"See maja on minu jaoks sünnitusmaja," ütles Kadastik. "Kuigi ta hetkel enam ei ole sünnitusmaja, ja ta ei ole ka naistekliinik, nagu tema peenem ja täpsem nimetus oli. Siin on hetkel ülikooli õppehoone, ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituut. Aga minu jaoks jääb ta sünnitusmajaks sel lihtsal põhjusel, et mina, nagu ka, ma julgeks väita, kümned ja kümned tuhanded tartlased on siit majast ilmale tulnud ja oma esimesed päevad siin veetnud ja karjunud."

"Maja ise on muidugi ka tähtis. See on 200 aastat vana maja. Ja sünnitusmajana siin aastast 1843 funktsioneerinud. Aga minu jaoks ei ole tähtis mitte ainult selle pärast, et ma ise olen siit majast ilmale tulnud, vaid selle pärast, et minu ema töötas siin vastsündinute osakonna juhatajana üle paarikümne aasta ja päris tuhanded tartlased on ikkagi ka tema käte vahelt ilmale tulnud," rääkis Mart Kadastik Toomemäel.

"Ja hiljem töötas siin minu abikaasa, kes oli siin günekoloogia osakonna juhataja ja on selles ametis tänase päevani, ainult et aastal 2011 kolis sünnitusmaja siit ära ja naistekliinik on nüüd Maarjamõisas ja seal on ka minu abikaasa. Aga põnev on see, et kui 2011 avati pärast remonti see maja uuesti, nüüd juba ajakirjanduse õppeks, siis esimene loeng, mis siin seinte vahel peeti, peeti Juhan Peegli auditooriumis. Ja mul oli see au ja võimalus esimene loeng siin maha pidada."

"Aga mis oli veel huvitavam: korraga avastasin selles värskes ja värvilõhnases ilusas uhkes auditooriumis, et olen siin lapsena akordioni mänginud sel lihtsal põhjusel, et omal ajal, kui siin oli sünnitusmaja, korraldati siin sünnitusmaja töötajate laste nääripeod, tol ajal olid nääripeod, mitte jõulupeod muidugi, ja nääripeol, et pakki kätte saada, mängisin akordioni. Ja läks mööda 45 aastat ja ma täpselt samas auditooriumis sama püüne peal rääkisin 45 minutit, pidades loengut ajakirjandusest. Nii et nii see elu ongi kokku jooksnud," tõmbas Mart Kadastik endise naistekliiniku ees otsad kokku.