“Schuldfabrik” on Goethe Instituudi teatel installatiivne parkuur läbi mitme ruumi. Julian Hetzel läheb süü ja süütunde uurimisel sügavuti, pakkudes jõuliselt ja üllatavalt välja kaasaegseid pattude lunastamise viise – ilukliinikust seebitootmiseni.

“Schuld” on saksakeelne termin, mis kannab endas kahte erinevat, aga samas ka seotud tähendust: “süütunne” kui moraalne kohustus ja “võlg” kui majanduslik kohustus. “Schuldfabrik” uurib nende kahe mõiste vahelist konflikti aga ka nende potentsiaalselt valorisatsiooni. Julian Hetzel on koostöös plastiliste kirurgide ja nende klientidega loonud seebi, mida valmistatakse rasvaimu kõrvalproduktina kogunevast inimrasvast. “Self – Human Soap” (“Ise – inimseep”) on loodud inimestelt inimestele. Seebi müügist saadud tulu annetatakse Aafrika kaevuehitusprojektidele.

„Schuldfabrik“ on seebipood, ilukliinik, pihitool ja jätkusuutlik süütunde taaskasutamise süsteem. Sellel installatsioonil on mitmeid ligipääse, samas puudub väljapääs. Teose “Schuldfabrik” puhul on kollektiivne mäletamiskohustus seatud silmitsi individuaalse unustamisõigusega. “Isegi kui pesed end seebiga ning kasutad ohtralt puhastuspulbrit, jääb su südametunnistus mustaks.”

Julian Hetzel tegutseb lavastaja, muusiku ja visuaalkunstnikuna. Tema tööd on poliitilise dimensiooni ja dokumentaalse lähenemisega ning paiknevad teatri, muusika ja meedia ühisalal ning neid on esitletud üle maailma.