Argentiina autori Julio Cortázari "Keksumäng" (Rayuela, 1963) tekitas ilmudes hispaaniakeelses kirjanduses pöörde (või plahvatuse, nagu ütleb teose eesti tõlke kaas). See on end kirjutanud ladina-ameerika kirjanduse 20. sajandi klassikasse, seda peetakse postmodernistliku kirjanduse eredaks näiteks ja kohati ka maagilise realismi üheks tunnusteoseks. Hea, et lõpuks eesti keeles ilmus ja tänu tõlkijale tundliku töö eest, sest "Keksumängu" keelemängud on sama nõiduslikud nagu kogu teos.

Omal ajal, 1960ndail, oli Cortázar uuenduslik isegi realismi uute võimaluste otsingute, prantsuse uue romaani ja Borgese lugeja kujutlusvõime ehitamise kontekstis. "Keksumäng" on eksperimentaalne, aga mitte niivõrd ülesehituse (mis see segipaisatud klotsidena demonstreeritav peatükkide järjestus siis ära ei ole), vaid uutlaadi psühholoogilise pinevuse tõttu. Lugeja pannakse narkomaani rolli, kes satub võika sinise valgusega tualetti: meil on vaja narratiivi, aga meile tehakse selle järgimine ebamugavaks.

Maagilise realismiga otse küll tegemist pole, Marquezi või Borgese loodud maailmad erinevad Cortázari omast kardinaalselt. Kui maagiline realism riietas detailsesse ja usutavasse kirjeldusse sündmused, mida oli raske uskuda, siis Cortázar võtab lood "elust enesest", mida on kerge uskuda ja kujutab neid hüperboolses võtmes, reaalsus rekonstrueeritakse nii, et see näib hullumeelsena. Cortázar ise nimetas "Keksumängu" kontraromaaniks. Romaan üritab avada tegelikkust nii, nagu meid pole õpetatud seda nägema, aga moel, kuidas inimene võiks suuta ümbritsevat tajuda, kui ta poleks lukustatud kokkulepitud, tingliku reaalsuse pealiskihtide taha, mida nõuab funktsioneerimiseks ratsionaalne maailm.

Eraldi tähelepanu väärib näiteks jabur kirjeldus, kuidas peategelane Horacio Oliveira ja sõber Traveler üritavad akendest kahe maja vahele ehitada silda, et toimetada ühelt teisele naelu ja matepuru. Argine, hakatuseks tavaline, ehkki lähemal vaatlusel tobe tegevus kestab lehekülgi ja muutub nii ogaraks, et toimuvat on keeruline aduda, tavamõistus hakkab tõrkuma: mida põrgut need mehed teevad? Kõik tundub siiski mõistuspärane, sest tegevuse kirjeldus antakse edasi üksikasjalikult, justkui juttu oleks ääretult harilikust, normaalsest asjade käigust: kutid teevad koostööd pisikeste igapäevaste tööde ja rõõmude nimel, nad justkui ratsionaliseeriksid üht tüütut toimingut: minna trepist alla, trepist üles, teise majja. Tulemus on kilplaslik, ent "Keksumängu" loogikast lähtuvalt kahtlemata vaeva väärt.

Kohe raamatu alul annab autor lugejale juhendi, kuidas teost lugeda. Mitte järjest, nagu ta kaante vahel asub, vaid nummerdatud peatükke hoopis kirjaniku antud järjekorras lugedes: 73 - 1 - 2 - 116 - 3 - 84 jne jne. Minu soovitus neile, kes seda valemit veel järginud pole: ärge minge õnge. See on autori lõks. Kuhu ma küll ei astunud, et oma soovitust tõendada (et tegin läbi, aga kahjuks asjata). Igatahes selles järjekorras, nagu peatükid trükitud on, töötab romaan kenasti ja vaevalt on vaja lugemine enda jaoks keerulisemaks teha. Seda enam, et pilt Cortazari kildudeks löödud maailmast võtab viimaks ilmet igal juhul, aga ilmselt ei selgine lõplikult ikkagi.

Taaskord, raamatu sisu on kokkuvõetuna üpris formaalne: "Horacio elab oma kallima Maga ja boheemlastest sõpruskonnaga Pariisis, kuid loobub pärast draamatilisi juhtumeid lõbuelust ja intellektuaalsest akrobaatikast ning pöördub tagasi Buenos Airesesse, kus peab mitmeid ameteid, millega kaasnevad iseäralikud seiklused." Nii teatab kaanetekst. Horacio ajendid, miks ta käitub ennast ja teisi hävitavalt, miks ta ei suuda eluga edasi minna, vaid läheb pigem tagasi ja purustab ka mineviku, on aga nii ähmased, et mida rohkem valgustatakse välja Horacio tegevust, seda vähem suudame mõista tema psühholoogiat. Põhjused, miks ta hülgab Maga ning miks langetab otsuseid, mis muudavad tema elu üha ebamugavamaks, on argiste pisiasjade lahtirääkimise ja peategelase teadvuse kaardistamise kaudu muudetud nähtavaks, aga just see nähtavale toomine tekitabki lugejas võõristuse ja ühtlasi äratundmiskurbuse: me teeme mingeid asju, sest peame neid õigeks ja oleme harjunud, aga kas need argiotsused on me loomusele omased või pelgalt meie ühiskondliku kujunemise produkt?

Foucault' järgi on tõde levitamistöö ning tarbimise objekt, mis on kujunenud, ringeldes haridussüsteemis ning kommunikatsioonikanaleis.

Teisalt, kui seda õiget, ettekirjutatud masinlikku käitumismudelit eirata ning üritada käituda sisemise sunni alusel, intuitiivselt, "loomulikult", siis võib inimese tegevus päädida isiksuse kataklüsmiga või tema ühiskondliku rolli krahhiga (kumb on hullem?). Oleme ikkagi mutrikesed masinas, mille ehituse kohta levib lõputul hulgal seletusi. Cortazar ei anna veel üht seletust, vaid pürib lätete poole. Ta ei küsi "miks?", vaid jutustab olukorrast enne, kui juhtus see, mille kohta võiks küsida "miks?".

Cortazari romaanist võiks järeldada, et juhul, kui mingis vaates maailmale saab eksisteerida absoluutne tõde, ei näe meie seda tervikpildina, sest me pole jumalad, eksistentsiaalsete küsimuste puhul on tähtis tõe-eelne olukord, olukord, kus meil on veel valikud.

Kõnekas teos ka tänasel sotsiaalmeedia ja "kogukonna"-ajastul: inimesed kuuluvad võrgustikesse, Horacio otsib aga üha midagi autentsemat: ka see ehedusesoov on praegu ülimalt märgatav.