Mati Sirkel rääkis, et “Plekktrumm” on ühtlasi oluline, kuid keerukas teos ja selle fantaasiarikkus tegi ka selle tõlkimise väljakutseks. “Kui me räägime aastatest 1986-1988, siis meil ei olnud veel Google`it ja arvutit. Minu käsutuses oli pisikene kirjutusmasin, mille peal ma selle toksisin. Põhiprobleem oli, et raamat kubiseb detailidest, milles on ka tema ainulaadsus ja tugevus – ta on küllastatud argidetailidest ja mõnikord jättis see mulle mulje, et autor on kasutanud mõningaid sõnu või väljendeid tõlkijate kiusamiseks. Aga see ainult suurendas väljakutset ja kõikvõimalikke kanaleid pidi, osaliselt olektuslikult, õnnestus lahendused leida,” meenutas ta teose tõlkimist.

Sirkel tsiteeris saksa kriitikut Hans Magnus Enzensbergerit, kes on iseloomustanud Grassi käekirja: “Oma keele sätib see autor ise paika, ega ole seal mingit astmat või alatoitumust, sest kahmatakse täie pihuga ega koonerdata. See keel annab vägevasti takka, temas on tühimikke, komistuskive, paugud lähevad ise lahti, puhuti on ta räme ja lihvimatu, jääb kaugele viimistletud kalligraafiast, peenemeelsest ilukirjast, kuid veelgi kaugemale reporteri muretust minnalaskmisest. Vastupidi, teda iseloomustab vormijõud, plastika, rabav külluslikkus, sisemine pinge, rütmiline hoog, millele mina ei näe praegu saksa kirjanduses ühtki vastet.”

Ta tõi välja, et lisaks keelelistele peensustele on Grassi teine tähtis vahend olnud karm grotesk: “See on väga värske pilguga nähtud aeg enne sõda ja teises osas pärast sõda. Esile on toodud kogu selle košmaari rumalus, tühisus ja narrus, mis sakslastele nii kalliks maksma läks. Ja tehtud on seda nii jõuliselt ja värskelt, et raamatu ilmumisel ta muutus skandaaliks. Mul ei ole vähimatki kahtlust, et ta kuulub maailmakirjanduse kullafondi, ta ei ole vähimalgi määral kaotanud oma aktuaalsust, teravust, löövust ei keeles ega meeles. Ma võin soojalt soovitada, kes ei ole veel lugenud.”

Sirkel on pühendunud vaid kirjandusele ja distantseerunud meediatarbimisest. “Ma tunnistan üles, et minul käib üle jõu tänases meediaväljas orienteeruda, sellest meeletust laviinist need õiged tükid välja destilleerida. Kogu see laviin tuleb sisse uksest, aknast ja põrandapraost ja tahes tahtmata midagi olulist jõuab ka sinuni. Ma arvan, et see tõesti oluline nii meie sisepoliitikas ja kui suures maailmapoliitikas käib üle meie peade ja seda olulist me ei tea ja teada ei saagi. Seetõttu ma olen loobunud katsetest selles meres sumada. Järeleproovitu põhjal ma võin öelda, et need maailmad, millega ma katsun seda tegelikku asendada, on minu jaoks piisavalt hõlmavad kosmosed, kus viibimine pakub lõbu ja mille vahendamine ma loodan, on ka mõnele lugejale oluline,” selgitas ta.

Kirjandus pakub vastuseid, mida mujalt ei leia: “Mitte ainult see, et saad olla heas seltskonnas ja keelelistes maailmades, kus sa leiad eest teatud modifikatsioonis oma isiklikke tõekspidamisi ja äratundmist, kus on analüüsitud kogu seda segadikku ja kogu seda väärtuse kahtlaseks muutumist või kadu, milles me oleme määratud elama, kus on analüüsitud n-ö meie moraalseid juuri. Ma pean silmas näiteks autorit Robert Musil, rääkimata Kafkast, kes on sama teinud, aga hoopis teiste vahenditega. Musil tähendas minu jaoks nagu Grasski olulist aastatepikkust etappi minu elust, andes kinnitust minu arusaamadele ja mõndagi ka kummutades. Mind hoiavad kütkes vanad vastuseta küsimused, nagu ma panin ka ühe oma raamatu tiitliks.”

Kirjandusel on tema sõnul võime otsida vastuseid moraaliküsimustele: “Mulle tähtsad autorid on seda analüüsinud igast küljest ja ma olen saanud impulssi edasi mõtlemiseks tänuväärselt palju. Ma arvan, et kirjandus võiks mahtuda religiooni ja teaduse vahele, sinna hämartsooni, sinna irratsionaalsusse, mida kirjanduslike vahenditega on võimalik esile manada.”

Sirkeli jaoks on klassikutel tohutu tähendus: “Üks minu motiive on võitlus unustuse vastu, mulle tundub, et liiga kergelt on unustatud suured nimed, olulised tekstid, mis on kadunud või kadumas selle laviini alla, mis meid iga päev taaskord üle ujutab. Ma tahaksin, et nad ei jääks unustusse.”