Taavi Kerikmäe otsib tasakaalu: õppejõu töö kulutab inimest väga palju ({{commentsTotal}})

Taavi Kerikmäe
Taavi Kerikmäe Autor/allikas: Harri Rospu

Teater. Muusika. Kino detsembrinumbris ilmus intervjuu Taavi Kerikmäega. Vestles Mirje Mändla.

Kohtume Taavi Kerikmäega novembris tema stuudio inspireerivas keskkonnas. Mind on tervitama tulnud ka Anna-Liisa Eller, noor, lootustandev ja mitmekülgne kandlemängija. Kõrvaltoast kostavad noore Kerikmäe rõõmsad kilked ja minuga käib tutvumas kass Mindi. Vestlusringist põikab läbi ka helilooja Helena Tulve.

Taavi, oled helilooja, improviseerija, interpreet ja õppejõud. Kuidas sa ise ennast identifitseeriksid?

Kui keegi küsib, kes ma olen või mida ma teen, siis vastan, et olen muusik. Ma ei pea end heliloojaks. Eesti keeles kõlab sõna "helilooja" kuidagi liiga uhkelt. Mind huvitavad rohkem helide tekstuurid, tämbrid, värvid ja kombinatsioonid, mitte see, kuidas neid muusikalise vormi huvides kasutada. Lõppkokkuvõttes komponeerime me tegelikult kõik, ka rääkides. Helilooja töö on nagu raamatu kirjutamine, interpreedi töö aga sarnane näitleja omaga, s.o kirjutatud teksti edastamine. Mina eelistan raamatuid lugeda ja nendest inspireerituna lihtsalt vestelda. Võib-olla olen ma ise pikemate tekstide kirjutamiseks lihtsalt pisut kärsitu. Improvisatsioon meeldib mulle seetõttu, et siin toimub palju asju, mida meil ei õnnestu hiljem uuesti sõnastada. Vestluse käigus tekivad mingid haprad ajastused ning dünaamikad, nüansid või varjundid, mis ei kordu. Kui mõelda muusikaajaloo peale pikemas plaanis, siis on olnud aegu, kui näiteks helilooja mõistet tänapäevases mõttes ei olnudki. Olid lugematud anonüümsed heliloojad. Praegu aga keerleb klassikalise muusika maailm peaasjalikult kahe suure pooluse, helilooja ja interpreedi ümber. Mulle tundub, et me oleme selliste määratlustega natukene jäigad. Mulle meeldib näiteks, kui komponistid püüavad ise helisid esile kutsuda, neid just nimelt luua. Ja teisest küljest võiks muusikaõppes julgustada interpreete rohkem komponeerima. Mulle tundub, et sellist ametiteks klassifitseerimist tingivad pigem kultuurikorralduslikud vajadused kui muusika areng ise. Minu meelest on tähtis õppida muusikuna  oma mõtteid ka iseseisvalt väljendama ja mitte teha seda alati vaid nende "lausetega", mida helilooja on ette kirjutanud.

Sündisid Tartus, millises peres sa kasvasid?

Meie kodus armastati muusikat. Isa oli keemik ja teadlane, aga laulis pärast tööd aastakümneid Tartu Akadeemilises Meeskooris. Ema lõpetas H. Elleri nimelise Tartu  Muusikakooli akordioni erialal. Tol ajal selles vallas edasiõppimise võimalusi ei olnud ja nii on ta töötanud suure hulga ajast muusikaõpetajana, sealhulgas Tartu Ülikooli õpetajate seminaris. Vanemalt vennalt, kes on hariduselt jurist ja töötab õppejõuna, sain lapsena kuulamiseks palju pop- ja rockmuusikat. Üritasime temaga juba üpris varajases eas teha muusikalisi müraeksperimente, teadmata üldse midagi tänapäeva eksperimentaalmuusikast. Mäletan ka, kuidas katsetasin lapsena klaveriga ja ema aitas ajalehepaberit keelte vahele sättida. Klassikaline muusika on olnud minu organiseeritud hariduse alus, aga selle kõrval on paralleelselt kulgenud minu huvi bluusi, rocki, džässi ja müramuusika vastu ja tegelikult huvitusin lapsena mis iganes muusikast, mis mulle kätte sattus. Muusika ei ole iseenesest kunagi isoleeritud nähtus, sellega seondub laiemalt kogu kultuurisfäär — esteetilised ja eetilised väärtused ning ühiskondlikud hoiakud. Kõik see on lihtsalt väga huvitav. Nii on mu põhimureks olnud lapsest saadik ikka ajapuudus.

Oma õpetajatest meenutad Anu Antzonit ja Aleksandra Juozapėnaitė-Eesmaad, kes andsid sulle edaspidiseks tugeva impulsi.

Anu Antzon, neiupõlvenimega Anu Tallinn, oli vanemate kõrval mu esimene õpetaja. Ta oli meie perekonna hea tuttav. Alustasin tema juures õpinguid juba enne lastemuusikakooli ja jätkasin neid kuni H. Elleri nimelise muusikakooli lõpuni välja. Laste õpetamine oli tema kutsumus, ta võttis oma tööd südamega. Ta lähenes õpetades nelja-viieaastastele lastele väga mänguliselt ja improvisatsiooniliselt. Lastele on ju klaver instrumendina lihtsalt liiga suur objekt. Algõppe faasis on oluline keskenduda pigem muusikaarmastusele. Antzon andis mulle näiteks loominguliseks ülesandeks luua väikseid palu või kujundeid, kujutada mingeid loomi või narratiivi. Nii tekitas ta muusika õppimise vastu suurema huvi. Muusikaõpetaja õpetab tunnis palju muudki kui mingit konkreetset erialainstrumenti. Ta kujundab õpilase tööeetikat, suunab lapse arengut ja fantaasiat. Haridussüsteem on muidugi tollest ajast peale väga palju muutunud. Tol ajal esitati lastemuusikakoolis õpilastele vist pisut kõrgemaid nõudmisi kui praegu.

Jätkasid niisiis Elleri-nimelises muusikakoolis ja hiljem Eesti Teatri- ja Muusikaakadeemias.

Muusika on loomulik osa minu elust ja ma ei ole tõsiselt mõtelnud teistele ametitele. Seetõttu oli minu jaoks loomulik jätkata muusikaõpinguid. Elleri-nimelises muusikakoolis õppides oli mul väga intensiivne elu. Meil oli tol ajal tugev kursus, paljud meist on oma tegevust muusika alal jätkanud. Koolitöö kõrval tegelesin muidugi ka bändidega. Tol ajal ei olnud trükitud bluusi, džässi ega popmuusika noote, kuulasime muusikat plaatidelt ja helilintidelt. Need käisid käest kätte, see oli suures osas kuulmise järgi õppimine. Tagantjärele tundubki niiviisi õigem.

Tallinna tulles oli õpetaja valimine ausalt öeldes mõnevõrra keeruline, sest EMTAl on Tallinna Muusikakeskkooliga oluliselt tihedamad sidemed kui Elleri-nimelise muusikakooliga. Tallinna üliõpilased saavad oma edaspidiste õppejõududega oluliselt varem kontakti. Õpingute jätkamine EMTAs professor Aleksandra Juozapėnaitė-Eesmaa juures oli aga teadlik valik. Professor Juozapėnaitė-Eesmaa oli ise tippklassi pianist ja muusik ning tegeles väga palju minu klaverimängu professionaalsete oskuste arendamisega. Tal olid alati väga kõrged nõudmised. Ta võis olla karm, aga kõigest sellest käis üle hästi soe ja omamoodi hoolitsev suhtumine üliõpilasse. Tema tunnid olid äärmiselt põhjalikud. Tutvus uue teosega algas suuremast pildist, seejärel süvenesime mikrodetailide tasandini, kusjuures sageli ei lastud ühes tunnis mängida üle paari takti korraga. Töötasime väga väikeste detailidega ning seejärel liikusime jälle tagasi suurele pildile. Sama palju, kui ta oli nõudlik, sai talt õnnestumise korral lahkelt positiivset tagasisidet. Ta suhtus muusikasse väga kirglikult ning nõudis seda ka üliõpilastelt. Üks Juozapėnaitė-Eesmaa suurepäraseid omadusi on see, et ta lähenes üliõpilasele individuaalselt ja pühendas palju aega sobiva repertuaari otsimisele. Me mängisime temaga väga palju Debussyd, Skrjabinit, Stravinskit, Chopini ja Bachi. Ta oli täiendanud end Messiaeni abikaasa Yvonne Loriod’ juures ning oli seetõttu prantsuse muusika hea asjatundja, Couperinist Xenakiseni. Usun, et tänu temale hakkasin armastama ja pisut mõistma prantsuse muusikat ning see andis mulle algimpulsi  hilisemateks õpinguteks Prantsusmaal.

Minu õpingute ajal oli EMTA klaveriõppes kolm suunda — solisti, kammermuusika ja pedagoogi suund. Mõte oli hea, aga kahjuks kippus kujunema nii, et säravamad mängijad suunati solistiteele, kammermuusikat peeti aga teisejärguliseks ja õpetajateed n-ö viimaseks valikuks. Mina valisin kammermuusika. Tolleaegne osakonnajuhataja professor Lilian Semper kutsus mind seepeale "vaibale" ning küsis, miks ma ei valinud solistisuunda.

Mina seda valikut ei kahetsenud, ega kahetse ka nüüd. Jäin aga kahe tule vahele — Juozapėnaitė-Eesmaa nõudis pühendunult sooloinstrumendi harjutamist, teiselt poolt tegelesin professor Marje Lohuaru juures süvitsi kammermuusikaga. Mind on ansamblimäng alati rohkem huvitanud. Mängisin teadlikult võimalikult paljudes kammerkoosseisudes keelpillide, puhkpillide ja löökpillidega, et saada aimu erinevate ansamblitüüpide spetsiifikast. Õppisin isegi Ulrika Kristjani ja Tõnu Reimanni käe all pisut viiulit, et aru saada heli tekitamisest poognaga ning erinevatest strihhidest. Olen kindel, et me musitseerime  ansamblis paremini, kui oleme teiste instrumentide mänguvõtetega kursis.

Oled olnud Lyoni Konservatooriumi magistriõppes ja saanud täiendõppe diplomi Certificat d’Études Complémentaires Specialisées Fabrice Pierre’i juhendamisel nüüdismuusika erialal. Kas omandasid selle aasta jooksul vajaliku baasi Eestis nüüdismuusikaga tegelemiseks?

Sel ajal juhtis Lyoni Konservatooriumi  helilooja Henry Fourès, kelle prioriteediks oli nüüdismuusika- ja improvisatsiooniõpe. Minu professoriteks olid kaks olulist õppejõudu — Fabrice Pierre, kes oli töötanud Pierre Boulezi assistendina Ensemble InterContemporaini juures, ja legendaarne klarnetiprofessor Jacques Di Donato, kes õpetas improvisatsiooni. See oli tohutult avardav kolmeaastane periood, mil mul õnnestus mängida koos absoluutsete tippudega. Workshop’ide käigus kohtusin improvisatsioonilise muusika silmapaistvaimate tegijatega, näiteks Lê Quan Ninhi ja Éric Échampard’iga, kellega on õnnestunud ka hiljem koostööd teha. EMTA raamatukogus oli tol ajal vähe nüüdismuusikaalaseid raamatuid ja noote, aga Lyonis veetsin palju päevi raamatukogus.

Lyoni Konservatooriumi nüüdismuusikaansambel, kus osalesin, tegutses professionaalse nüüdismuusikaansamblina; repertuaari osas ei tehtud mingit hinnaalandust, mängiti ka kõige keerukamaid teoseid ja tehti koostööd heliloojatega. Üliõpilastele tekitas see palju stressi, aga koostöö Thierry de Mey, Tristan Murail’, Pierre Boulezi, Vinko Globokari, Sylvano Bussotti ja paljude teistega andis samas hindamatu kogemuse. Lyoni üliõpilaste ansamblit viidi mängima tuntud nüüdismuusikafestivalidele. Esinesime näiteks festivalidel "Why not" või "Les Musiques". Lyonis oli võimalus näha muusikaelu seestpoolt — seda, kuidas tehakse proove, kuidas suheldakse heliloojaga, kuidas helilooja ja interpreet saavad teineteisele kasulikud olla. Sealses nüüdismuusikaansamblis osaledes sain hindamatuid kogemusi, baasi, mille pealt julgen EMTAs õpetada, ja ka kindlustunde nüüdismuusika interpretatsioonis, mida rakendan nüüd tegutsedes ansamblis U:.

Prantsusmaa uue muusika elu on hoopis midagi muud kui Eestis. Seal toimub kümneid festivale. Prantsuse nüüdismuusika publik on tunduvalt arvukam ning samas eakam kui meil. Seal on publik kuulnud nüüdismuusika tippinterpreete  40–50 aastat, nad on näinud mängimas selliseid olulisi nüüdismuusikuid, kellest meie oleme vaid ajalooraamatutest lugenud. Seetõttu on seal esinedes alati teatav pinge ja tunne, et oled otsekui röntgenis.

Võib ju küsida, kas eesti nüüdismuusika suudab üllatada nii pikkade traditsioonidega Lääne-Euroopa nüüdismuusika skeenet? Arvan, et suudab küll. Nüüdismuusikaalane haridus kulub muu hulgas ära ka selleks, et mõista ja ära tunda Lääne nüüdismuusika klišeesid ja kokkujooksmisi, mida meil oleks oma nüüdismuusika "õhema kihi" puhul võimalus vältida, läheneda teise rakursi alt ja tekitada omalt poolt värske pilt. See on üks meie trumpe. Sealjuures uudishimu peab säilima. Muusikuna on mul kohustus olla kursis tänapäeva muusikas toimuvaga. See on osa meie tööst, et mõista, kuhu me oma tegevusega asetume. Paraku on eesti nüüdismuusikamaailm väga väike ja me peame arenemiseks ka väljapoole küünitama, ennast avama.

Oled nüüd ise tegev õppejõuna. On loomeisiksusi, keda õppejõutöö segab. Kuidas oled leidnud tasakaalu loomingulise ja pedagoogilise töö vahel? Kas need alad toetavad sinu puhul teineteist või on see pigem kurnav?

Tasakaalu leidmine ei ole lihtne, sest õppejõu töö kulutab inimest väga palju. Ma olen sellesse suhtunud nii, et pedagoogitöö annab mulle majanduslikus plaanis teatava stabiilsuse ja see on ka kõige lähemal sellele, millega ma loominguliselt tegelen. Mitmed muusikud valivad teisi teid. Näiteks džäss- või eksperimentaalmuusikud tegutsevad sageli ka mingil teisel erialal ja väldivad teadlikult õpetajatööd, sest see on vaimselt äärmiselt kurnav. Mina tunnen, et nüüdismuusikaõpe vajab Eestis arendamist, ja soovin välismaal õpitut edasi anda ning aidata õppestruktuuri üles ehitada.

Olen praegu EMTA nüüdismuusika- ja improvisatsioonikeskuse juhataja.  Oluline on siduda nüüdismuusikaõpe loomulikul viisil õppekavaga ja siin on meil arenguruumi küll. Mul on hea meel, et EMTAs on lõpuks nüüdismuusikaansambel ja tänavu on loodud ka elektronmuusikaansambel; et on olemas eksperimentaalmuusika stuudio ja et magistrantuuris on võimalik õppida vabaimprovisatsiooni. Mul on hea meel, et rahvusvaheline magistriõppe programm CoPeCo ehk "Nüüdismuusika interpretatsioon ja loome" on käivitunud väga hästi ja praegu võtame vastu dokumente kolmandasse lendu. Loodan, et konkurss tuleb sama tihe kui möödunud aastal.

Haridus on paraku ka turuga seotud; järjest tähtsamaks muutub see, kuidas muuta õppeasutus atraktiivseks välisüliõpilastele. Meie huvi on tõmmata siia hea tasemega üliõpilasi, kelle keeleoskus on piisav ja kes paneksid ka meid ennast arenema. Minu unistus on siduda EMTA võimalikult palju n-ö pärismaailmaga. Peame soodustama projekte, milles üliõpilased saaksid juba õpiajal töötada koos professionaalidega. Riiklike traditsiooniliste struktuuride mõttes on see lihtne ja arusaadav. Väga hästi on toiminud koostöö näiteks ERSOga. Samas, kuidas seda läbi viia loomealal, kus muusikud on vabakutselised? EMTA ei tohiks jääda mugavale positsioonile; me peame pidevalt analüüsima seda, mida ühiskond muusikahariduselt ootab, ja saama aru, millised arengud toimuvad kunstivaldkonnas. Peaksime olema dünaamilised, andmata samas järele kvaliteedis. Haridus on minu meelest loominguline tegevusala.  Efektiivsuse kruvisid ei tohiks liiga tugevasti kinni keerata; tuleks jätta ruumi ka loovale lähenemisele ja katsetamisele. Muidu tugevdame olemasolevaid mustreid ja struktuure, millesse võime märkamatult kinni jääda.

Tegeled vabaimprovisatsiooni, eksperimentaal- ja elektronmuusika alal. Kuidas tekkis sul huvi selle vastu ning mil moel omandasid sel alal teadmised? Kes on olnud su kaasmõtlejad?

Minu eksperimentaalmuusika huvi on pärit üpris varasest ajast. Olen tegelnud sellega lapsest saati, näiteks katsetades kahe lintmakiga, salvestatut järjest üle salvestades, kuni see muutus tekstuurseks müraks. Aeg-ajalt on mul olnud raske õppida tavamuusikahariduse raames — et miks peavad asjad olema just nii ja mitte sadat muud moodi… Fantaasia ütleb mulle, et teatud muusikalisi nähtusi võiks organiseerida hoopis teisiti. Selline uudishimu ja fantaasia on mind toonud eksperimentaalse muusika juurde, kus need ideed ja maailmad saavad elada oma "seaduslikku" elu. Siis lisandus esmalt omal käel õpitud  improvisatsiooniline muusika, mida õppisin edasi EMTAs professor Anto Petti juures. Uued perspektiivid avanesid Lyonis, kus mind mõjutas väga musique concrète. Elektronmuusika juhtis  mind paradoksaalselt teistsuguse lähenemiseni klaverile, akustilisele instrumendile. Olen just Prantsusmaalt leidnud palju muusikalisi mõttekaaslasi, kellega olen hiljem muusikat salvestanud, tuuridel mänginud, vaielnud. Prantsusmaal, Saksamaal ja üldse Kesk-Euroopas on improvisatsioonilise ja elektroonilise muusika traditsioonid väga pikad. Meil on selle ajalugu üpris õhuke. On küll hulk andekaid muusikuid, aga lühike traditsioon selles vallas. Oleme üritanud siin sõpradega selle valdkonna arengule jõudumööda kaasa aidata. Ekke Västriku ja Jaanus Siniväliga asutasime näiteks hiljuti Eesti elektronmuusika seltsi.

Oled vedanud alates 2005. aastast koos Mart Sooga rahvusvahelist vabaimprovisatsioonilise muusika kontserdisarja ja te mõlemad olete olnud ka festivali   "Improtest" kuraatorid.

Mart Soo on tõesti minu hea sõber ja eeskuju, ka lihtsalt hea inimesena. Mart Sooga sattusin esmalt mängima džässiprojektis "Hüüd ja hääl". Hiljem, "Improtesti" korraldades on meil tekkinud sarnased huvid improvisatsioonilise muusika alal, hoolimata sellest, et meie loominguline käekiri on erinev. Arvan, et olen elektroonika alal temalt palju õppinud. Mäletan, kui küsisin talt esimest korda nõu, milliseid elektroonikaseadmeid peaks soetama. Ta ohkas sügavalt ja pidas pika  pausi, sest, nagu ma olen ka ise hiljem kogenud, sellele küsimusele ei ole head vastust. Sobivad seadmed peab ise leidma lõputu otsimise ja katsetamise kaudu. Selline otsimine viib sind oma käekirjani. See on improvisatsioonis väga oluline. Meie eesmärk on olnud saada "Improtesti" sarjas Tallinna esinema selle valdkonna tippe ja kõrvutada neid eesti tegijatega, et see annaks meie muusikaelule vajaliku taustsüsteemi ning lisaimpulsse. Siin on käinud  näiteks Fred Frith, Phil Minton, Uchihashi Kazuhisa, Michel Doneda, Paul Lovens — need muusikud on kõik minu suured eeskujud. Pean suureks võimaluseks ja privileegiks näha selliseid muusikuid kontserdil. Improvisatsioon on ju elav protsess, praktika ja dünaamiline tegevus.  Mul on hea meel, et muusikaajakiri Wire märkas 2011. aastal meie väikest sarja ja et me saime Eesti muusikutega teha muusikalise "dessandi" Londoni nimekasse klubisse Café OTO.

Mõne aasta eest rääkisime sinu Saksamaa kontsertide järel põhjalikumalt, kuidas sa käsitled klaverit elektroakustilise instrumendina. Kuidas sa sõnastaksid, milline on sinu jaoks klaveri kui instrumendi põhiprobleem? Oled leidnud lahenduse koostöös Igor Zubkoviga?

Minu muusikaline haridus on käinud eelkõige klaveri ümber, aga pöördumine rohkem nüüdismuusika, improvisatsiooni ja eksperimentaalse muusika poole on pannud mind klaverist veidi eemale triivima. Sellel on praktilised põhjused, sest improvisatsioonikontserdid toimuvad tihti paikades, kus klaver puudub. Olen omal käel õppinud kasutama elektroonilisi vahendeid, et oleks olemas mobiilne setup. Elektroonika on oluliselt abstraktsem instrumentaarium, sest võrreldes klassikalise klaveriga  annab see loominguliseks väljenduseks vabama lähtepunkti ja samas ei kummita instrumendi pikk ja traditsioonidega ajalugu. Teisest küljest on elektroonika aidanud mind jällegi tagasi pöörduda oma armastatud instrumendi, klaveri juurde, millest ma polegi kunagi loobunud. See on aidanud panna mind klaverit teistmoodi kuulama ja nägema selle instrumendi seni peidus olnud võimalusi.

Igor Zubkoviga oleme töötanud aastate jooksul välja seadme elektromagnetitest, mis võimaldab ühendada elektroonika võimalused akustilise pilliga nii, et puudub vajadus kasutada kõlareid. See on minu otsingute üks tulemusi. Sel viisil üritan ühendada klaverimängu oskusteavet oma kogemustega elektronmuusika alal. Mind on alati huvitanud sellised "raamist väljas" formaadid. Ma mõistan, et raame on vaja artikuleerimiseks, aga ma eelistaksin joonistada need raamid ise. Olgugi et vahel ehk viltused.

Kui suur erinevus on klaveri- ja elektroakustilisel improvisatsioonil?

See on hea küsimus. Sõltub sellest, kuidas sa instrumente käsitled. Nii, nagu on võimalik mängida elektroonikat nagu traditsioonilist instrumenti, on võimalik käsitada klaverit kui heliobjekti. Siin on küsimus pigem meelsuses ja eelistuses. Improviseerijaid ja pillile lähenemise viise on tuhandeid. Tõsi on see, et instrument suunab improviseerija mõttelaadi. Inspireerida võib aga ka vastandumine ja teise tee otsimine. Minu jaoks praegu suurt vahet ei ole. Erinevad instrumendid siiski suunavad mõtlemist, sest nad peegeldavad su tegevust erinevalt. Oluline on leida loominguline suhe instrumendiga; sel juhul ei ole muul enam tähtsust.

Mulle tundub, et sind huvitavad heli ja ruumi mitmesugused tajumisvõimalused. Selle üheks näiteks on ruumilis-akustilisel kogemusel põhinev pimekontsert 2017. aasta EMPil, kus tulid ettekandele sinu elektrooniline neljakanaliline kompositsioon fonogrammile "Võnked ja võnkumised 2" ja Helena Tulve komponeeritud heliteos "Maa süda".

See oli mulle oluline projekt. Olen tänulik EMPile selle pakkumise eest ja tänulik ka, et korraldajad andsid mulle kontserdi formaadi ja kontseptsiooni asjus vabad käed. EMP märkab avatult mõtlevaid instrumentaliste ja annab neile võimaluse oma loomingulisi kontseptsioone ellu viia; see on tõesti tore. Tookordne pimekontsert oli üpris ambitsioonikas ettevõtmine, seda oli tehniliselt päris keeruline teostada. Üks asi, mida olen õppinud kaasaegselt tantsult, on ruumi kasutamise võimaluste nägemine. Muusikahariduses, kui elektronmuusika välja arvata, ei tegelda sellega piisavalt. Valisin pimekontserdi formaadi, sest nägemismeele, s.o ühe meele sulgemine suurendab teiste meelte vastuvõtuvõimet ja see oli väärtuslik kogemus. Tekitasime kogemuse, kus esmane fookus ei ole mitte heliloojal ja esitajal, vaid ruumil. Kuulajad said esitatud teoste täpse nimekirja alles pärast kontserdi lõppu. Mulle meeldis, et fookus nihkus heliloojalt ja interpreedilt kõige olulisemale — helikogemusele. Tundub, et sel kombel õnnestus kõrgemale tõusta staarheliloojate ja staaresitajate valemist.

Mulle meeldib sinu väide, et heal tasemel improvisatsiooni saab kõrvutada tippheliloojate looduga — sa ei näe seal mingisugust kvaliteedivahet.

Pidasin silmas seda, et mul on olnud õnn näha suurepäraseid muusikuid muusikat tegemas ja vahel ka töötada koos suurepäraste muusikutega, kes ei ole ilmtingimata heliloojad. Ja nad ei pürigi selleks. Ometi on nende muusikaline tundlikkus, intelligentsus ja vormi kujundamise leidlikkus olnud mulle avastus. Mulle meeldiks, kui meie muusikamaailm ei oleks liigitunud jäigalt mängijateks, heliloojateks ja arranžeerijateks. Ideaalis võiksime olla võimelised nende valdkondade vahel sujuvamalt "liiklema". Minu arvates on komponeeritud muusika üheks probleemiks väga suur hulk detailset infot, mida helilooja on teosesse selle juurde üha uuesti tagasi tulles sisse pannud ja mida on pelgalt kuulates raske ühekorraga vastu võtta. Sageli avab konstruktsioon kogu oma rikkuse alles pärast paberil ja noodis analüüsimist. Reaalajas on heliteosed sedavõrd laetud, et suur hulk sinna pandud infost läheb kuulamisel kaotsi, aga improvisatsiooni puhul on kaotsiminek väiksem. Võimalik, et komponeeritud muusika kuulamise juurde peaks kuuluma ka teose analüüs, mis avaks paremini seal sisalduvat infot. Nüüdismuusika komplekssus võib publikut eemale peletada. Mul ei ole siin head lahendust, aga sel põhjusel oleme ansambliga U: proovinud loengkontsertide formaati, millega püüame teose ja helilooja filosoofilist tausta paremini avada.

Heliloojate loetelu, kellega sul on õnnestunud koostööd teha, on muljet avaldav — Kaija Saariaho, Pierre Boulez, Tristan Murail, Vinko Globokar, Gilbert Amy, Sylvano Bussotti, François-Bernard Mâche, Alessandro Solbiatti, Thierry LeMey, Louis Andriessen, Yang Liqing ja Deqing Wen. Keda sa neist esile tõstaksid või kellega koostööst sul oleks rääkida mõni huvitav lugu?

Siinkohal meenub, kuidas enne Lyoni Konservatooriumi minekut proovisin koos hea sõbra, flöödimängija Tarmo Johannesega mängida ühte Louis Andriesseni teost. Tarmo on heas mõttes hulljulge tegelane ja õppis tol ajal Amsterdamis. Tal tekkis mõte minna teost Andriessenile ette mängima ja nii ta hankiski oma õpetaja kaudu helilooja telefoninumbri ning ühel päeval olime Andriesseni ukse taga. Ta oli ostnud meile koogikesi ja pakkus teed. Me mängisime talle, vestlesime muusikast ja ta kinkis meile noote — toona oli selline tähelepanu meile, üliõpilastele väga liigutav. Isiklikud kontaktid heliloojatega on mulle väga palju tähendanud. Andriessen tundis mu veel umbes kümme aastat hiljem, kui ma olin juba õppejõud, Tallinnas ära. See oli nii armas  äratundmine, ta tervitas soojalt. Sageli on nii, et mida kuulsam helilooja, seda meeldivam ja soojem inimene. Esile võiks tõsta ka koostööd Kaija Saariaho ja Ivan Fedelega, rääkimata minu eesti sõpradest heliloojatest. Selline koostöö teeb nüüdismuusika mängimise väärtuslikuks; sa saad vahetada mõtteid muusikast väga filosoofiliselt mõtlevate ja väga peene tunnetusega inimestega, ja kui sind võetakse diskussioonis võrdse partnerina, on see noorele muusikule väga julgustav.

Olen märganud sinu väga õnnestunud koostööd flötist Camilla Hoitengaga. Näiteks 2016. aastal mängisite ülihea sünergiaga  Kaija Saariaho "Tocarit" ja Helena Tulve teost "Pulss, mõõn ja voolamine".

Hoitengaga  kohtumine oli õnnelik juhus. Meid viis kokku prantsuse improviseerija ja improvisatsioonikeskuse Groupe de recherche et d’improvisation musicales (GRIM) eestvedaja Jean-Marc Montera. Praeguseks seob meid mitme aasta pikkune koostöö, mis on klappinud algusest peale. Käesoleval hooajal ootab meid ees turnee USAs ja me peame läbirääkimisi järgmise suure projekti, Stockhauseni teose "Pole" "reinkarnatsiooni" osas, kus ma mängin 1970. aastatest pärit modulaarsüntesaatorit. Hoitengat tuntakse Kaija Saariaho "ihuflöödimängijana", kellele on kirjutatud enamus Saariaho flööditeoseid, alates krestomaatilisest "Noa Noast". Oleme esitanud Murail’, Kozlova-Johannese,  Castiglioni ja Messiaeni loomingut. Mul on hea meel, et veensime Helena Tulvet meile kirjutama — tema "Pulss, mõõn ja voolamine" on osutunud meie kontsertide omalaadseks hitiks. Heade mängijate võrgustik toimib ka nii, et ühtede kaudu tutvud teiste mängijatega. Loovinimeste vahel tekivad loomingulised sidemed siis, kui partnerid peavad üksteisest lugu ja näevad vastastikust loomingulist potentsiaali. Kõige karmim kriitika ilmneb suhtes teise loojaga. Loomehetkel oleme kõik alasti. Haavatavas situatsioonis tekkivad loomingulised sidemed on väga usalduslikud, püsivad ja toetavad.

Ansambel U: tähistab tuleval aastal oma viieteistkümnendat tegevusaastat. Kuidas tekkis idee ansambel asutada ja kuidas see teostus?

Raske on üle hinnata Nyyd-Ensemble’i rolli eesti uues muusikas, kuid mingil hetkel tuli luua veel üks, väiksem ansambel. Ansambel U: asutasime koos Tarmo Johannesega. Oleme sellest põlvkonnast, kes on õppinud nüüdismuusika interpretatsiooni välismaal. Praeguseks on ansamblil välja kujunenud oma koosseis ja me oleme leidnud hea tasakaalu oma toimimises ning ka lihtsalt inimestena üksteisega läbisaamises, mis on ansambli puhul väga tähtis.

Eestis on U:-l korraga mitu rolli. Siin on ikka veel elavas ettekandes kõlamata suur osa maailma tähelepanuväärsetest teostest. Meile näib, et vajalik on kuulda kontserdil mingeid "pöördepunkte", olulisi teoseid, et tekiks taustsüsteem, mille pinnalt omakorda tõukuks huvitav diskussioon. Selle näiteks on olnud sari "URR". Üks asi on see, kui kuulad teost plaadilt, aga teoseid on vaja ka füüsiliselt kogeda. Muusikalisest materjalist saab palju paremini aru, kui oled sellega otseses kontaktis. Ma arvan, et meil on Eestis erakordselt suur hulk huvitavaid komponiste. Samas võiks nüüdismuusikadiskursus kui selline olla avaram ja mitmekesisem. Ma arvan, et ammu enam ei saa rääkida eesti uuemast muusikast kui eraldiseisvast žanrist. See pole mingi üksik saar. Meie kõigi huvides on kõnetada oma loominguga ka kaasmõtlejaid teispool riigipiiri. Tähtis on tunda teiste loojate taustsüsteeme. Tahame käia esinemas ka väljaspool Eestit, et mõista võimalikult hästi, mis toimub uue muusika maastikul, ja üritame panustada sellesse rahvusvahelisel tasemel värskete ideedega. Praegusel hetkel on meil käsil projekt, kus ühendame virtuaalreaalsuse — 360 kraadi filmimistehnoloogiat — nüüdismuusikaga. Valmistame ette programmi, kus heliloojad kirjutavad muusikat neile tähenduslikest paikadest Eestis. Need paigad on üles võetud spetsiaalse 360 kraadi raadiuses filmimist võimaldava tehnoloogiaga. Kokku saab sellest audiovisuaalne kogemus, kus publik kannab virtuaalreaalsuse prille ja saab olla justkui selles paigas, vaadata enda ümber, üles ja alla. Tehnoloogia alal teeme koostööd Ameerika tegijatega. USAs on meil tehnilise teabe osas koostöö St. Cloudi ülikooli juures tegutseva helilooja Scott Milleriga, kes on kirjutanud meile esimese sellise teose. Miller kiindus eestlastesse ja Eesti loodusesse ning tema esimene meile loodud teos on "Raba".

Üritame ansambli U: tegevust korrastada seeriateks, näiteks sarjad "URR" ja "Residentuur", et publikul oleks lihtsam jälgida meie mõttejoont. "Residentuur" on sari koostöös meil n-ö resideeruva heliloojaga, kus ansambel esitab live-ettekandes teoseid ja arutleb siis koos heliloojaga nende üle avaliku loengu vormis. Esimene hooaeg oli koos Liisa Hirschiga. Erinevalt Alvin Lucierist, keda tutvustasime, olid mõned heliloojad meile varem tundmatud ja näis, et ka publikule oli seal uut infot küllaga. Oleme tänapäeval ühtepidi info ülekülluses; kultuurihuvilistena oleme kuulnud nimesid, aga ei ole jõudnud nende loodusse süveneda. Oskame öelda nähtuste kohta tavaliselt paar kolm märksõna. U: soov on täita need märksõnad põhjalikuma sisuga, mis tõstaks diskussiooni uude valgusse. Näiteks võib tuua ansambel U: Eric Satie projekti 2016. aasta kevadel, mil Kultuurikatlas tuli ettekandele kogu öö vältav teos "Vexations". Üks asi on mõelda, kuidas oleks sellist teost ettekandele tuua, teine asi on teha see protsess reaalselt läbi. Ja saadud kogemus võib  olla hoopis teistsugune, kui olime ette kujutanud või mõelda osanud. Selliste ekstreemsete ettevõtmiste puhul selgub, et võivad tekkida erinevad dünaamilised staadiumid, väsimuspunktid. On hulk asju, mida peab ise kogema, et teada, kuidas need toimivad. On hulk asju, mida me ei teadvusta, kui me neile eraldi tähelepanu ei pööra. Me teeme kontserte ette valmistades teadlikke ajurünnakuid. Välja käidud idee kommenteerimiseks on kõigil ansamblis sõnaõigus ja võimalus ka vajadusel veto panna. Kontserdi eeltöö on põhjalik ja olukorra teeb keeruliseks see, et saame neid kavasid Eestis mängida enamasti vaid ühe korra. Meie prioriteet järgmisel aastal on viia nüüdismuusika kontserdid ka Tallinnast välja. Põhiline probleem on teatavasti meie keerulise instrumentaariumi transportimise kõrge hind. Samas rõõmustan, et sari "URR" on edukalt käima läinud ja käesoleva aasta lõpus toimuval kontserdil toome esiettekandele noorema generatsiooni, Elis Vesiku, Marianna Liigi ja Eestis õppinud ja Islandi päritolu Páll Ragnar Pálssoni teoseid. Uue loo kirjutab meile ka Tatjana Kozlova-Johannes.

Ma arvan, et ansamblile jagatud tunnustus märgib ühtlasi teatavale tasemele jõudmist. Esile võiks tõsta koostööd Tristan Murail’ ja Ivan Fedelega ning paljude eesti heliloojatega, sh Tatjana Kozlova-Johannese, Helena Tulve ja Märt-Matis Lillega, Kultuurkapitali preemiaid, osalemisi suurtel festivalidel ja kontserdireisidel. Mulle meeldib siiski mõelda, et muusika tegemine on voog ja kontserdid on punktikesed selles. Me oleme muusikud kogu aeg, mitte ainult kontserdi ajal, ja ansambel on elus kogu aeg. Ilusaid asju juhtub proovides ning enne ja pärast kontserti vesteldes. See on ansambli elu nüüdismuusika kaudu. Kuhugi reisides võime laskuda pikka ja kirglikku arutellu, jäädes peaaegu lennukist maha. Aastatega on tekkinud enesekindlus — kui lähed lavale partneritega, keda usaldad, kandub see kindlus üle kõigile mängijatele. See saab tulla ainult praktikaga. Viisteist aastat laval on tekitanud inimeste vahele sügava sideme.

Kas võib öelda, et Helena Tulvega seob sind mõneti sarnane mõttelaad?

Me võime muusika teemadel tegelikult päris tuliselt vaielda, aga ta on üks neist inimestest, kelle loomingut ma tahan jälgida. Mulle pakub huvi, kuhu ta edasi  liigub. Tundes inimese loomingut, käekirja ja elufilosoofiat, tekib huvi tema edasiste mõttekäikude vastu. Talle on oluline kõlatundlikkus, mis ka mulle improvisatsiooni valdkonnas ja loometöös korda läheb. Heas heliloojas ühinevad tundlikkus, julgus võtta loomingulisi riske ja intelligentne loomus. Eks see vist ikka kujuneb nii, et suhtled süvitsi oma põlvkonna heliloojatega ja kasvad koos nendega, ning kui saad vanemaks, jääd ikka nendega seotuks. Näiteks mitmete Tatjana Kozlova-Johannese ja Märt-Matis Lille teoste puhul tundub mulle, et oleme ansambel U:-ga ka nende käekirja mõjutanud. Ma arvan, et helilooja ei kirjuta enamasti isoleeritult ja abstraktselt, vaid mõeldes konkreetsete mängijate peale, ja nii vastastikune side kujunebki. Nii Tatjana kui Helena on toonud tööprotsessi käigus proovidesse poolikut materjali ja me oleme katsetanud erinevaid kõlalisi lahendusi. Mulle meeldib sel moel heliloojatega töötada; mitte nii, et saad valmis partituuri ja pead lihtsalt esitama.

Oled osalenud paljudel nüüdismuusikafestivalidel nii Eestis kui ka välismaal, sealhulgas Pariisis solistina IRCAMi festivalil "Agora" ning ansamblimängijana Pierre Boulezi festivalil St. Etienne’is, festivalidel "Les Musicades" ja "Musiques en Scène" Lyonis, "Fruits de Mhêre" Mhêre’is, "Time of Music" Viitasaaris, "Meridian" Bukarestis, "Stockhausen not Stochausen" Palermos, "Les Boréales" ja "Dark Music Days" Islandil, "Virtuosi século XXI" Brasiilias, "Third Practice" USAs ja mujal. Milline on praegu nüüdismuusika kontserdielu Euroopas?

Aja jooksul on spiraal niimoodi keeranud, et mul on olnud õnn käia järjest nimekamatel festivalidel. Eelmise aasta tipphetkeks oli kindlasti esinemine ansambel U:-ga Veneetsia biennaalil. Võimalus mängida kõrvuti tippansamblitega ning kohapealne õhustik andsid võimsa impulsi. Eks ma hakkan tasapisi nägema nüüdismuusika hierarhiaid ja mõningate festivalide toimimismehhanisme.  Nüüdismuusika vallas on ju samuti olemas teatud stambid ja klišeed. Euroopas on päris palju uue muusika ansambleid, mis koosnevad küll väga headest mängijatest, aga kelle teemapüstitused ei ole kõige põnevamad. Ansamblimängijaid ei kaasata repertuaarivalikusse või nad palgatakse projekti korras. Mulle on huvitavam see, kui kõik mängijad esitavad endale väljakutseid ja on seotud kontseptuaalsete küsimustega. Näiteks Ensemble Recherche’il on põnevad ja kunstiliselt erksad kavad.

Nüüdismuusika, nagu iga süvamuusika valdkond, on kallis ja mulle tundub, et näiteks Kesk-Euroopas on sellest  pisut paremini aru saadud. Kuid olgugi kallis, on ta kultuuripildile äärmiselt oluline valdkond. Meie Eestis oleme oma kultuurirahastuses minemas kahetsusväärset kärpimise ja kuluefektiivsuse teed ja nii tegutseb nüüdismuusika sfäär absoluutse alarahastuse tingimustes. Jättes kõrvale esinejate tasud, ei kujuta paljud ilmselt ettegi, mis maksab nüüdismuusika kontserdi produktsioon. Pean siin silmas elementaarset noodi renti või prooviruumi kasutamise võimalust, või tarkvaraprogrammide soetamist, mis on mõningate teoste ettekandmise eelduseks. Ma võin öelda, et töötan õppejõuna EMTAs osaliselt ka selleks, et rahastada nüüdismuusikaalast interpreedi- ja loometööd. Sageli tekitab pingeid see, et Eestis oodatakse muusikutelt maailma tippklassi. Tippklassi muusikuna tegutsemine eeldab teatavaid tingimusi. Kurbnaljaka näitena võin mainida, et oleme ansambliga U: mitmel puhul pidanud jätma kavast välja teoseid, mille noodi rendiks lihtsalt ei ole raha. Me ei saa endale võimaldada mingi teose esitamist. Välismaa kolleegidega rääkides on alarahastuse probleem väga valus teema. Euroopa ja USA nüüdismuusikamaailma hetkeseis on hoopis teistsugune. Kesk-Euroopas — Prantsusmaal, Saksamaal, Belgias, Hollandis — läheb nüüdismuusikal ka tänapäevases kärpemaailmas hästi. Suuremates linnades tegutseb mitu ansamblit, nende tegevust toetatakse nii regionaalsel tasandil kui riiklikult ja lisaks on veel mitmeid finantseerimisallikaid. Vestlustest kolleegidega on selgunud, et meie ansamblile terveks aastaks eraldatud tegevustoetus on mõne Lääne-Euroopa ansambli üheainsa kontserdi eelarve. Poolas on nüüdismuusika esitamise traditsioon oluliselt pikem, mõelgem kas või Varssavi sügise regionaalseks majakaks olemise peale läbi aastakümnete ja ka praegu on nüüdismuusikaelu seal väga aktiivne. Põhjamaades on olukord samuti rõõmustav ja see ala sageli hästi toetatud.

Sinu tegevusvaldkond on olnud hästi avar, sa oled loonud muusikat ka mitmetele teatri-ja tantsuetendustele. Kuidas see koostöö on tekkinud? Kas mõnest on ka midagi lähemalt rääkida?

Üldine kultuuriharidus on lõputu teema ja olen teadlikult üritanud avastada endale muusikahariduse kõrvalt ka teisi valdkondi. Ma olen üritanud võimalikult palju lugeda. Mingil eluperioodil hakkas mind huvitama nüüdistants; ma üritasin käia võimalikult paljudel etendustel, mis viis omakorda selleni, et hakkasin looma palju muusikat tantsuetendustele. EMTA aegadest on jäänud koostöö mitme nüüdisteatritegijaga, tihedamalt Mart Kangro, Oksana Tralla ja Dmitri Hartšenkoga. Koostöös Oksana Trallaga olen kirjutanud muusika kahele rahvusballeti lavastusele. Mart Kangroga on olnud pikemaajaline koostöö, mis jätkub siiani. Mart Kangro on minu arusaamise järgi kohalikku tantsu- ja nüüdisteatrit tugevasti mõjutanud. Oleme temaga palju vaielnud ja arutlenud ning see on meid mõlemaid loominguliselt aidanud ja edasi viinud. Loomingulises valdkonnas ei pea alati üksteisega nõustuma ja ühel meelel olema. Suures plaanis oleme teineteise tegevusest alati midagi huvitavat leidnud ja usaldame vastastikku teineteise kõrvalpilku. Omaette kogemuse sain, kui ta mind oma lavastuses "Talk to me" näitlejana lavale tõi.  Võin uhkusega öelda, et nii olen saanud näitlejahakatisena esineda näiteks Berliner Festspieli festivalil või festivalil "Kuldne mask".

Pisut olen  loonud muusikat ka sõnateatrile. Selle tegevuse kaudu olen saanud tuttavaks sõnateatriinimestega, mis ühtlasi tähendab mulle teatrialast haridust. Kõlab ehk kummaliselt, aga ma saan oma teise hariduse siis, kui töötan koos vastavate professionaalidega. Teatritöö on mind viinud uue väljakutseni — nimelt teen praegu tööd filmiheliloojana ja muidugi näen, et ka sellest on võimalik lõputult õppida.

Koostöö filmirežisöör Lauri Laglega?

Lauri Lagle teeb parajasti oma esimest filmi "Portugal". Praegu toimub intensiivne monteerimine. Töösse täispika mängufilmiga, inimeste võimesse kujundada nii ulatuslikku vormi olen alati suhtunud aukartusega.  See on kollektiivne loometöö, mille režissöör peab üheks tervikuks vormima. Mulle on huvitav see, kuidas saan muusika loomisega aidata filmi kokku traageldada. Vastutus suureneb, kui  näed, kuidas inimesed on hingega asja juures. Ma õpin sealt väga palju visuaalse keele kohta. Erinevate montaaživõimaluste kohta. Visuaalses kunstis on niivõrd palju infot ja kihte ning seda tuleb analüüsida teistmoodi kui heli. See annab uusi ideid, kuidas ka muusikas võiks teisiti läheneda, kuigi siin mõeldakse rohkem ruumiliselt või valguse peale. Heliga kaua aega tegeldes on vaja mingit teistsugust pilku või keskkonnavahetust ja see filmitöö on praegu väga teretulnud. Lauri Lagle film ei ole kindla peale minek ja see on mulle algusest peale meeldinud. Siin on julgetud võtta mitmeid riske. Sarnaselt nüüdisteatriga on siin väga palju katsetamisruumi.

Bluus ja müramuusika?

Mul on vedanud, et teiste kunstivaldkondade ja muusikastiilide esindajad on andnud mulle võimaluse nendega koos tegutseda. See on olnud nauding ja ma tunnen, et see teeb mulle head. Praegu teen koostööd Raul Ukaredaga projektis, kus mängivad kaasa Raul Vaigla, Petteri Hasa ja Marek Talts. Bluus on mind saatnud tegelikult läbi elu — vanad vinüülplaadid, Muddy Waters, Led Zeppelin, The Doors… See on muusika, mida püüdsin kunagi plaadi pealt järele mängida. Ma ei ole saanud bluusi vallas formaalset haridust. Alles hiljem nägin, et selle kohta, kuidas bluusi mängida, on riiulite kaupa õpikuid. Arvan, et selles valdkonnas ei ole formaalne haridus oluline. Olen tänulik, et olen saanud teistsugust muusikapraktikat koos inimestega, kes on sageli iseõppijad. Bluus on oma nüanssides väga rikkalik; see pealtnäha lihtsakoeline muusika on tegelikult keerukas. Hea bluusimuusik läheb aastatega aina paremaks. Siin ei ole võimalik millegi taha peituda.

Peale kõige muu osalen ma müraansamblis Punkt Nihu koos Ted Parkeri ja Roomet Jakapiga. Mingil põhjusel saadab mind läbi elu huvi müra vastu muusikas. Ma ei pea siin silmas infomüra või müra kui selguse vastandit, vaid müra kui tekstuuride ja kihistuste paljusust.

Vaade tulevikku?

Olen õnnelik inimene. Olukorras, kus töötan väga palju uute ideede genereerimise ja põnevate partneritega, on hakanud minu juurde tulema järjest rohkem võimalusi. Mulle on oluline minna Eestist välja. Eesti muusikaringkond on tohutult rikas, aga ma vajan rahvusvahelisi koostööprojekte, mis sunnivad mind arenema. Õpetamine on küll missioon, aga loometöö on see, mis mind kõige rohkem käivitab.

Toimetaja: Rutt Ernits



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: