. Isiklikus plaanis on mu viimaste aastate fookuses olnud enam Soome kui Eesti kunstielu ja käesolevast aastast on kaasa võtta isikunäituse elamuskogemus, mis tundub siiani veel oma mõju avaldavat. Soomes Mänttäs Serlachius Gösta muuseumis nähtud Anselm Kieferi väljapanek Hans Grothe kogust. Gösta muuseumilaiendus, 2014. aastal avatud paviljon, on tajutavalt hea ruumilahendusega (ruumis kulgemine käib n-ö parema käe loogika järgi), mis mängib kaasaegse kunsti väljapanekutele kaasa. Kiefer oma headuses. Ometi on muude näituste vahele tervislik kogeda kunsti iseeneses, sellist, mis avaneb iga kord uuesti, olles ammendamatu allikas. Samuti tuleb vaimsele tervisele kasuks, kui sind ei sunnita seintelt mingit jama lugema – kuidas kunstnik on vaatluse alla võtnud transseksuaalsusest tingitud posttraumaatiliste kogemuste paradigmamuutused või muud taolist. Väga vägivaldselt hinnates on mul jäänud galeriinäitustelt mulje, et Eesti dekoratiivsus on lihtsalt värvilisem kui Soome oma.

p.2
Mitte niivõrd rühmanäitusena, kuigi seal esines 9 kunstnikku, tõstaksin esile Tartu kunstimuuseumi näituse "Kadumisest ja kadumiseks" (kuraator Sten Ojavee) suurepärast ideed, mida võiks edasi arendada. Tõukunud politseistatistikast ning fooniks pagulasteema, on "kadumine" intrigeerivalt kõikehaarav. Ja kes meist poleks elus kasvõi korrakski soovinud ära kaduda. Ootan, et Eestis ilmuks kirjandusteos "Kadumisest ja kadumiseks" – ajaloolise ülevaatega filosoofiline manuaal. "Kadumisest ja kadumiseks" oli väga hea kuraatoriprojekt, lisaks nautisin kultuuriloolist ülevaadet loojate haihtumisvajadusest Francisco Martinezi essees "Kaduge siit".

"Arhiiv ja arhitektuuri vahel" (Krista Mölder, Neeme Külm ja Taavi Talve) rühmanäitus Kumus on huvitav.

p.3
Minu jaoks olulisim debüüt toimus aasta alguses Viljandis Kondase Keskuses, kui Valgas elav Kaido Rätsep esitas loomingut näitusel "Elu ja ülirohkesti". Rätsep on endine põhjakäinud Pärnu punkar, kes hakkas ühel päeval meelt parandama ja kunsti tegema. Tema näite varal võiks väita, et kunstitegemisel on tervendav jõud. Tema värviliste koomiksilaadsete tööde keskne kuju on maailma valitsev positiivse sõnumiga superlõvi, kes asju korraldab, tülisid lahendab, kriisikolletes toimetab ning alati võitjana välja tuleb. Eesti kunstis oli puudu taolisest teeskluseta siirast pungilikust lähenemisest.

Kaido Rätsepa punkmaal. Pilt: Kondase Keskuse kodulehekülg

p.4
See sobiks ka kuraatoritöö rubriiki, kuid paigutaksin enim üllatanud kunstisündmuse alla. Nimelt Pärnu muuseumi Andy Warholi filmi-, video- ja installatsiooninäitus "Andy Warhol. Elu pärast supipurki" (kuraatorid Marian Kivila ja Sandra Jõgeva). Kindlasti õnnestus raputada kuvandit, et justkui taolise kaliibriga näitused peaksid toimuma keskuses. Kuraatorite poolt ka suurepärane publiku harimise projekt, sest usutavasti tuli hulk vaatajaid eelneva info kiuste otsima Warholi ikoonteoseid, kuid leidis eest annuse eksperimentaalse kinokunsti ajalugu ja vinget installatsiooni.

Voronja galerii korternäitused on väljaspool Tallinna kunstielu mitmekesistajad, sealjuures sobituvad pimedasse aega, olles omamoodi kodukunsti PÖFFid.

p.5
Pean Anu Allase nõukogude kunsti käsitlevat kuraatoritööd "Konfliktid ja kohandumised" silmapaistvaks, sest ühe (pikaajalise) püsinäituse kureerimine, kus tuleb lahendada lõputul hulgal küsimusi, mis ei tohi oma uudsuse võlu kaotada ja peab olema külluslik ning vastama veel paljudele teistele kriteeriumitele, on hulga keerukam ülesanne, kui ühekordse näituse kureerimine. Kavatsen ise korduvalt seda veel üle vaadata.

p.6
Keeruline midagi konkreetse aasta kohta välja tuua, kuid üks viimase aja tähelepanekuid, kui jälgida näiteks lehekülge www.artnews.com, oleks see, et üha enam ja enam valitseb raha kunsti üle. Piltlikult: enne näidatakse meile hinnasilti, seejärel alles kunsti. Liiga palju kunsti koondub superrikaste kätte ning teadupärast sõltub erakogujate eetikast, kuidas kunstiteostel minema hakkab.

Aga oma huvialast lähtudes tundub, et autsaiderkunstimaailm sekkub üha jõulisemalt suurde kunstimaailma. Segunemine on kohati juba totaalne, kunstiajaloos pole iialgi varem olnud sellist olukorda, kus uks on kõigile pärani lahti. Maailma mainekad muuseumid on üha enam altid otsima autsaiderkunstiprojekte. Neis võidakse vabalt kaasaegset kunsti segada näiteks puuetega inimeste poolt loodud kunstiga. Käesoleval aastal oli Helsingis kaks taolist näidet. Näiteks iseõppinud itaallase Carol Rama suur retrospektiiv EMMAs aasta alguses. Rama on öelnud, et kunstikoolitus sünnitab vaid normaalsust. Hetkel veel avatud jaapanlase Yayoi Kusama näitus HAMis kinnitab samu tendentse.

p.7
Sellele küsimusele saab konkreetsemalt vastata alles mingi aja möödudes. Igasugused loojatele sotsiaalseid garantiisid tagavad algatused on positiivsed nagu seesama kunstniku- ja kirjanikupalga ellu kutsumine, juba on kuulda katsetusest hakata maksma kunstnikule näituse esituse tasu (kuigi vist raha taotlemine käiks kulka katlast?). Teadaolevalt töötab näitusetasu maksmise mudel Rootsis ning sellel on pikem ajalugu. Soomes on ikka ja jälle Rootsit eeskujuks toodud, kuid poliitiliste otsusteni pole jõutud. Paljude kunstnike sealne mure on tulevane pension – kas hakatakse saama rahvapensioni või õnnestub kuuluda nende õnnelike hulka, kellele määratakse kunstnikupension. Eks see sõltubki sellest, kui aktiivsed "kunstniku tööelus" ollakse. Arvan, et kui kirjanik avaldab elu parima raamatu alles aastaid pärast kirjanikupalga maksmist, on kõik korda läinud. Parem ikka kvaliteet kui kvantiteet.

p.8
Vastaksin nii, et kui see korrastamine tähistaks kogu riikliku kultuurirahastamise ümbervaatamise algust, siis ei peaks seda nii traagiliselt võtma. Antud otsuse valguses olen loomulikult mures regionaalselt võrdsema kohtlemise printsiibi muutmise, vähemasti võimaluse äravõtmise pärast. Niikuinii taotlevad kõik näitustega seotud institutsioonid raha kulkalt, kuid see meede oli lisavõimalus. Sõnum, et kohalik kultuurielu ongi KOV-i rida, teades samas, et kõik sõltub igast konkreetsest omavalitsusest ning keskusest kaugemale minnes vähenevad rahaumbrid, on Eesti mõistes lühinägelik. Ja olukorras, kus Eestis praktiliselt puuduvad erafondid, kellelt oleks nii kunstnikel kui näituseinstitutsioonidel võimalik raha saada, on riikliku poliitika suunamine hädavajalik. Tallinna poolt on nähtav tõsiasi, et Võru asub pealinnast valgusaastate kaugusel, kuigi Võrust Tallinnasse on endiselt umbes 260 kilomeetrit. Soomes on olnud teadlik poliitika kasvõi Lapimaa kunstielu edendamise suunal, Rovaniemis saab näha heal tasemel kaasaegset kunsti ning kui poleks toetavaid meetmeid, oleks ehk kunstielu nii kaugel "tõmbekeskusest" üldse välja surnud.

p.9
Mari Kartaule (Siramile), kasvõi juba tema Sirbi lühisarja "Püha tõde" eest, aga ka kunstnike stipendiumide, kunstipoliitika analüüside eest (Sirp, Maaleht). Kunstikriitikas ei ole ju õiget või valet lähenemist (näiteks "Püha tõde" on pigem repliik), kuid hea kirjutise tunned ära. Mari Kartau kirjutab kindlasti kriitikat ja mitte lahmivat, peale selle suudab ta elegantselt ühendada erinevaid valdkondi nagu kunst, ajalugu, teater, loodusteadus, keskkonnaküsimused ja sotsiaalia.

Alar Raudoja, Pärnu Linnagalerii juhataja

p.5
Andy Warholi näituse kureerimine: Marian Kivila, Sandra Jõgeva.

p.8
Ajab harja punaseks. Kes see otsustaja ikkagi oli? Väga lühinägelik. Kunsti väljasuretamise programm väljaspool Tallinna kesklinna.

p.9
Mari Kartaule

Mari Kartau on punkti 8 puutuva kriitika avaldanud Maalehe artiklis.

Kuula ka "Kunstiministeeriumi" aastat kokkuvõtvat saadet.