Rahva Raamat: miks tohib kirjastaja olla jaemüüja, vastupidi aga mitte?
Eile teatas Eesti Kirjastuste Liit, et Liidu liikmed hakkavad võitlema Rahva Raamatu väidetava ebavõrdse positsiooni vastu hulgi- ja jaemüüja ning kirjastajana. See, et raamatute jaemüüja alustas kirjastamisega, on nende hinnangul pretsedenditu ning ebaõiglane. ERR kultuuriportaal palus olukorda omalt poolt kommenteerida Rahva Raamatu arendusjuhil Toomas Aasmäel.
"Meil ei ole midagi selle vastu, et kirjastajad tegelevad lisaks oma põhitegevusele ka jaemüügiga. Ka täna on suur osa Kirjastuste Liidu liikmeid Rahvusraamatukogus toimuval jõulunädalal jaemüüjatena raamatuid müümas," viitas Aasmäe.
Ta meenutas, et rohkem kui kümnel suuremal Eesti kirjastusel on oma e-pood. "Lisaks sellele on kirjastajatel ka ühiseid e-poe projekte nagu raamat24.ee ja raamatukodu.ee. Eesti suurimal kirjastusel Varrak on ka oma füüsilised raamatukauplused," tõi ta näite. "Kirjastused on ka hulgimüüjad – täna müüvad paljud kirjastused oma raamatuid otse raamatukogudele ja teistele hulgiostjatele."
Arendusjuht ütles, et Rahva Raamatu juured ongi kirjastamises. "Meie vanima kaupluse Pärnu mnt 10 aadressil asutas 1912. a kirjastaja Gustav Pihlakas. Rahva Raamatu omanik aastatel 2004-2010 oli samuti kirjastamisega tegelev Ekspress Grupp. Seega ei ole üllatav, et Rahva Raamat sel aastal kirjastamise juurde naasis," lausus ta. "Jättes isegi kõrvale selle, et Rahva Raamatu ajalooline taust on kirjastamises, on see küsimus siiski väärt uuesti küsimist – miks tohib kirjastaja olla jaemüüja, aga jaemüüja ei tohi olla kirjastaja, kuigi tulemus on ju üks?"
Nii üleilmsel kirjastusturul kui Eestis toimuvad Aasmäe väitel suured muutused ning üha enam autoreid loobub kirjastajate teenustest. "Nad on hakanud ise kirjastama või kasutavad selleks agentuure. Agentuuride roll on viia autor kokku erinevate teenusepakkujate – toimetajate, küljendajate, kujundajate, illustraatorite, trükifirmade ja teistega, et autor saaks ise otsustada, millist teenust, kelle käest ning mis hinnaga ta osta tahab. See võib tähendada autorile suuremat töökoormust, kuid samas ka suuremat võimalust oma töö eest väärikat tasu saada," leidis ta.
Selliseid autoreid on tema sõnul Eestis üha rohkem ning see on ka põhjuseks, miks Kirjastuste Liidu poolt avaldavates raamatumüügiedetabelites on tihti puudu näiteks Mihkel Muti, Indrek Hargla, Valdur Mikita, Mihkel Raua, Vahur Kersna ja paljude teiste enimmüüdud autorite teosed. "Nad on kõik kirjutanud raamatuid, mille välja andmisel on nad loobunud traditsiooniliste kirjastuste teenustest. See illustreerib väga hästi seda, kuhu poole kirjastusturg täna liigub," rääkis Aasmäe.
Mure on hetkel tema sõnul aga hoopis mujal. "Nagu Tauno Vahter õigesti välja tõi, ilmub iga aastaga üha vähem hitipotentsiaaliga raamatuid. Kuna bestselleritest sõltub raamatute pildisolek ühiskonnas üldiselt, on nende vähenemine murettekitav kogu turu jaoks. Kuna see nõrgestab oluliselt Rahva Raamatu – kes on siiski peamiselt müüja – positsiooni, on ainus viis sellele vastu seismiseks need raamatud ise kirjastada," põhjendas arendusjuht. See ei tähenda tema hinnangul ebavõrdset kohtlemist: "Need Rahva Raamatu kirjastuse raamatud, mis on kauplustes välja pandud, on samal ajal ka müügiedetabeli tipus. Meie huvides on hästi välja panna raamatud, mida lugejad osta soovivad. See, kes need kirjastas, on teisejärguline."
Ta toonitas, et kirjastamine on osa rahvuskultuuri säilimisest ning nende firma peab viimast oma missiooniks. "Eestikeelsete raamatute jätkuv kirjutamine on rahvuskultuuri säilimise küsimus ning see püsib siis, kui andekate ja võimekate inimeste jaoks on see majanduslikult motiveeriv. Kirjastuste ja raamatumüüjate roll on sellele kaasa aidata," lausus ta.
Toimetaja: Helen Eelrand