Sten Kauber: ähmastunud funktsioonidest filmikriitikaväljal ({{commentsTotal}})

Auditoorium
Auditoorium Autor/allikas: Pressimaterjalid

Maailma suurte keelte poolt raamistatud globaliseerunud inforuumi ülekülluse ja meedia mitmekesisuse keskel hakkab üha enam esile kerkima eesti keeles kirjutamise ja mõtlemise sotsiokultuuriline olulisus. Erinevaid valdkondi populariseerivate ja lahkavate tekstide kaudu areneb inimeste võimekus mõista ja mõtestada kogetut enda emakeeles.

Filmikultuuri tarbimise kontekstis kultiveerivad inimeste filmialast keeleoskust muu hulgas laiema publiku saavutavad publikatsioonid ning tele- ja raadiosaated. Lisaks (filmi)keeleoskuse – nii filmide tõlgendamise kui nendest rääkimise mõistes – edendamisele on neil ka võime suunata kultuuritarbimist. Samuti kujundavad erinevates vormides filmialased sõnavõtud diskursust ennast ning selle laiemat funktsiooni.

Selles kontekstis on kurb vaadata, mis suunas liigub laia lugejaskonna saavutav päevalehtede ja nende veebi-/teemaportaalide filmikriitika, mis kannab eelneva valguses vastutust nii oma lugejate kui valdkonna ees. Kvaliteedilt ebaühtlane ning nii oma sisult kui ilmumistiheduselt korrapäratu "päevalehekriitika" on laias laastus minetamas oma funktsiooni meediamaastiku tihedas konkurentsis, kus järjest internetiseeruv traditsiooniline meedia võitleb (tihti võõrkeelse) sotsiaalmeediaga filmihuviliste tähelepanu eest. Kui kõige kiiremini uutele filmidele reageeriv päevalehekriitika muutub järjest ebaprofessionaalsemaks ja sihitumaks, väheneb nende lugejate arv, kes otsivad raamistikku filmide tõlgendamise jaoks eestikeelsest meediast. Probleem on seega akuutne ning seda kujundab nii muutuv meediatarbimine kui -maastik.

Kui aga vaadata täpsemalt, milles arvustustena materialiseeruv päevalehekriitika ebakvaliteetsus seisneb, siis mure eestikeelse filmikeeleoskuse arengu suhtes järjest süveneb. Kuigi filmikriitika kui žanr on oma iseloomult küllaltki subjektiivne, võiks siiski filmist kirjutajatelt eeldada mingisugustki arusaama filmindusest ning ajakirjandusliku teksti loomisest. Liiga tihti kohtab päevalehekriitikas karjuvalt laiska eeltööd, puudulikku filmianalüüsi, nõrka argumenteerimist, teksti struktureerimatust, motiveerimata filmi sisu ümberjutustamist või halvemal juhul loo ära rikkumist, ebafunktsionaalset tausta tutvustamist, ühekülgsust ning vaid ühte (enamasti negatiivsesse) aspekti takerdumist. Liiga harva käsitletakse filmi ja selle filmikeelt tervikuna, veel harvemini tõlgendatakse filme läbi sotsiaalsete protsesside või filmikunsti arengu. Seejuures vaid vähesed päevalehtedes ja teemaportaalides avaldatud filmiarvustused mõjuvad vormiliselt ja sisuliselt terviklikena.

Siinkohal võib filmikriitik muidugi tuua vabanduseks mahupiirangu ja avaldamiskonteksti, kuid siis võib raskeks osutuda trükipinna raiskamise õigustamine. Raiskamine seisneb enamasti lahmimises, ennastimetlevas ja -tähtsustavas retoorikas, põhjendamata viidetes ja seostes, mõttetühjuses või -kordustes. Rääkides omakorda avaldamiskontekstist jääb paljude arvustuste puhul ebaselgeks, mida autor tahab lugejale pakkuda ja mida lugeja võiks temalt oodata – miks arvustus on üldse kirjutatud ja millistele küsimustele see peaks vastama.

Filmide analüüsimise tase, tekstist peegelduva eeltöö vähesus ja ühekülgsus viib mõningate arvustuste puhul isegi kahtluseni, et tegemist on sisuturundusliku tekstiga. Teise äärmusena figureerivad filmist mööda kirjutatud arvustuseks maskeeritud arvamuslood ning naljatlevad ennast upitavad ülikriitilised arvustused. Kõikides pealiskaudsetes arvustustes aga kajastub vastutuse puudumine nii filmikeeleoskuse arendamise, filmikriitika edendamise kui oma lugejatele kvaliteetse sisu pakkumise suhtes.

Kuigi meediatarbimise ja -maastiku muutumine pole õigustus ebaprofessionaalse sisu tootmisele, on sel kindel seos päevalehekriitika devalveeruva väärtusega. See, et filmihuvilised leiavad ajaviidet ja infot üha lokkavamatest (video vormis) arvustustest sotsiaalmeedias, peegeldab filmikriitika deinstitutsionaliseeruvat hetkeseisu.

Peavoolumeediale alternatiivi pakkuv rohujuuretasandi õitsemine inspireerib jällegi päevalehekriitikat ammutama inspiratsiooni asjaarmastajate toodetud materjalist. Videoarvustuste puhul tähendab see aga tihtipeale liialdamist, lahmimist, funktsionaliseerimata huumorit ja sisu allumist vormile/stiilile, sest nemadki püüavad kõigest väest köita tarbija tähelepanu.

Tarbija pöördub sel tõejärgsel ajastul üha tihedamini nende allikate poole, mis kinnitavad ja toetavad tema arusaamu. Allikate, mis rahuldavad neid vajadusi ja toetavad neid eelarvamusi, millega tarbija on oma meediatarbimisrutiini alustanud. Seejuures pöördutakse armastatud autorite ja kergesti seeditava meedia poole. Ühelt poolt tõejärgse vastandumis- ja lahmimisajastu retoorika kandub üle ka filmikriitika väljenduslaadi ja motiividesse, lahjendades selle sisu ning ähmastades selle funktsiooni. Teiselt poolt mõjutavad tänapäeva meediamaastiku värvingud tarbija suhtumist ükskõik millisesse teksti, mis on piiratud ühe ja sama raamistikuga, ehk selles kontekstis peavoolumeediaga.

Ei saa ka mööda vaadata filminduse tihedast seosest tarbimisega, seda eriti kassahittide kontekstis. Päevalehtede ja teemaportaalide filmikriitikat ümbritseb lisaks portaalide (ja seeläbi selle sisu) usutavust kahandavate clickbait-pealkirjadele ka sisuturundusega immutatud kirjutised ja tootearvustused. Kas, õnneks veel haruldased, müügitekste meenutavad filmiaarvustused on peegeldus reklaamimüügi survest filmikriitikale või ettekuulutus filmialaste sisuturunduslike tekstide tulekust? Igal juhul võib täheldada, et eesmärgitul ja sisutul filmiarvustuseks kategoriseeritul tekstil on tihtipeale nii vormiliselt kui sisuliselt rohkem seost tootearvustuse kui analüüsile ja teadmistele põhineva filmikriitikaga.

Eeltoodud probleemid siiski ei tähenda, et Eesti filmikriitikaväljal ei ole professionaalseid filmikriitikuid. Neid leidub, kuigi valdkonna nigela ajaloo – eriti kui võrrelda seda teatrikriitikaga – tõttu on neid vähe. Probleemid ei ole ka otseselt seotud vähese huviga filmikriitika vastu. Loomulikult huvi eestikeelse filmikriitika vastu võiks olla suurem ning professionaalne filmiajakirjandus laiem, aga kas see üksinda tagaks päevalehekriitika arengu? Kas pigem ei peaks alustama sellest, miks päevalehekriitika ei ahvatle analüütilisemaid kirjutajaid ja süvitsi minevaid tekste? Või kas päevalehekriitika funktsioon vajaks üldse ümber mõtestamist ja vormistamist praegusel meediamaastikul?

Võib-olla on filmikriitikud resonantsi puudumisel pelgalt unustanud, et neil on potentsiaal suunata ja mõjutada seda, kuidas ja mida mõeldakse ja räägitakse filmidest eestikeelses inforuumis. Vähemalt näib, et vähesed tunnevad vastustust diskursuse arengu eest. Kõige rohkem kannatab selles olukorras eestikeelne filmikeeleoskus, ent kui päevalehekriitika kaotab täielikult oma väärtuse, on meil üks vahend vähem, millega seda alal hoida ja arendada.

Toimetaja: Kaspar Viilup



"Pidu"

Tõnu Karjatse filmikomm: seebiooperlik karakteridraama "Pidu"

Sally Potteri veidi üle tunni kestev “Pidu” on tänapäeva kinotrende arvestades eksperimentaalse maiguga, laiemas ajaloolises plaanis aga kammerlik tragikomöödia (dramöödia) inimestevaheliste kokkuleppeliste koosluste ja sidemete haprusest.

FILM
Filmikassett "Paha lugu"

Arvustus. "Pahade lugude" kõikuv dünaamika

Filmikassett "Paha lugu"

"Nissan Patrol”
režissöör: Andres Maimik ja Katrin Maimik

“Varakevad”
režissöör: Gustaf Boman Bränngård ja Rain Tolk

Kokkulepe”
režissöör: Gustaf Boman Bränngård ja Rain Tolk

“Nõiutud”
režissöör: Maria Avdjuško

“Jõulumüsteerium”
režissöör: Katrin Maimik ja Andres Maimik

6/10

TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Artur Talvik

Artur Talvik: Ojasoo on karistuse saanud, ärme viska teda ühiskonnast välja

Vabaerakonna esimees, riigikogu liige Artur Talvik on president Kaljulaidilt iseseisvuspäeva vastuvõtu kutse juba saanud ja lubab kindlasti 24. veebruari õhtul Eesti Rahva Muuseumi kohale minna. Teda ei häiri „absoluutselt mitte“ , et riigipea vastuvõtu ühe põnevama osa – kontsertetenduse – lavastab teater NO99 ja Tiit Ojasoo.

Paavo Järvi

Paavo Järvi: Eestil on juba selline maine, et sealt tuleb midagi huvitavat

16. jaanuaril toimus Estonia kontserdisaalis Erkki-Sven Tüüri 9. sümfoonia esiettekanne Eesti Festivaliorkestri esituses ja dirigent Paavo Järvi juhatamisel. Eesti Vabariigi sünnipäevaks valminud teos kannab pealkirja "Mythos" ning toob kuulajani helilooja nägemuse eesti müüdi kujunemisest.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: