Oliver Bergi debüütromaan on kõvade kaantega ja kaalukas, käes raske ja vähemalt esialgu ka lugeda raske, ning seda mitte juhuslikult. Väike taustauuring lubab arvata, et kuna Berg analüüsis oma bakalaureusetöös Mati Undi "Tühiranda" fenomenoloogilisest vaatepunktist[1] ning käsitles ka lugeja ootustega mängimise teooriaid ja praktikaid, võiks tema debüütromaan olla koht, kus ta teadlikult proovib mitte lihtsalt lugu jutustada, vaid panna lugejat stiili– ja vormivalikute kaudu tundma ebamugavust, mõnikord lugemist katkestama, mõnikord end teksti sisse kaotama.
 

Seda arvesse võttes vaatlen selles arvustuses eelkõige kirjaniku kirjutamisstrateegiaid ja nendega saavutatud lugemiskogemust ega pretendeeri põhjapanevale hinnangule selle õnnestumise suhtes, sest nagu Berg oma bakalaureusetöös Wolfgang Iserile toetudes märgib, olenevad teksti kogemise võimalused lugeja individuaalsetest omadustest. Olgu siiski öeldud, et olen andnud oma parima, et läheneda romaanile avatud meelega ja võtta mängust osa täiel määral. 

Raamatu esimesed peatükid sisaldavad stiilipuhast heietust rohkete korduste ja keerutamisega: mees vaatab küünalt, mõtleb oma vennast ja püüab temast sotti saada; mõtted venivad ringiga ja tükiliselt. Nagu sellest poleks veel vähe, on jutustaja nende mõtete vahele pikkinud ka lühikesi julgustusi iseendale, takkakiitmisi ja utsitusi, et jah, kahtlemata on seda tarvis teha. Pilt vennast on vaja kokku panna, aga milleks, selgub alles lõpus. Küsimus pole küll selgelt sõnastatud, ent vastuse otsimise möödapääsmatus tehakse lugejale halastamatu järjekindlusega selgeks. Halastamatu mõõde on ka sellel, kuidas on autor kujutanud aega. Süžeekillud pole kronoloogilises järjekorras, aga iga episoodi puhul seletab minajutustaja küllaldaselt, mis oli enne, mida polnud veel juhtunud ja mis hakkab juhtuma pärast. See kõik on küllalt desorienteeriv ning lükkab aina edasi seda, millest oli plaanis jutustada. 

Kirjandusteadlane Neeme Lopp on artiklis "Asendussõnalisus ja teksti mõnu"[2] pakkunud, et niisugusest mängust võiks lugeja saada masohhistlikku naudingut. Ka tema artiklis on üheks analüüsitavaks Unt, sedapuhku "Öös on asju", mille puhul sugereerib Lopp, et kui Unt kuhjab lugeja üle lõputute kõrvalepõigetega ning sellega teksti rütmi pidevalt muudab, ei saa lugeja harjuda ühegi lugemisloogikaga ja võib kontrolli puudumisest joovastusse sattuda. "Venna arm" hakkab lugedes tööle peaaegu sarnasel moel, kasutades küll ohjeldamatu intertekstuaalsuse asemel teose enda aegruumi lookeid, ent siiski loovutab lugejale aeg-​ajalt vihjeid ja meeldetuletusi, et mingi eesmärk narratiivil ometi on. Midagi on juhtunud, mida nüüd üritatakse lahti mõtestada, ja kui lugeja on piisavalt visa, võib ka tema sellest lõpuks osa saada. Vastukaaluks süžeed vedeldavatele episoodidele ja ajahüpetele on aeg-​ajalt vihjamisi korratud lubadust, et kõik detailid on millegi jaoks vajalikud. Masohhistliku rahulduse saamist see ehk pärsib, ent samas aitab vältida heitumist ja huvi kaotamist. Võib-​olla on niisugune kompromiss mõistlik, et lugeja siiski nõustuks kaasa mängima. 

Täiel määral toimib aga sõnade tähendusest tühjenemise mehhanism.[3] Kuigi tekstist leiab ka vaheldust ja leevendust, kohtab lugeja pidevalt sundmõtteid ja korduvaid motiive, mis ilmuvad uuesti peaaegu muutumatul kujul terve raamatu jooksul. Aina uuesti ilmub minajutustaja kööki tema väike tütar, kes ütleb: "Siin on nii palju suitsu." Aina uuesti on minategelase jaoks liiga kaugel tema nüüdne elukaaslane Ursula, kes magab kõrvaltoas. Ikka ja jälle kirjeldatakse kõrvaltegelast Emmat, kelle visandlikkus on viidud lausa äärmuseni: minajutustaja on näinud teda kolm korda, esimesel korral kleidis, teisel rätikus ja kolmandal jälle kleidis. Pole teada, kas tal rohkem riideid ongi, pole teada, kus asetsesid Emma ja minajutustaja vend Mati skaalal abstraktne-​konkreetne, ja seda ei tea me aina uuesti. Vähese info ülekordamine on suurepärane võte mitte ainult lugeja ärritamiseks, vaid ka tema valvsuse uinutamiseks.

Kui lugeja on mõned korrad juba mingit korduvat väljendit või koguni stseeni lugenud, muutub see järgmistel kohtumistel aina lähedasemaks suvalisele sõnadekogumile, sõnadele kui sellistele, ja kaugeneb oma algsest mõttest. Semantiline väli muutub udusemaks, sest lugeja on sellest juba mitu korda üle jalutanud ega taju igat tänavakivi enam tähenduslikuna. Sellest efektist teadlik autor saab hägustatud maastikule poetada klaasikilde, mille otsa lugeja ehk ei astuks, kui ta korralikult jalgade ette vaataks. Kui midagi mainitakse vaid korra ja lühidalt, heietust läbi hekseldamata, paistab see välja ja on eriliselt mõjus. Mulle avaldasid sügavat muljet üksikute mikrokõrvaltegelaste ülilühidalt kirjeldatud kurvad saatused, milles leidub tõeliselt minimalistlikku luulet: "Karli, Roberti sõbrast psühhiaatri psühhoanalüütiline karjäär ei jäänud paraku väga kauaks kestma. Robert pidi minu kolmekümnendale sünnipäevale tulemise viimasel hetkel ära jätma, kuna samal päeval olid tema sõbra Karli matused, kes varsti pärast seda, kui naine ta maha jättis, oli oma taevasinise Saabiga pankrannikult alla sõitnud; see taevasinine Saab oli mulle tuttav, kuna see oli olnud Roberti eelmine auto, ta oli just siis äsja selle seoses Vietnami kolimise elluviimisega Karlile müünud." (lk 108). 

Taevasinine Saab on vabasurma kontekstis melanhoolne ja ilus kujund, mis omaette tunduks ehk isegi totralt intensiivsena, ent kuna see on esitatud möödaminnes, kõrvalepõikena, ei lähe see liiale. Võimalik, et siin on Berg teadlikult püüdnud tekitada kohta, kus lugeja katkestab lugemise, et kujundit seedida.

Lugejat solgutava strateegia kasutamisel on eeliseid ka segaste peresuhete kujutamisel. Vennasuhe, mis raamatu külgedel vaevaliselt avaneb, on kummaline ja kaootiline. Ollakse rohkem tuttavad kui vennad; on kokkupuutepunkte, aga pole pidepunkte – teose vormiga sobib see nagu valatult. Kui lugeda kronoloogiliselt kulgevat perekonnalugu, kõrvalepõigeteta ja jutustaja lünkadeta seal, kus ta veel päris täpselt ei tea, mis juhtus, oleks liiga lihtne luua mustvalgeid järeldusi. Võtta tagajärg, näidata näpuga põhjusele. Mitmetahulise vennasuhte kujutamiseks, nagu Oliver Berg on ette võtnud, tasub jäikade seoste tekkimist edasi lükata nii kaua kui võimalik, et nende asemel saaks tekkida ebakindlaid oletusi, kahtlasi sildu, mida lugeja peab kujutlusvõimet või isiklikke kogemusi kasutades ise ehitama. Mida rohkem ta seda teeb, seda rohkem loeb ta teksti sisse iseennast, seda tihedamalt on ta raamatu sisuga seotud. Kui lugeja saab uut infot, mille pärast on ta sunnitud oma oletustest loobuma, saab sellestki tugeva emotsiooni, eriti kui ta märkab oma eelarvamust alles sellest loobumise hetkel ja peab mõtlema, mida see ütleb tema enda iseloomu ja suhete kohta. Ootamatust sisekaemusest võib saada teravaid elamusi ka siis, kui tekst neid parajasti ei paku.

Teose interaktiivsusele aitavad kaasa ka rohked detailid Eesti ajaloost, laulvast revolutsioonist tänase päevani välja. Need üksikasjad lasevad lugejal paigutada romaanis toimuva reaalsesse aega (kanepiõlu korjati lettidelt ära, ahhaa, järelikult oli parajasti aasta 2007), ning panevad seda aeg-​ajalt kõrvutama omaenda eluga (kus olin mina pronksiöö ajal?). Samuti kasutab lugeja isiklikku suhestumisvõimet ära romaani mõtteline maakaart, kohanimed pole pärisnimed, aga on sisuliselt äratuntavad: Alevik, Ülikoolilinn, Pealinn (milles on ka Paneelkeskkond ja Kummituslinn), Suvituslinn. Lugeja saab mõelda, kas ta defineeriks neid paiku samamoodi, või hoopis näha neis noogutust Undile, kelle „Tühirannas” sõideti näiteks Kuurortlinnast Läänesaartele.[4] Nimed saavad suuresti täidetud lugeja väljamõeldud sisuga, sealhulgas isikunimed. Töö on tehtud tellija materjalist.

Peale mängulisuse on raamatu suur tugevus lapsepõlvekodu dünaamika kirjeldamine võimusuhete kaudu. Minategelane pole väikese venna saabumisest vaimustuses, sest ennekõike tähendab see tema vabaduse piiramist: kohustust väikevenda valvata ja tema eest vastutada, temaga ruumi jagada. Ta tunneb lausa, et väikevend tungib tema "poliitilisesse kehasse". Minategelane on nimelt defineerinud end täidesaatva võimuna,[5] nii et seadusi luua ta paratamatult ei saa – selle jaoks on kõrgemad instantsid –, küll aga võtab ta endale ülesande väikevenda korrale kutsuda, kui too tema valitsusalas roimi toime paneb. 

Vahejuhtumite verisust "Venna armus" otsesõnu ei kirjeldata: "Kui hiljem küsiti, mis juhtus, sest mõnikord läks nii, et Mati peanahk ei pidanud karistusaktsioonide intensiivsusele vastu, seletasin ma suurte ja mahalöödud ja muidu kurbade silmadega, kuidas Mati mänguhoos kukkus laua pealt alla või midagi sellesarnast, palusin südamest vabandust, et ma nii hooletu olin ja lasin sel juhtuda." (lk 160) Kui aga suuremad poisid püüavad sundida väikevenda kollast lund sööma, kaitseb minajutustaja venda, viib ta koju ja teeb talle spagette viineritega, aga sinna juurde räägib, et "maailm on kole koht, et tal tuleb õppida enda eest ise seisma, tal tuleb enda eest ise vastutada, mida varem ta sellest aru saab, seda parem nii talle endale kui kõigile teistele, et vaadaku aknast välja ja võtku varestest õppust, kes ümberringi kisasid ja prügikotte ja teisi linde puruks rebisid." (lk 168)

Selline suhtedünaamika jääb hiljem täiskasvanuelus korduma, noorem vend vajab abi ja minajutustaja seda ka annab, aga vastumeelselt, pigem tahaks, et vend kannaks ise kaela. Korra juhtub ka teisiti: minategelane ostab endale enne masu jahi, millele paneb suurejooneliselt nimeks Jeanne d’Arc; hiljem saab sellest mõneks ajaks tema ainuke elukoht, vastikult loksuv paat, millel püsimise välja kannatamiseks on vaja iivelduse vastu muudkui ingveritablette süüa. Ei tundugi väga hull minna ja veeta mõned ööd Ülikoolilinnas venna ühikatoas. 

Lisaks seikadele, kus vennad satuvad kokku ja teineteisele sisuliselt lähemale ei jõua, on neil enne raamatu lõppu vähemalt üks korralik vestlus, milles joonistub teineteise mittemõistmine eriti kirkalt välja. Noorem vend räägib Žižekist ja Houllebecqist ega tea, mida teha tahab, sest kõik tundub tühine – vanem sugereerib, et lihtsalt võta kätte ja tee midagi. Ühel on eksistentsiaalne kriis selle kõige otsesemas mõttes, teine näeb tema eksistentsi talumatult passiivsena. Samas on see vestlus vähemalt minategelase jaoks hetk, kus ta uuesti taipab vennasuhte proosalist paratamatust: "Niisiis tekitas see baariõhtu üle paljude aastate vahetumalt tunde – me lahkasime teineteist ainult kahekesi, ainult teineteise seltskonnas, mida ei juhtunud sageli – et mul on vend, et see purjus tolgus minu kõrval oma higist kleepuva triikimata valge triiksärgiga on mu vend, mu väikevend Mati, ja ma ei pääse sellest." (lk 418)

Raamatu viimasel leheküljel saab lugeja teada, milles probleemipüstitus õieti seisnes; miks oli tarvis istuda nii kaua suitsuses köögis ja proovida vennast ja ta elust sotti saada. Õnneks ei anta otsesele küsimusele vähemalt otsest vastust, nii et teoses oluline teadmatuse ja ebakindluse tunne lugejas säilib. Jääb võimalus veel mõned lüngad ise täita, ent nüüd on selleks küllaldaselt ainest. Mäng on intensiivne ja kestab viimase lauseni: "Ja ma ei tea." 

[1] Oliver Berg. „Mati Undi "Tühirand" läbi fenomenoloogilise hoiaku”, 2015. http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/48779/Oliver%20Berg_BA.pdf.
[2] Neeme Lopp. "Asendussõnalisus ja teksti mõnu", Keel ja Kirjandus nr 9 /​2004, lk 641 – 656.
[3] Ka sellest on Lopi artiklis juttu, samuti Jaan Unduski näitel müstilise keeleloome kontekstis (lk 642 – 643).
[4] "Venna armust" võib lugeja leida veel hulganisti sarnasusi nii "Tühirannaga" kui ka teosega "Öös on asju". Näiteks kubisevad kõik kolm viidetest popkultuurile ning tekitavad lugedes tühjuse ja kõleduse tunnet; samuti on olemas enda käitumise totrust tunnistav minajutustaja.
[5] Veidra ja kohatu paralleelina kangastus mulle Jean-​Paul Sartre, kes autobiograafilises romaanis "Sõnad" määratles oma lapsepõlvekodu hierarhia sama selgepiiriliselt: tema oli kleeriline võim, kes hoidis alati ilmalikust võimust kõrvale; tema ülesanne oli hierarhiaredeli teisi pulki oma säraga valgustada. Sartre oli muidugi ainus laps, aga kui sellele redelile siiski ilmunuks mõni konkureeriv säraja, püüdnuks Sartre ilmselt tema pulka läbi saagida.

Artikkel ilmus ajakirjas "Värske Rõhk"