Arvustus. Sam Smith, meil pole tõesti sellist muusikat rohkem vaja ({{commentsTotal}})

Sam Smith
Sam Smith Autor/allikas: Facebook

Uus plaat
Sam Smith
"The Thrill Of It All" (Universal)
2/10

 

Tere, Sam!

Mõtlesin, et kuna sinu värske plaat on nii isiklik, siis kirjutan sulle ka kohe sedasi, näost näkku ja otse. Ei hakka keerutama, ütlen välja, mis mõtlen.

Kui ma sinu loominguga 2013. aastal läbi Disclosure esmakordselt tutvusin, siis tundus, et oled üks popmuusika avastamata pärle. Vokaal oli omapärane ning võimas ja sinus oli karakterit, mida ei kohta just tihti. "Latch" mängis praktiliselt igapäevaselt ja ka sinu debüüt-EP "Nirvana" läks oma maitsekusega korda, lood olid lihtsalt head. Tõesti ootasin su esikalbumit.

Aga ma ei tea, mis siis järsku juhtus. Eks said tuntuks, sind kuulas ka kommertspublik ning alternatiivmuusikust sai järsku kõigi huviorbiidis seisev poptäht. Otsustasid, et vastad nende ootustele ning lahjendasid enda muusikast moodsa soul'i ja elektroonika. Pühkisid selle kogu täiega minema ja jätsid järgi haprad ballaadid, power-pop'i, mida oleme kuulnud alates 1980. aastatest juba liiga palju. Sinust sai üks piisk hiiglaslikus igavpopi meres.

Muidugi, see tõi sulle kaasa veelgi suurema tuntuse ning auhinnasaju, kes oleks osanud arvata, et tõmbad 2014. aastale joone alla suisa 4 Grammy võrra rikkamana? Läks ju hästi, mis sest, et plaat on ikka eriti suvaline.

Millegipärast oli mul ikkagi kerge ootus su uue muusika suhtes. Ka James Bondi filmile "Spectre" tehtud tunnuslugu "Writings on the Wall" ei petnud ootusi, seal oli pompoosset jõudu ja hea meloodia, mis nakkas ja jäi kuklasse kumisema.

Nüüd sa siis tulid selle plaadiga välja. Teine album , "The Thrill Of It All", otsekui viide Roxy Musicu kunagisele loole, andes lootust ja ootust. Aga sorri, Sam, see on ju veel mõttetum plaat kui eelmine. Miks seda vaja on?

Mina arvan, et ega tegelikult ei olegi tarvis. Muidugi, alati jääb maailma tuhandeid ja tuhandeid artiste, kes teevad sellist muusikat, see on paratamatus, aga sina oled ju tegelikult näidanud, et oskad teha midagi muud, särtsakat autoripopi, mis eristus, jäi meelde ja mille panin hea meelega uuesti peale. Kas sa tõesti ise ka arvad, et "The Thrill Of It All" on hea plaat?

Avalugu on tegelikult mõnus, "Too Good At Goodbyes" keerab ja pöörab end kolme minuti jooksul ootamatult ringi ja kokku tuleb üks kaval raadiohitt, selline, mille peale jaama vahetama ei hakka. Aga sealt edasi kaovad lood täielikult ära, pole enam midagi huvitavat, puuduvad meeldejäävad meloodiad, kvaliteetne produktsioon, head vokaalosad.

Sa oled lihtsalt võtnud endale küllalt steriilse taustabändi, sellised pubiroki kergelt pohmellis tüübid, kes tiksuvad mingeid baaskäike, astumata kordagi turvatsoonist välja, kurat, jääb isegi mulje, nagu oleksite salvestanud bändiproovi.

Ja ega te pole seda leigust kuidagi ka põnevamaks produtseerinud, kogu see toorus paistab välja, ning seda mitte heas mõttes, traagelniidid torkavad vastikult silma. Nojah, gospelkoori võtsite ka kampa, aga ega see ei päästa, kui nad vahepeal lihtsalt ühe fraasi karjuvad. Võib ju võimas olla, aga ega iga võimas asi pole tingimata hea, mõjub pigem lollakalt ja sihitult.

Võib-olla ma lihtsalt ei saa aru, mõistan kõike valesti ja see on tõesti hea plaat. Sina ilmselt arvad nii ja ka suur osa Lääne muusikakriitikast arvab sedasi, esimesed arvustused on sind küllalt kullaga üle valanud. Aga julgen endale kindlaks jääda, et sa oleksid millegi palju paremaga hakkama saanud.

Power-ballaade on palju, halba popmuusikat veel rohkem ja sa tabasid nende mõlemaga kümnesse. Kuidas oleks, kui sa enam sellist muusikat ei teeks? Või kui tahad teha, siis äkki jätaks üldse muusika kõrvale? Kindlasti oled mõnes muus vallas veel kibe käsi.

Lugupidamisega,
Kaspar



Katja Novitskova näituse avamine KUMUs

Galerii ja video: Kumus avati Katja Novitskova isikunäitus

Rahvusvaheliselt tunnustatud Eesti kunstnik Katja Novitskova avas täna oma päris esimese Eesti isikunäituse. KUMU kunstimuuseumis avaneb möödunud aasta Veneetsia Biennaali Eesti paviljonist tuttav düstoopne maailm täis elavaid masinaid ja piltskulptuure geneetiliselt muundatud eluvormidest.

Kadri Karro jagas "Terevisioonis" näitusesoovitusi

Kadri Karro näitusesoovitused: Novitskova, Lapin ja "Riik ei ole kunstiteos"

Areeni peatoimetaja Kadri Karro andis tänahommikuses "Terevisioonis" kolm soovitust põnevamate näituste kohta, mida lähiajal külastada. Valikusse jõudsid Katja Novitskova neljapäeval avatav isikunäitus ja Leonhard Lapini ülevaatenäitus Kumu kunstimuuseumis ning EV100 raames avatud "Riik ei ole kunstiteos" Tallinna kunstihoones.

FILM
Guillermo del Toro "Vee puudutus"

Filipp Kruusvall: "Vee puudutus" on ennekõike muinasjutt

Guillermo del Toro "Vee puudutus" heitleb Oscari-lahingus ei rohkem ega vähem kui kullale. Kriitik Filipp Kruusvall rääkis "OP-ile", et kuigi "Vee puudutus" on suur segu kõikvõimalikest erinevatest žanritest, on ta ennekõike ikkagi muinasjutt.

TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Maalikunstnik Margus Meinart

Margus Meinart: Pallas on minu loomingut ehk liigagi palju mõjutanud

Käsikäes Eesti vabariigiga – kui täpne olla, siis kuu aega varemgi – sündis kunstiühing Pallas. Kuigi ühingu põhikirjale kirjutati alla Tartus, pandi juubelinäitus üles hoopis Tallinnas Adamson-Ericu muuseumis. Pallase tähendust eesti tunde- ja vaimukultuuris ei saa üle tähtsustada. Näiteks maalikunstnik Margus Meinart märkis, et tema loomingut on Pallas ehk liigagi palju mõjutanud.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Mihkel Kunnus on semiootik, publitsist, esseist ja kirjanduskriitik.

Mihkel Kunnus: kriitikupalk oleks hea samm edasi, kuid tekitaks tugeva avaliku surve

Tallinna Ülikooli meediaõppejõud Indrek ibrus rääkis hiljuti ERR-ile, et ajakirjandus on kriisis ning süsteemne kultuurikriitika toetamine aitaks kultuuriajakirjanduse taset tõsta. 2015. aastal lõi kultuuriministeerium kirjaniku- ja kunstnikupalga projekti. Pärast kolme aastat on palgasaajate arv tõusnud kümnelt kuueteistkümnele. Kas sarnast palka või stipendiumi oleks vaja ka kultuurikriitikutele? Semiootik ja kirjanduskriitik Mihkel Kunnus ütles, et stipendium või süsteemne tasu kriitikule oleks hea samm edasi, kuid teiselt poolt tekitaks see tugeva avaliku surve.

"Kutsu mind oma nimega" ("Call Me By Your Name")

Tõnu Karjatse filmikomm: kaunis armastuslugu "Kutsu mind oma nimega"

Itaalia filmilavastaja Luca Guadagnino sensuaalne, romantiline draama "Kutsu mind oma nimega" on juba saanud auhindu parima kohandatud stsenaariumi eest, stsenaristiks on James Ivory ja algallikaks André Acimani romaan. Eeldatavasti läheb filmil hästi ka Oscarite jagamisel, sest teised konkurendid on vähemalt selles kategoorias mõnevõrra nõrgemad.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: