Arvustus. OMD ei ole omadega Haapsalus ({{commentsTotal}})

Orchestral Manoeuvres Of The Dark
Orchestral Manoeuvres Of The Dark Autor/allikas: Wychwood Festival

Uus plaat

OMD

"The Punishment Of Luxury" (White Noise)

6/10

Orchestral Manoeuvres In The Dark ehk OMD on märkamatult saanud nii vanaks bändiks, et nad on tegutsenud juba viiel kümnendil. Aastalo 1978 Liverpooli lähistel kokku tulnud OMD on avaldanud 13 stuudioalbumit, millest edukamad jäävad 80ndatesse, kuid sel sajandil on ilmunud kolm uut plaat, viimati septembris "The Punishment Of Luxury“.

OMD elukaare võib teatud mööndustega jagada kolmeks perioodiks. Esimesed neli plaati on 80ndate eksperimenteeriv süntpopi klassika, seejärel 80ndate teise poole ja 90ndate raadiosõbralikum OMD ja nüüd kõige uuem. Kuigi teadsin üksikuid vanemaid lugusid ka varem, avastasin OMD teise perioodi lõpul, mis oli teatud põhjustel kummaline kogemus. Nimelt oli meil veel 90ndate algul kodus mustvalge telekas Horisont, mille kanalivaheti käis raksudes nagu aidavõti. Horisonte toodeti Valgevenes selles tehases, kus Nõukogudemaal elades töötas Lee Harvey Oswald, nii et ma olen fantaseerinud, et sellegi teleka pani kokku Oswald (kuigi tegelikult jäi siiski kümme aastat vahet).

Mul oli klassivend, kel oli juba tollal satelliitantenn ja pärast kooli käisime suure seltskonnaga tema juures suu lahti MTV-d vaatamas, tundide kaupa, avanes täiesti uus maailm ja kade meel oli ka. Siis aga juhtus arusaamatu ime, võiks öelda, et oma aja kontekstis peaaegu jumalik puude. Ühel päeval avastasin, et kui vahetada Horisondil kanalit pooles vinnas, siis näitas see kerge kahinaga MTV pilti! Esimene nähtud lugu oli UB40 „Can´t Help Falling In Love“ ja teine OMD „Sailing On The Seven Seas“. Helistasin õhinaga klassivennale ja rääkisin juhtunust. „Valetad,“ oli napp vastus ja ta esitas mulle mitu kontrollküsimust, et mis parajasti ekraanil näha on. Nii tulid mu ellu korraga MTV ja OMD ning täpne asjade käik jäigi saladuseks, kuigi ühe teooria järgi võis tavaline katuseantenn lähedal asuvast satelliittantennist signaali püüda.

1990. aastal ilmunud „Sugar Tax“ ongi üks OMD edukamaid plaate, kuigi kriitikutelt said 80ndate plaadid pikema pai. Järgnenud „Liberator“ ja „Universal“ olid liigagi magusalt söödavaks tehtud raadiopop, juba kõlasid kokku sünt ja viiulid, bändi populaarsus hakkas selgelt langema ja 1996 mindi laiali. Andy McCluskey tegi ajastule omaselt isikliku Spice Girlsi analoogi Atomic Kitten ja tundus, et see peatükk on suletud. Aga aastal 2006 tuli OMD uuesti kokku, väidetavalt nii ühes Saksa telesaates esinemise kui McCluskey lahutuse ajendil. 21. sajandi OMD plaadid on võrdlemisi sarnased, see on natuke reformitud süntpop, vähem hittide tootmisele orienteeritud, aga ikkagi tagasivaatav, mitte midagi üdini värsket.

„The Punishment Of Luxury“ sisaldab 12 lugu, mille seas on nii raadiolikumat poppi nagu albumi nimilugu (vaadake alt videot) või „What Have We Done“, aga rohkem neid, mis mõeldud pisut retrolike ja üsna äratuntavalt OMD-like sündikäikude austajatele. Käigud kõlavad kohati kergelt Kraftwerkilikult („Isotype“, „Art Eats Art“). OMD on sündibändide seas keskmisest pisut intellektuaalsema kuulsusega, sest ühest küljest olid nad instrumentaalselt kunagi eelkäijad ja samas laulsid südamevalu ja peolemineku asemel ka näiteks sõjast ja põgusalt sotsiaalkriitilistel teemadel. See liin jätkub „The Punishment Of Luxury“ peal, jagatakse leebeid hoope tarbijaühiskonna ja kulla ning karra pihta, loetletakse nimesid nagu Stockhausen, Alvar Aalto (!), Frank Gehry ja Renzo Piano. Mulle tundub, et näiteks Pet Shop Boysil tuleb selline iroonia laulusõnades paremini välja, aga eks selline hoiak käib ka žanri juurde. „The Punishment...“ on korralik plaat, aga sellest lugu pidamiseks peab ilmselt olema neid varem kuulanud. Pole kahtlust, et kontserdil saab enamus publikust pahaseks, kui vanade lugude asemel hoopis seda hakatakse täiel kujul ette kandma.

Kui bändid vananevad, järgivad nad sageli sarnaseid mustreid: teeme akustilise albumi, teeme sümfooniaorkestriga albumi, halvemal juhul jõululaulude plaadi või tuleb kontsert Haapsalus. OMD on väljaspool Inglismaad natuke unustatud süntpopi kultusbänd, kellelt jäädakse mäletama ikkagi nende vanemaid lugusid, aga Haapsalus nad veel omadega pole. 

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: