Henn-Kaarel Hellat, 5. aprill 1932 – 14. oktoober 2017¹

Kui jäin mõtlema, kuidas võtta kokku äsja meie seast lahkunud Henn-Kaarel Hellati kirjanikunatuuri, jäin peatuma terminil „paradoksaalne”.

Tõepoolest, juba tema (hilis)debüüt, väike proosaraamat, kannab intellektuaalset-intrigeerivat pealkirja „Fuugad paradoksidele” (1973). Ja ka tema kirjanikusaatuses näikse olevat hoopis rohkem paradokse, kui ühel keskmisel eesti kirjanikul.

Saanud ka laiemas lugejaskonnas tuntuks omaaegses kultus/põnevussarjas Mirabilia ilmunud suuretiraažilise ulmeromaaniga „Naiste maailm” (I-II, 1976-78), olid Hellatil kõik põhjused pidada end edukaks eesti kirjanikuks, istuda kindlalt sadulas. Ometi saadab suurt osa tema loomest allhoovusena mingi fataalne ebakindlus. Torkas silma üks ülilühike luuletus pealkirjaga „Õnnetul hetkel”, milles on filosoofilise üldistuse kõrval ehk pisut tunda ka puhtisiklikku nooti:

Tahe on sild,

neetult habras sild

üle juhuste kuristiku.²

Hellati teoseid on ikka saatnud kriitikute teatav ebalus, on kiidetud tema juurdleva vaimu intellektuaalset haaret, sagedast head stiilitunnet ja loomupärast vaimukust, kuid on samas jäädud omajagu nõutuks kirjaniku üldisemate taotluste avamisel. Iseloomuliku näitena võiks meenutada Vaapo Vaheri arvustust kõneka pealkirjaga „Lõhestatud Hellat” kriminaalsete sugemetega juturaamatule „Armastusest surmani” (1987). „Näib, et kanoonilise krimka või love story kirjutamist peab ta liiga kergeks tööks, suured teemad aga kunstiliselt ei häälestu,” leiab Vaher, lisades: teatud otsustamatus lõhestab Hellati loomet, ta viskleb kõrge ja madala vahel, kogu ettevõtmine jääb poolele teele... Need määratlused tunduvad karmid, ent õiglased.³

Ja näiteks Priidu Beier on samade teoste kohta koguni arvanud: "Need kriminaalse maiguga olmeromaanid ei väärinud küll kuidagi muidu nii hea stiilitundega kirjamehe sulge".⁴

Veel enam, arvustades oma esimest luulekogu „Vanad fookused” (1974) – säärane autoretsensioon on meie kriitikaloos üpris harukordne –, pani autor sellele pealkirjaks „Nõutuse etüüd”, ega jätnud oma raamatukesest õigupoolest kivi kivi peale: „Kas ma suudaksin endas leida omapära, ainulaadsust, seda sisetundest genereeritud missiooni, mille nimel üldse tasub luulekeeli, kunsti vahendusel maailmaga suhelda? «Vanade fookuste» kaante vahelt küll vaevalt.”⁵ Võiksime küsida: oli see nüüd üksnes peen eneseiroonia või hoopis tunnistus mingitest suurematest sisevastuoludest?

Jah, ka Hellati luules on ehedad välgatused segiläbi vähenõudlike juhupaladega, arvukate justkui „ühekordseks tarvitamiseks” mõeldud epigrammiliste mõttemängudega. Tema luule valikkogu „Mälulehed” (1992) arvustades tõstsin oma kirjatööle pealkirjaks autori enese(iroonilise) lausungi: „Olen minagi olnud luuletaja...”; püüdsin siin leebelt sõnastada ka Hellati-paradoksi üht võimalikku varianti: „Hellati loojanatuur seisab koos kahest omavahel konkureerivast vastaspoolusest: soliidne ja väärikas tõsimeelsus ning samas boheemlik, ajuti otse poisikeselik mängulust.”⁶

Kriitikakogumikus „Raamatu sisse minek” (1991) tunnistas Hellat, et tema kirjanduslik areng on olnud „küllalt vaevaline”, pealegi olevat tal kogunisti „halb, skeptiline ja nonkonformistlik iseloom”. Ning veel sedagi: „Harva, kui olen ennast kriitikurollis päris hästi tundnud, veel harvemini on põhjust olnud tehtuga rahule jääda.”⁷

Ja siiski sai just kriitikast see žanr, kus Hellat oli pikki aastaid päriselt ja põhjani tema ise, julge ja terav, vaimukas ja elegantne, tark ja veenev. Tema 60. juubeliks kirjutatud loos nimetasin teda meie 1970. aastate olulisimaks kriitikuks.⁸ Kirjandusliku mõtte elavdajana oli Hellat mingil ajal tõepoolest mõjuv, erakordne fenomen meie kirjanduspildis.

Taas mõnevõrra skeptilisemalt tuleks aga suhtuda tema viimaste kümnendite elutöösse, pooleli jäänud meenutusraamatute tsüklisse „Inimese tegemine”, millest aastatel 2002-2008 jõudis ilmuda 5 köidet ja mis hõlmab vaid autori elu esimest poolt.⁹ Siin põrkavad taas kokku edasipüüdlik, entusiastlik, söakalt ennast kehtestav kirjanik ning sealsamas aina kahtlev-kõhklev, vahel lausa tuhka pähe raputav autsaider. Tõsi, neis meenutusraamatutes on rohkesti suurepäraseid episoode, efektseid tüüpe, toredaid kirjeldusi, kuid ka kaunis palju laialivalguvat eluolustikulist materjali. Hellati elulugu pole kaugeltki igav, ent ometi takerdub ta mõnigi kord väheütlevatesse pisiseikadesse, nii et lugeja tähelepanu kipub hajuma. Ja oma kirjanikutee ilmselt olulisimate peatükkideni (Kirjanike Liidu Tartu osakonna juht murrangulistel aastatel 1990-1993) ta ei jõudnudki, kuigi suulistes vestlustes võis temalt sellegi aja kohta kuulda üpris palju põnevat.

Omamoodi paradoksaalne on seegi, et mitmetes žanrites julgelt eksperimenteerinud, omal ajal igati uudse ja üllatusliku, mõnusa irooniaga tulevikku vaatava ulmeromaani „Naiste maailm” autorina keeldus Hellat kuni lõpuni vahetamast oma vanamoodsat kirjutusmasinat arvuti vastu, kuigi kiitsin talle mitmel korral päris põhjalikult arvuti eeliseid (kuuldavasti tegid seda mitmed teisedki).

Aga just sellise läbini paradoksaalse loojanatuurina on Hellat jätnud ereda jälje meie kirjanduslukku ja kirjandusliku mõtte annaalidesse. Aeg annab arutust, kui palju tema rikkalikust paljužanrilisest loomingust püsima jääb ja üle aegade ulatub. Kuid kõik, kes teda tundsid, jäävad teda meenutama kui joviaalset, ikka väärikat, vaimukat ja stiilset härrasmeest, üht Tartu ja Põltsamaa vaimset tsentrumit.