Arvustus. Igavalt perfektne Disclosure
Uus plaat
Disclosure
"Caracal" (PMR/Island)
6/10
See oli 2013. aasta suve esimestel päevadel, kui vennad Howard ja Guy Lawrence muutsid täielikult tantsumuusikamaastikku - just siis ilmus nende ühise artistinime Disclosure alt debüütalbum "Settle". Seda võib muidugi veidi varasemaks kerida - juba aasta varem ilmus nendel "The Face EP", kust pärineb suurepärane remix Jessie Ware'i sensuaalsele Sade-tribüüdile "Running". Ning esimesed singlid tulevaselt debüütalbumilt said suure tähelepanu osaliseks juba 2012. aasta sügisel.
Need on kõik vaid numbrid, daatumid ja faktid, mis ei oma isegi tänaseks tähtsust. Sest oluline on see - kaks aastat on tantsumuusika täieliku kroonijuveelina seisnud Disclosure. Vaatamata oma meeletult noorele eale - debüütalbumi ilmumise ajal oli üks neist 21 ning teine vaid 18 - on Briti tantsumuusika nende käes materjal, millest võib vormida kõike. "Latch" tõi tagasi Artful Dodger aegse 2-stepi ja avas maailmale Sam Smithi talendi. "White Noise" oli toores ja räpane garage, aga AlunaGeorge keeras selle ümber suurepäraseks raadiohitiks. "Second Chance" on parim future garage, mida ma kuulnud olen. Ma võiks nii jätkata lõputult, sest debüütalbum "Settle" oli täiesti perfektne tantsumuusikaplaat. Samal riiulil, kus Basement Jaxx "Remedy" või Daft Punk "Discovery".
Uus album tundus seega tulevat veelgi võimsam. Kui ilmus esimene pala "Bang That", olin ma väga üllatunud - esimesel albumil figureerinud segu Briti 90'ndate tantsumuusikast ja pop-meelsusest oli välja sõelutud. Järel oli vaid toores, ööpimedusse sobiv ghetto house. Kusagil toimus aga mingi muutus. Kõik oli teistpidi. See lugu ei jõudnud albumile ning edasine oli kõik ideaalne. Mitte selle sõna heas valguses, vaid pigem igavas, elutus ja ülekomponeeritud mõttes. Idealism kui kõiki praeguse poppmuusika klišeede komplekt. Näpuga hoolikalt järge aetud, järeltöötluses on eemaldatud veel kõikvõimalikud konarused-kiiksatused ja pinnale on jäänud täiuslik teos. Otsekui laboris valmis tehtud.
See on tegelikult tõepoolest kohati ka hea plaat. Singel "Holding On" kasutab suurepäraselt ära Greogry Porteri päikselist ja paitavat vokaali ja meenutab produktsioonilt väga esimest albumit. Sam Smithi tagasitulek loos "Omen" on nii sensuaalne ja higine, et see on peaaegu nagu (meeldivast) rõvedusest kleepuv George Michael. Kuid see kõik on selline "made to be a winner" - võtame kampa Migueli, Lorde ja The Weekndi, jääme enda saundi piiresse ja kõik loksub iseenesest paika. Kuid ma ei näe enam seda revolutsiooni. Seda nostalgiapisarat silmanurgas ning meeletut rõõmu aastaid varjusurmas olnud kõlade tagasitoomisest.
See plaat mängis.
Ja mängis.
Panin korraks tähele, et mängis veel.
Järsku oli aga läbi.
Kõik on väga ühtlane. Kogu plaat võib järjest mängida ja sobib väga taustale, lugude muutumist tähele ei pane. Nagu selline hea DJ-set. Tantsid, jood rummikokteili, õhtu on ilus, meel on hea. Kõik lood sellelt albumit võiksid vabalt olla singlid (ja eks nad ka pea poole plaadist jõudsid enne ilmumist välja lasta). Aga see on selline keskmine klubimuusika. Ei teki huvi - mul on ükskõik, kelle palad need on, ma ei tahaks neid väga kodus uuesti kuulata. See plaat ei muuda midagi.
See ongi kõige suurem probleem. Ma peaks vaimustusest värisema, kui koostööd teevad Disclosure ja andekamaid RnB meesvokaliste Miguel. Täiesti suvaline. Lorde maagiline vokaal võiks panna loo särama ja põlema. Pigem kujuneb aga selliseks, mille peale inimesed vahepeal uut kokteili ostma lähevad. Ma kuulen küll näiteks "Echoes" puhul veidi Lovestation sarnast hästi pehmet UK garage'i, aga see üksik näide ei ole minu jaoks piisav.
Tõenäoliselt ma aga ikkagi kuulan seda plaati veel. Ehk panen isegi telefoni ja loodan, et see kasvab mu külge. Sest ma tahaks väga, et see plaat mulle meeldiks. Ma olen ikka veel Disclosure austaja ja seda ei suutnud nad selle keskpärase plaadiga ümber lükata. Ma näen, et neil on ambitsiooni teha suurepärast muusikat - praegu on nad selleks lihtsalt natuke liiga populaarsed. Et teha seda piisava aususega. Kõlab veidralt, kuid ma loodan, et nad hääbuvad suurelt popp- ja raadiomaastikult, sest vaid siis saab sündida sarnane sümbioos ja energia, nagu oli "Settle" puhul.
Ent aitäh - seni tundmatud lauljad nagu Nao ja Kwabs on nüüd minu huviorbiidis ja jälgin põnevusega, mida nad teevad. Suurepäraseid vokaliste suudate te ikka veel sama hästi ülesse leida. Lihtsalt nähke ka enda puhul rohkem vaeva, et erineda. Popp olla on lahe, aga paistke silma. Ma tean, et te oskate!
"Caracali" singlitest on aga mitmeid põnevaid remixe ning see on minu arust parim - teisendada "Holding On" ümber 80'ndate lõpu diskolooks. Tulemus on hämmastavalt autentne: