"Rahvasuus kutsuti seda kohtumajaks ning hiljem on seal asunud ka linnaosavalitsus," tutvustas ta.

Koržets ja tema ema hõivasid maja keldrikorruse poolsalaja ning kolisid hiljem pööningule, mida kutsuti tuvikambriks. "Selles majas elutses väga rahvusvaheline ja värvikas seltskond," meenutas mees ning tõi näitena nõukogude ohvitseri, kes viina jõi ja naist peksis, kiirabiautojuhi, keda tuli teinekord autosse kanda, rahvakohtuniku, kes miskipärast oli otsustanud kohtumajja elama jääda ning baptistid.

"Kuuekümnendatel käis siin elav seltsielu - talvel oli liuväli, suvel laste mänguväljak," kirjeldas ta ning lisas, et maja pole teda siiani oma kütkeist lahti lasknud. Sageli näeb ta unes, et on küll täiskasvanud mees, ent tohib majas siiski edasi elada.