Dokumentaalfilm "Kedi" jälgib seitsme Istanbuli tänavakassi argipäeva ja viib vaatajad restoranidesse, kodudesse, turule, hiirejahile, pappkastidesse, hoovidesse ja mujalegi.

Illend ütles, et talle jäi filmist väga hea mulje.

"Võiks isegi öelda, et Istanbuli hulkuvate kasside elu on parem kui Eesti hulkuvate inimeste elu. Loomulikult oli selles filmis näidatud ainult positiivsemat poolt kassielust, aga väga realistlik ja väga hea film."

Kohvikupidaja lisas, et Istanbulis võtavad inimesed harva endale kasse koju.

"Aga kui mõni kass valib mõne kohvikupidaja, mõne turuinimese, mõne tänaval kulgeva inimese endale usaldusaluseks, siis see inimene hakkab teda toitma, hoolitseb tema eest. Kass võib-olla ei näita ennast paari päeva jooksul, siis hakkab inimene muretsema, ta on oma. Kass oskab väga hästi oma kiindumust väljendada ja kassi sotsiaalne suhtlemine on väga mõnus."

Tallinnas on Illendi sõnul tänavakasse vähe.

"Tallinna linnaametnikud ja kasside varjupaikade pidajad võiks vaadata "Naksitrallide" filmi esimest osa. Ja ka "Naksitrallide" filmi teist osa, et mis juhtub, kui looduslik tasakaal ka linnast ära viia," tõdes ta, viidates hoopis Tallinnas vohavale rotirohkusele.

Illend ütles veel, et kassi usaldust on väga raske võita, aga kui kass on inimest usaldama hakanud, siis ei tohi teda petta.