Arvustus. Colleen pani keelpilli kotti, et täiselektroonistuda
Uus plaat
Colleen
"A Flame My Love, A Frequency" (Thrill Jockey)
9/10
Prantsuse helilooja ja produtsent Cécile Schott alias Colleen on seni teinud minimalistlikku ja luupivat muusikat seades kokku elavat elektroonikat keelpillidega, üheks eriliseks näiteks viola da gamba. Ta alustas eelmisel kümnendil instrumentaalmuusikast, neljandal plaadil "The Weighing of the Heart" (2013) aga hakkas laulma. Nüüd on Colleen teinud läbi veel ühe märkimisväärse suunamuutuse.
Viienda albumi "Captain of None" (2015) turneel astus Schott läbi King Britti stuudiost Philadelphias ja nägi seal uut põnevat süntesaatorit. Otsustas pilli omalegi hankida ja esialgu katsetas selle ja keelpillide kombineerimisega. Tulemused polnud aga päris need, mis oodatud ja siis tuli radikaalne otsus loobuda keelpillidest ja minna täiselektrooniliseks: lülituda ümber kaasaskantavatele süntidele ning kaja- ja filtriplokkidele.
Novembris 2015 käis Schott ka Pariisis, vahetult enne terrorirünnakut. Tagasi oma praegusse koju San Sebastianis Hispaania läänerannikul naastes jättis brutaalne katastroof jälje ka Schotti, eriti just loomingulise fookuse poolest.
Avapala "November" tutvustab uut kõlapilti koos kõrgete sündiarpedžodega. See tekstuur saab arendatud vokaalsemas võtmes järgmises palas "Separating", kus tuleb sisse nõtke rütmitunnetus, mis omane ka Colleeni varasemale loomingule. "Another World" on aga suurepärane biidita techno, monotoonse pulsi ümber tiirlemas erinevad akordid. Sarnases võtmes saavutab kahe partii minimalismis maksimalismi "One Warm Spark".
"Winter Dawn" (vt alt videot) tutvustab süntesaatorite käredamaid ja ütleks isegi, et industriaalsemaid toone. Schotti vokaal võib kõlada kui hüpnagoogiline poplaul, aga helilisest teravusest lugude seadetel ta tagasi ei hoidu. "Summer Night (bat song)" kasutab uusi sünte ja kajaagregaate jällegi melanhoolses pop-ambient võtmes. Meloodilise löökpillina sillerdav taust loos "The Stars vs Creatures" jällegi mõjub täiselektroonilise variandina Colleeni folgitunnetusest. Albumit lõpetav harmooniumliku tekstuuriga tiitelpala on aga pop-ambient ja elektrooniline folk korraga.
Täiselektrooniliseks minek tavapillide arvelt võib kõlada drastilise suunamuutusena. Meenuvad kas või kõikvõimalikud rock- ja indie-bändid, kes ühtäkki tantsumuusikat viljelema hakanud. Colleenil on uus tekstuur, aga põhimõtteliselt viljeleb ta samasugust minimalismi teiste vahenditega. Kuid vahel on ka teised vahendid igati teretulnud samm edasi, eriti just kunstilise arengu seisukohalt. Colleen on uued elektronpillid edukalt rakendanud võrratult kauni muusika teenistusse.
Toimetaja: Madis Järvekülg