Pixari vastseim häbenematult sentimentaalitsev animafilm "Coco" viib animastuudiole tuttavad motiivid Mehhiko traditsioonide konteksti, rääkides moraliseeriva loo perekondliku tingimusteta armastuse tähtsusest.

Olles küll värske tuul stuudio loomingus, kasutab film liiga silmatorkavalt manipuleerivaid võtteid niinimetatud Pixari pisarate välja pigistamiseks, et mõjuda kultuuripärandi siira põlistamisena.

Mehhikos kõigi aegade kassarekordid purustanud "Coco" ehitab narratiivi surnute päeva tava ümber ning paneb rõhku perekonna ja traditsioonide austamisele ning surnute mälestamisele. Filmi raamiv teema on 12aastase peategelase Migueli soov murda välja pere kammitsatest, et järgida muusikuks saamise unistust.

Surnute hingede külaskäiku tähistav pidu kui filmi sündmuste ajatelg aitab Miguelil mõista kingsepast suguvõsa põlvkondi väldanud muusikaviha tausta ning viib ta seiklusele hingede maailma. Luukereesteetikat värviküllaselt, kaunilt ja rõõmsalt rakendades moodustab loodud maailm kontseptuaalse terviku, ehkki selles aset leidvad sündmused on täis mugavaid kokkusattumusi.

Miguel kohtub emotsionaalset õppetundi pakkuval teel eelkäijatega, kes aitavad lõpuks nii tal kui ta arvukal perel üksteist paremini mõista ja austada. Teekond hõlmab värvikaid, energilisi ja ilmekaid tegelasi nii elavate kui surnute maailmast, kellest enamus on visuaalselt silmapaistvalt loodud, osa neist vajutab aga liiga tuttavalt disneylikku sümpaatiapalumise nooti.

"Coco" Autor: Kaader filmist

"Coco" detailirohke filmimaailm ammutab laia haardega inspiratsiooni Mehhiko ajaloost. UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja kuuluv surnutepäev ehitab loo üles, aga annab ka objektid ja dekoratsioonid külale ja kodule, kus Migueli pere elab. Traditsioonid on ka toidus, mida särtsakas ja otsekohene vanaema peategelasele pakub.

Lisaks tõlgendab filmi meeldejääv heliriba Mehhiko rahvamuusikat, millel on loo kontekstis selge ja põhjendatud roll. Pärimust peegeldab ka pere struktuur ja suhete dünaamika. Paljud detailid on esitatud allakriipsutatud kujunditena, mida on kerge asendada endale tuttava kultuuriruumi omadega ning see omakorda soodustab samastumist.

Näib, et Disney tütarettevõte Pixar on teinud põhjalikku tööd heastamaks emafirma katset muuta 2013. aastal kaubamärgiks pidupäeva tähistav mõiste Dia de los Muertos, millest firma pärast valju kära ja filmi pealkirja muutmist taganes.

Lisaks Disney räigele tootearendusele, mis seekord õnneks ei väljendu kultuuride rõvedas ja nüansitus ekspluateerimises, varjutab filmi vaatamiskogemust see, et "Cocos" rakendatavad tuttavad motiivid, sentimentaalsus ja emotsioonidega manipuleerimine moodustavad filmi mõjuvuse tuuma.

See põlvkondadeüleselt pisaraid imev tuum mõjub küll emotsionaalselt, ent tagasi vaadates kalkuleeritult ja toonilt testitult tuttavalt. "Coco" väljendusrikast filmimaailma ja südamlikku teemakäsitlust tuhmistab valemipõhine Pixari emotsionaalne skaala, võimendades motiivide standardsust.