Collegium Musicale produtsent Kristel Üksvärav meenutas, et kooril oli 2013. aastal suur rõõm õppida "Unustatud rahvaste" tsüklit autor Veljo Tormise juhendamisel.

"Võtsime abidirigendi Miina Pärnaga kätte ja läksime FennoUgria asutuse uksest sisse ja ütlesime säraval silmil, et nüüd me tahaks minna unustatud rahvaste radadele. Kadi Raudalainen, kes seda ettevõtmist seal veab, vaatas meile otsa ja ütles: "Lapsukesed, kuhu te minna tahate... seal ei ole teidki.""

Miina Pärn lisas:

"Algusest peale oli tunne, et oleme hiljaks jäänud. Et kõik need laulikud on surnud, külad lagunemas, rahvaviisid ära kogutud, aga Tormise muusikas oli see asi nii elav, et tahtsime ikka siia laulma tulla, kas või viimasele elavale karjalasele."

Neli aastat pärast seda esimest idee esitlemist FennoUgrias sai retk teoks.

"Kui sa midagi väga soovid ja tahad, siis ikkagi kõik on võimalik," tõestas see Kristel Üksvärava jaoks.

Karjalasi nad ikkagi kohtasid, nii et päris nii dramaatiline olevik õnneks siiski polnud nagu algul kardeti. Kohalikes kultuurimajades võtsid eestlasi vastu rahvariietes memmed, mõnes kohas isegi ahjusooja saiaga. Nemadki laulsid-tantsisid ning ei jäänud Eesti noortele esinemisjulgusega kuidagi alla.

Tüüpilise kontsertreisiga Collegium Musicale ettevõtmist eriti võrrelda ei saa, leidis Üksvärav.

"Kui tavaliselt läheb koor andma kontserti ja publik läheb midagi saama sellest kontserdist, siis nende laulmistega siin ja selle retkega oleme ise valmis ja loodame siit väga palju saada. Saada iseendale, iseenda hingele. Arvan, et oleme väga palju rikkamad ja tugevamad, olles Tormise loomingut laulnud ja selles küpsenud, aga pärast seda retke on see veelgi vägevam," tõdes Üksvärav.

Projekti käigus selgus, et ühel kooriliikmel, Oliver Povel-Puusepal on juured Karjalas: tema vanavanaisa elas seal.

"Minu arvates huvitavaks läks siis, kui saime üle piiri. Kui asfalt ära kadus ja kui edasi viib liivatee, mis vihmaga ära uhutakse, on see nagu märk, et nüüd läheb huvitavaks. Ma arvan, et sinna kõige põnevamatesse kohtadesse ei viigi sirge tee ja mõnes mõttes on reservaat seal, kus on halb ligipääs. Muidu oleks tsivilisatsiooni areng nagu üle pühkinud. Sinna ei saa ja nemad saavad seal rahulikult oma elu elada," mõtiskles Povel-Puusepp.

Pärast reisi tõdes Miina Pärn, et on tänulik tänapäeva mugavustele, milles Eestis elame, aga progressil on samas oma varjukülg ka.

"Kui lähed kaasa progressiga, siis ei saa kogu paketti elus. Midagi jääb nagu maha sinna, mis neil. Saunas neil vett pole, toovad kopsikuga ja kaks korda nädalas käib poebuss, aga midagi hästi väärtuslikku on neil palju rohkem elutunnetuses ja selles, mida nad laval teevad ja kuidas ennast üleval peavad. Mingis mõttes nad on meist ikkagi rikkamad, kuigi võib-olla nemad unustatakse varem," tõdes Pärn.

"MI" Karjala saates esitleb runolaulu 83-aastane laulik Laila Lesonen. Naise sõnul laulsid runosid pigem mehed, näiteks "kalapüügiretkedel, kui istuti jahionnis peeru valgel", aga ka koduseid töid toimetades. Saates kõlava runolaulu kategoriseeris Taisto Raudalainen "manduva" pärimuse alla, mille puhul laulja ei tea enam laulusõnade tähendust, kuid mäletab lapsepõlvest pärit laulikuid ja laululaadi.

Runolaulust rääkis saates etnomusikoloog Pekka Huttu-Hiltunen.

"Runolaul on olnud ühine kõikidele läänemeresoome rahvastele. Siin põhja pool säilis ta eriti arhailisena, kuna rühmad elasid teineteisest eraldi. Üks väga oluline asi runolaulus on selle järjepidevus. See pidevuse loomine, ootuse tunne, et lugu jätkub, on väga tähtis," sõnas Huttu-Hiltunen.

Eri piirkondades on teatavad omapärad. Eesti kandis on värsside vahel rohkem refrääne, põhja pool on tegu pigem lihtsakoeline jutustusega, mis nõuab pidevalt jätku. Huttu-Hiltuneni sõnul iseloomustab Soome kandi pärimust peamiselt üksilaulmine. Runolaulu saatel pole kunagi tantsitud ega pilli mängitud. Sellest lähtuvalt on meloodias palju variatiivsust ning igal laulikul oma laululaad.

Collegium Musicalega oli ühtlasi kaasas keeleteadlane Jaan Õunpuu, kelle sõnul on Karjala põnev paik keeleteaduslikult, folkloristile tuntud runode poolest ning seostub muidu eestlastele ennekõike ilusa loodusega.