Aivar Kull. Paradoksaalne Hellat ({{commentsTotal}})

Henn-Kaarel Hellat
Henn-Kaarel Hellat Autor/allikas: Postimees/Scanpix

Hiljuti teatasime kirjaniku Henn Kaarel Hellati lahkumisest. Oma meenutuse kirjutas Eesti ulme isast nüüd Aivar Kull.

 

Henn-Kaarel Hellat, 5. aprill 1932 – 14. oktoober 20171

 

Kui jäin mõtlema, kuidas võtta kokku äsja meie seast lahkunud Henn-Kaarel Hellati kirjanikunatuuri, jäin peatuma terminil „paradoksaalne”.

Tõepoolest, juba tema (hilis)debüüt, väike proosaraamat, kannab intellektuaalset-intrigeerivat pealkirja „Fuugad paradoksidele” (1973). Ja ka tema kirjanikusaatuses näikse olevat hoopis rohkem paradokse, kui ühel keskmisel eesti kirjanikul.

Saanud ka laiemas lugejaskonnas tuntuks omaaegses kultus/põnevussarjas Mirabilia ilmunud suuretiraažilise ulmeromaaniga „Naiste maailm” (I-II, 1976-78), olid Hellatil kõik põhjused pidada end edukaks eesti kirjanikuks, istuda kindlalt sadulas. Ometi saadab suurt osa tema loomest allhoovusena mingi fataalne ebakindlus. Torkas silma üks ülilühike luuletus pealkirjaga „Õnnetul hetkel”, milles on filosoofilise üldistuse kõrval ehk pisut tunda ka puhtisiklikku nooti:

Tahe on sild,

neetult habras sild

üle juhuste kuristiku.2

Hellati teoseid on ikka saatnud kriitikute teatav ebalus, on kiidetud tema juurdleva vaimu intellektuaalset haaret, sagedast head stiilitunnet ja loomupärast vaimukust, kuid on samas jäädud omajagu nõutuks kirjaniku üldisemate taotluste avamisel. Iseloomuliku näitena võiks meenutada Vaapo Vaheri arvustust kõneka pealkirjaga „Lõhestatud Hellat” kriminaalsete sugemetega juturaamatule „Armastusest surmani” (1987). „Näib, et kanoonilise krimka või love story kirjutamist peab ta liiga kergeks tööks, suured teemad aga kunstiliselt ei häälestu,” leiab Vaher, lisades: teatud otsustamatus lõhestab Hellati loomet, ta viskleb kõrge ja madala vahel, kogu ettevõtmine jääb poolele teele... Need määratlused tunduvad karmid, ent õiglased.3

Ja näiteks Priidu Beier on samade teoste kohta koguni arvanud: "Need kriminaalse maiguga olmeromaanid ei väärinud küll kuidagi muidu nii hea stiilitundega kirjamehe sulge".4

Veel enam, arvustades oma esimest luulekogu „Vanad fookused” (1974) – säärane autoretsensioon on meie kriitikaloos üpris harukordne –, pani autor sellele pealkirjaks „Nõutuse etüüd”, ega jätnud oma raamatukesest õigupoolest kivi kivi peale: „Kas ma suudaksin endas leida omapära, ainulaadsust, seda sisetundest genereeritud missiooni, mille nimel üldse tasub luulekeeli, kunsti vahendusel maailmaga suhelda? «Vanade fookuste» kaante vahelt küll vaevalt.”5 Võiksime küsida: oli see nüüd üksnes peen eneseiroonia või hoopis tunnistus mingitest suurematest sisevastuoludest?

Jah, ka Hellati luules on ehedad välgatused segiläbi vähenõudlike juhupaladega, arvukate justkui „ühekordseks tarvitamiseks” mõeldud epigrammiliste mõttemängudega. Tema luule valikkogu „Mälulehed” (1992) arvustades tõstsin oma kirjatööle pealkirjaks autori enese(iroonilise) lausungi: „Olen minagi olnud luuletaja...”; püüdsin siin leebelt sõnastada ka Hellati-paradoksi üht võimalikku varianti: „Hellati loojanatuur seisab koos kahest omavahel konkureerivast vastaspoolusest: soliidne ja väärikas tõsimeelsus ning samas boheemlik, ajuti otse poisikeselik mängulust.”6

Kriitikakogumikus „Raamatu sisse minek” (1991) tunnistas Hellat, et tema kirjanduslik areng on olnud „küllalt vaevaline”, pealegi olevat tal kogunisti „halb, skeptiline ja nonkonformistlik iseloom”. Ning veel sedagi: „Harva, kui olen ennast kriitikurollis päris hästi tundnud, veel harvemini on põhjust olnud tehtuga rahule jääda.”7

Ja siiski sai just kriitikast see žanr, kus Hellat oli pikki aastaid päriselt ja põhjani tema ise, julge ja terav, vaimukas ja elegantne, tark ja veenev. Tema 60. juubeliks kirjutatud loos nimetasin teda meie 1970. aastate olulisimaks kriitikuks.8 Kirjandusliku mõtte elavdajana oli Hellat mingil ajal tõepoolest mõjuv, erakordne fenomen meie kirjanduspildis.

Taas mõnevõrra skeptilisemalt tuleks aga suhtuda tema viimaste kümnendite elutöösse, pooleli jäänud meenutusraamatute tsüklisse „Inimese tegemine”, millest aastatel 2002-2008 jõudis ilmuda 5 köidet ja mis hõlmab vaid autori elu esimest poolt.9 Siin põrkavad taas kokku edasipüüdlik, entusiastlik, söakalt ennast kehtestav kirjanik ning sealsamas aina kahtlev-kõhklev, vahel lausa tuhka pähe raputav autsaider. Tõsi, neis meenutusraamatutes on rohkesti suurepäraseid episoode, efektseid tüüpe, toredaid kirjeldusi, kuid ka kaunis palju laialivalguvat eluolustikulist materjali. Hellati elulugu pole kaugeltki igav, ent ometi takerdub ta mõnigi kord väheütlevatesse pisiseikadesse, nii et lugeja tähelepanu kipub hajuma. Ja oma kirjanikutee ilmselt olulisimate peatükkideni (Kirjanike Liidu Tartu osakonna juht murrangulistel aastatel 1990-1993) ta ei jõudnudki, kuigi suulistes vestlustes võis temalt sellegi aja kohta kuulda üpris palju põnevat.

Omamoodi paradoksaalne on seegi, et mitmetes žanrites julgelt eksperimenteerinud, omal ajal igati uudse ja üllatusliku, mõnusa irooniaga tulevikku vaatava ulmeromaani „Naiste maailm” autorina keeldus Hellat kuni lõpuni vahetamast oma vanamoodsat kirjutusmasinat arvuti vastu, kuigi kiitsin talle mitmel korral päris põhjalikult arvuti eeliseid (kuuldavasti tegid seda mitmed teisedki).

Aga just sellise läbini paradoksaalse loojanatuurina on Hellat jätnud ereda jälje meie kirjanduslukku ja kirjandusliku mõtte annaalidesse. Aeg annab arutust, kui palju tema rikkalikust paljužanrilisest loomingust püsima jääb ja üle aegade ulatub. Kuid kõik, kes teda tundsid, jäävad teda meenutama kui joviaalset, ikka väärikat, vaimukat ja stiilset härrasmeest, üht Tartu ja Põltsamaa vaimset tsentrumit.

1 Sugulastelt saadud andmeil suri kirjanik 14. oktoobril. Mitmel pool, ka Sirbi nekroloogis, oli kirjas kuupäev 13. oktoober: http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/henn-kaarel-hellat-5-iv-1932-13-x-2017/

2 H.-K. Hellat, „Mälulehed. Kolme kümnendi tekste”, Tallinn 1992, lk 116

3 Vaapo Vaher, „Lõhestatud Hellat” – Looming 1987/9, lk 1279

4 Priidu Beier, "Hellat ei jäta jonni" – Keel ja Kirjandus 1993/7, lk 436

5 H.-K. Hellat, „NÕUTUSE ETÜÜD ehk kuidas ma arvustaksin „Vanu fookusi”” – Sirp ja Vasar 24. jaanuar 1975, nr 4, lk 4

6 A. Kull, „Olen minagi olnud luuletaja...” – Postimees 12. 2. 1993

7 H.-K. Hellat, „Raamatu sisse minek”, Tallinn 1991, lk 6 ja 169

8 A. Kull, „Kriitik Hellat ja tema aeg” – Postimees 6. aprill 1992; ka raamatus „Kull ja kiri”, Tartu 2015, lk 205-208. Aastal 2007 tegin Hellatist ka artikli Vikipeediasse.

9 Katkend 6. meenutusteraamatust "Punavalgest" ilmus Loomingus 2012/4 (lk 543-554).

Toimetaja: Valner Valme



Juku-Kalle Raid

Halvad read. Halearmas Juku-Kalle Raid

ERR kultuuriportaal ja Rahva Raamatu koostöös toimub sari Halvad Read, kus Eesti kirjanikud loevad Viru Keskuse Rahva Raamatus avalikult ette katkeid enda kohta meedias, sotsiaalmeedias, kommentaariumites ja foorumites öeldud halbadest asjadest.

Kadri Karro jagas "Terevisioonis" näitusesoovitusi

Kadri Karro näitusesoovitused: Novitskova, Lapin ja "Riik ei ole kunstiteos"

Areeni peatoimetaja Kadri Karro andis tänahommikuses "Terevisioonis" kolm soovitust põnevamate näituste kohta, mida lähiajal külastada. Valikusse jõudsid Katja Novitskova neljapäeval avatav isikunäitus ja Leonhard Lapini ülevaatenäitus Kumu kunstimuuseumis ning EV100 raames avatud "Riik ei ole kunstiteos" Tallinna kunstihoones.

FILM
Guillermo del Toro "Vee puudutus"

Filipp Kruusvall: "Vee puudutus" on ennekõike muinasjutt

Guillermo del Toro "Vee puudutus" heitleb Oscari-lahingus ei rohkem ega vähem kui kullale. Kriitik Filipp Kruusvall rääkis "OP-ile", et kuigi "Vee puudutus" on suur segu kõikvõimalikest erinevatest žanritest, on ta ennekõike ikkagi muinasjutt.

TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Mihkel Kunnus on semiootik, publitsist, esseist ja kirjanduskriitik.

Mihkel Kunnus: kriitikupalk oleks hea samm edasi, kuid tekitaks tugeva avaliku surve

Tallinna Ülikooli meediaõppejõud Indrek ibrus rääkis hiljuti ERR-ile, et ajakirjandus on kriisis ning süsteemne kultuurikriitika toetamine aitaks kultuuriajakirjanduse taset tõsta. 2015. aastal lõi kultuuriministeerium kirjaniku- ja kunstnikupalga projekti. Pärast kolme aastat on palgasaajate arv tõusnud kümnelt kuueteistkümnele. Kas sarnast palka või stipendiumi oleks vaja ka kultuurikriitikutele? Semiootik ja kirjanduskriitik Mihkel Kunnus ütles, et stipendium või süsteemne tasu kriitikule oleks hea samm edasi, kuid teiselt poolt tekitaks see tugeva avaliku surve.

"Kutsu mind oma nimega" ("Call Me By Your Name")

Tõnu Karjatse filmikomm: kaunis armastuslugu "Kutsu mind oma nimega"

Itaalia filmilavastaja Luca Guadagnino sensuaalne, romantiline draama "Kutsu mind oma nimega" on juba saanud auhindu parima kohandatud stsenaariumi eest, stsenaristiks on James Ivory ja algallikaks André Acimani romaan. Eeldatavasti läheb filmil hästi ka Oscarite jagamisel, sest teised konkurendid on vähemalt selles kategoorias mõnevõrra nõrgemad.

Eestlased tormavad kingitusi ostma alles 23. detsembril.

Sada Eesti mõtet. Eesti rahvas ametist ja mõistusest

Vikerraadio on valinud välja sada mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme.

Alates esmaspäevast, 8. jaanuarist kõlab "Vikerhommikus" kell 7.55 üks Eesti mõte. Kirjalikult avaldab mõtted ERR kultuuriportaal.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: