"See oli 2004. aasta septembris, kui me perega otsustasime siia kanti seenele tulla," ütles Laats ja tõi välja, et selleks puhuks ostsid nad abikaasale isegi uued kummikud. "Ilm oli vihmane ja seeni me ei leidnud, see-eest leidsime ühe väikese kiriku."

"Abikaasa küsis, kas ma olen siin sees varem käinud, et see pidi üks eriliselt ilus paik olema," ütles Risti koguduse õpetaja ja tõdes, et tookord ta veel ei saanud aru, kui eriline paik see on. "Läks mööda pool aastat ja minust sai siin kirikuõpetaja, nüüd ma juba tean, kui kallis koht on see Risti kirik."

Annika Laats sõnas, et kui see, mida Risti kirikus aastasadu on kõneletud, oleks ainult osaliseltki tõsi, oleks see ometi kõige tähtsam asi, mida siin maailmas üldse teada tasub. "700 aastat on kõnnitud mööda neid kiveplaate ja käidud nende võlvide all, tuldud sealt uksest sisse ja mindud altari suunas."

"Selle altari äärde siin on tuldud elu kõige ilusamatel ja kõige valusamatel hetkedel, esimene kord tuli inimene siia enamasti teise süles, ema, isa või vaderite süles, toodi pisikeseks pambuks kokku seotuna ristimisele, siis hiljem elu õitseaegadel tuli inimene ise oma parimas kleidis või kuues, tuli siia, et altari ees öelda jumalale oma jah-sõna ning siis aasta või paar hiljem tuli ta juba pruudi või peigmehena oma armsama käevangus, et tollele oma truudust kinnitada," ütles ta ja tõi välja, et siis tuli inimene juba jälle, titt süles, ristimisele. "Nõnda läbi kogu elu, viimane kord tuli inimene jälle teiste kätel kantuna, tuli puusärgis ja tema väsinud ihu kanti siit jälle välja, aga tema ise astus üle sinna teisele poole, igaviku poole sellest ringist."