"Tasane", režissöör Sergei Loznitsa

Kui "Armastuseta" peegeldab reaalset elu Venemaal, siis see film on täielik grotesk. Räägib naisest, kes läheb väikelinna otsima oma vangi pandud meest ning inimesed hakkavad puhtast õelusest talle vastu töötama. Väga veenev lugu. Venemaa valitsuse asemel ma paneksin välja pearaha Loznitsa üles otsimise eest.

"Ihust ja hingest", režissöör Ildikó Enyedi

See on reaalsuse ja unenäo segunemine. Meie standardite mõistes hälbega inimeste armastuslugu, mille tegevus toimub tapamajas. Vahva on see, et režissöör tuli ja tegi üle 18 aasta filmi ning võitis kohe Berliini Kuldkaru preemia. Ungarlased suudavad üldse lavastustehniliselt väga hästi teha. See film on mitte-ameerikalik omas tempos asjaajamine, kutsub mõnusale vestlusele, mis praegusesse aega väga hästi sobib.

"Star Wars. Viimased jedid", režissöör Rian Johnson

Vaadates hämmastas mind, kui vähe 40 aastaga tegelikult muutunud on. Märgisüsteemid selles filmis on nagu mantrad, mida korratakse ja korratakse. Tekib küsimus, mis siis järele jääb, kui need ära võtta. Poole ajast ei suutnud ma tegevust jälgida, sest lükatakse lihtsalt hüpnoosi peale. Tunda on Disney mõjutusi, naljad on muutunud lihtsamaks, film ise karikatuursemaks.