Arvustus. Piirilkõnd SAAL biennaaliga
17. rahvusvaheline etenduskunstide festival SAAL biennaal
15.–27. augustini Tallinna teatrites ja linnaruumis
Külalised SAAL biennaalil olid laialt skaalalt: Eestist Liibanonini. Selle aasta biennaalil sai näha nii kõrgetasemelist kaasaegset teatrit oma isiklikkuses ja ühiskonnatundlikkuses kui ka installatiivse iseloomuga osalusteatrit viljelevaid tükke, mis oma nõrga kontseptsiooniga pigem õlgu kehitama panid kui veensid.
Tõenäoliselt sai see vaataja, kel õnnestus kõik festivali lavastused ära näha, endale kätte justkui oskussõnastiku selle kohta, millised teemad meie ühiskonnas valupunktidena tuikavad: tarbimisühiskond, pagulaste teema ja transseksuaalsus on vaid mõned märksõnad.
Nendest, mida mina nägin, särasid kõige eredamalt tähed nimega Vanhee, Lond Malmborg ja Motus.
Sarah Vanhee, belgia etenduskunstnik, pakkus lavastus-installatsiooni, mille keskmes olid asjad, mis ta ühe aasta jooksul elamise käigus ära oleks pidanud viskama. Lavastus algas vaikuses, publik vaatas pealt üksinda laval toimetavat Vanheed, kes käis lava ääres seisvatel kastidel järel, et siis nendesse pakitud prügi lavale tuua ja kindla mustri järgi maha paigutada. Pärast mitut head minutit Vanhee vaikimisi prügi lavale asetamist hakkas publiku silme ees üha kindlamat kuju võtma pilt, mis oleks justkui välja rebitud raamatust, mis seletab lahti kuuekümnendate kunstis sündinud fenomeni teha prügist kunsti.
Aga au Sarah Vanheele, kes peagi rääkima hakates publiku oma looga kaasa viis ning prügile ja taaskasutusele, oi-kui-tuttavaks-saanud teemale, uue tasandi ja väärtuse andis. Iga hoolitsevalt maha asetatud tükk prügi muutus justui mälestuseks, looks ja tükikeseks temast endast. Jäi veel vaid leida vastus küsimusele, kas ja miks see endast maha jätta või kaasa viia.
Vanhee suutis suurepäraselt mängida rütmiga, mängida vaikuse, muusika ja jutuga ning hoida publikut nagu naelutatult tegevuse küljes, mis oma aegluses ja korduvuses peaaegu et hüpnootiliseks muutus.
Itaalia trupi Motus väga isiklik lavastus "MDLSX" on autobigraafiline segu kirjanduslikust rännakust, austusavaldus iseendaks jäämisele ja saamisele, õigusele elada vabana, vaatamata kirjutamata sotsiaalsetele ja ühiskondlikele normidele. Etendaja Silvia Calderoni lõi pahviks oma energiaga, millega ta tervet lavastust, siiralt ja spontaanselt püsti hoidis. Omaette pärl oli ka etendusse valitud muusika, mis täpselt ja tundlikult tabas iga valitud hetke emotsionaalset skaalat. Aga vaat et kõige ilusam selle lavastuse puhul oli see, et ühiskonnas vastuolulisi reaktsioone tekitava teemaga ei tuldud lavale kui sõtta midagi tõestama, vaid vaataja sai osa rahust, milleni Calderoni iseendaga jõudnud on.
Öeldakse, et suurimad sõjad peetakse me sees. Rahuni ei jõua aga igaüks ning see on parim ravim nii publikule kui ühiskonnale.
Nähtud lavastuste eriauhinda värskuse eest vääriks Iggy Lond Malmborg, kelle lavastus "Physics and Phantasma" on suurepärane mäng keelega. Keel kui vahend, mis mängib kujutlusvõime ja -pildiga. Fantaasia kui suhtlusviis. Selles tekstis on becketlikku absurdi ja ionescolikku sürrealistlikku antiteatrit ning samas pulbitseb see elust ja isiklikkusest. Kui lisada veel suurepärane lavakontroll, energia ja jaks poolteist tundi täie rauaga lava täita, tuleb sellest kokkuvõttes üks väga hea lavastus.
Vastukaaluks nn klassikalises vormis lavastustele pakkus SAAL biennaal ka installatiivset osalusteatrit.
Liibanoni lavastaja Tania El Khoury "Gardens Speak" viis vaataja väikesesse keldrisarnasesse ruumi, millesse oli loodud surnuaed haudadega. Publik sai hauale mulla sisse pikali heites osa heli-installatsioonist, kus kõrvaklappidesse räägiti kümne hukkunu, protestijate ja aktivistide, lugusid. Pärast loo kuulamist oli võimalus ka lahkunule kiri kirjutada ning pärast seda ootas vaatajat kauss veega et end mullast puhtaks pesta.
Berliinis resideeruv Liibanoni lavastaja Rima Najdi "Think much. Cry much." oli katsetus panna osaleja läbi elama seda, mida pagulasedki, kui nad piiri ületavad. Tallinna Linnahalli taha oli joonistatud ala, kuhu publik kõrvaklappidesse juhiseid andes kutsuti, kus publik järgnevad poolteist tundi viibis ja juhtnööride järgi liikus.
El Khoury ja Najdi installatiivsed etendusi vaadates tekkis küsimus sotsiaalselt tundlike teemade kunsti vahendiks muutumise kohta. Kas ühiskonna valupunktid on kunstniku jaoks inspiratsiooniallikas, neist oma etenduses rääkides "hoiab kunstnik kätt reaalsuse pulsil"? Kas kunstniku roll (ja õnn) on omada piisavalt tundlikku nina, mis "õige teema" ära tabab? Nende kahe lavastuse parajat kogust naiivsust ja nõrka kontseptsiooni arvesse võttes jääb mulje, et pagulaste ja sõjakoledustes hukkunute teema võib halvemal juhul, ja ideepuuduse käes kannatades, olla hea turundusvahend.
Halva kaasaegse kunsti kohati, kuid mitte täielikult, läbipõetud haigus hakkab teatrisse jõudma: kes parema ideega letti tuleb, on võitja. Veel parem, kui kontseptsiooniga käib kaasas ka vastutuse lükkamine vaatajale, ja veel hiilgavam, kui sinna juurde õnnestub vaatajale külge pookida süütunne, kui ta kunstniku pakutavaga kaasa ei taha minna.
Publiku ühendamine ruumi ja tegevuse kaudu ning sellega teatava rituaalse tasandi andmine ei loo veel kunstiteost. Nii nagu emotsioon ei tähenda sügavamat tunnet. Ideest üksi ei piisa, kunstist teeb kunsti ka vastutus, mille looja võtab.
Ja siit tekib tegelikult veel teinegi küsimus: kas kunsti roll on peegeldada ühiskonna valupunkte ja pakkuda seda, mida ühiskond n-ö ootab? Või pakkuda uut väärtust, käia samm eespool ja üllatada? Kas pakkuda seda hamburgerit, millest tarbija sõltuvuses on, või pakkuda ootamatut gurmee-elamust, millesarnast vaataja oodata poleks osanud? El Khoury ja Najdi etendusi vaadates, nendes osaledes, oli tunne nagu lööks kaasa halvas reality show´s, mis üritab peegeldada seda, mida just professionaalsete ajakirjanike esituses uudistest nähtud sai.
Lõpuks saab jõuda vana tõeni: iga samm, liigutus, sõna tõlgendab meid endid. Nii rääkis iga lavastus, olgu ta ükskõik kui sotsiaalne, lõppude lõpuks kunstnikust endast. Kõik tuleb ringiga inimeseni tagasi. Kunst on isiklik ja kui ta on isiklik, on suurem šanss õnnestumiseks. Hea kunst puudutab ning on enamat (väärt) kui tühipaljas hetkeline emotsioon. Kunst on lugu, on vastutus ja on tunne, mis mällu sööbib ja enam lahti ei lase.
Toimetaja: Madis Järvekülg