1982. aastast on Eesti Raadios välja antud Aasta muusiku tiitleid, igal aastal pärjatakse sellega mõni kodumaine muusik, kes on aasta jooksul muusikaellu väärtusliku jälje jätnud tehes samal ajal koostööd ka ringhäälinguga. Rohkem kui kakskümmend aastat ansambli Vox Clamantis kunstilise juhi ja dirigendina töötanud Jaan-Eik Tulve on dekaadi jooksul koos mõttekaaslastega korraldanud juudi süvakultuuri festivali "Ariel", dirigeerinud ja õpetanud gregooriuse laulu paljudes maailma kloostrites ning tema karjääri on jätnud ühismusitseerimisjäljed maailma tähtsad muusikastaarid: Arianna Savall, Dhafer Youssef, Marco Ambrosini jpt.

Aastaid Eesti Raadiole ja plaadifirmadele ECM Records, Arion ja Mirare muusikat salvestanud Jaan-Eik Tulve on noppinud oma heliplaatidega nimekaid tunnustusi, millest kirkaim on vaieldamatult  "Grammy" Arvo Pärdi muusikaga albumi "Adam`s Lament" eest (2014).

Jaan-Eik Tulve valmistub kontserdipäeval end ette vaikuses. "Mulle meeldib vaikuses keskenduda," ütles ta. "Ümberringi on nii palju lärmi ja eluhelisid, vaikus on elu mõtestamiseks hädavajalik."

Laupäeval, 13. jaanuaril on Tuve Eesti Filharmoonia Kammerkoori ees ning pühapäeval, 14. jaanuaril on Vox Clamantis oma kontserdiga tunnistajaks, kui nende liider saab pähe aasta muusik 2017 krooni. Tulve sõnul on tegemist väga suure tunnustusega, mis annab vaprust mööda valitud muusikuteed edasi käia. "Eestis on nii harilik, et inimesed pärast kontserti lähevad koju ja sa ei saa otsest tagasisidet, kuidas kontsert läks. Selles mõttes on aasta muusiku tiitel väga tähenduslik - meie tegevus on aastate jooksul kedagi puudutanud. See on vajalik ja soe tagasiside. Muusikul on dialoogi vaja," rääkis Tulve.

Raadiol on Tulve elus märkimisväärne koht

Jaan-Eik Tulve elas lapsepõlvekodus koos vanavanematega. Vanaisa, kes oli kogu elu olnud suur raamatuhuviline, kaotas vanaduses nägemise ja pidi leppima raadiokunstiga. Väike Jaan-Eik pidi siis kikivarvul üle põranda sibama, et vanaisal väärtuslik kõrvust mööda ei läheks. Raadio on Tulve elus ka praegu olulisel kohal, kuid aparaati ta niisama sisse ei lülita. "Kui ma panen raadio mängima, siis ma seda ka kuulan," ütles ta.

Raadio pakutava kõrval peab Tulve olulisemaks oma harjumust käia kontserdil. "Elus ettekanne ei ole võrreldav mitte ühegi plaadisalvestusega", kinnitas ta. "Võimalusel eelistan alati kontserti, sest see on kordumatu -  sa oled ühes hetkes koos muusikutega ja seda ma väga naudin. Sellepärast olen ma ka teatrisõber ja otsin sealtki vahetut hetkes olemise ime ja tõde."

Gregooriuse laulu ime

Tulve on 1990. aastatest alates dirigeerinud Pariisi Gregoriaani koori ja andnud aastaid gregooriuse laulu meistrikursusi laias maailmas. Tulve sõnas, et ta kogeb erinevates kloostrites õpetamas käies alati muusika imet, kui õpetab inimesi, kes kloostris elades ise neid laule kogu aeg laulavad. "Need inimesed ei ole lauljad," kirjeldas Tulve, lisades, et ta pole eales sattunud kloostrisse, kus muusika teda ei puudutaks. "See on vaimustav, need inimesed elavad läbi sõnumit ja muusikat, seda tõde, mida laulu tekst kannab, ja see puudutab mind alati südamepõhjani," räägis ta. "

"Tänapäeval on tehika nii arenenud ja plaadi peal on kõik nii paika timmitud, siis sinna hinge sisse puhuda on väga keeruline. See on kunstlik hingamine ja see enam inimest nii palju ei puuduta kui kontsert," on aastaid ise helisalvestusse väga suure respektiga suhtuv Tulve kindel. "Sellepärast igasugune salvestamine ja plaadi tegemine on palju keerulisem kui kontsert."

Kättesaamatu muinasjutt Eestist

Jaan-Eik Tulve kasvas koos vanavanematega ja nende peres elas ka vanavanaema, kes jõudis tähistada ka oma 103. sünnipäeva. Vanavanemate noorus jäi Eesti Vabariigi algusperioodi ning nõukogude aja lapsele tundusid jutustused kunagisest Eestist nagu muinasjutt. Eesti-aegne mõtlemine ja vaimsus oli kodus väga selgelt olemas ja oma muusikukarjääri sootuks punkansamblis Vennaskond alustanud Tulvegi pidi koolis valjult välja öeldud mõtete pärast teinekord aru andma ka KGB jõulistele ametnikele.

"See oli parem kui muinasjutt," meenutas ta oma vanavanematelt kuuldut. "Minu põlvkonnale tegi nõukogude aeg oma jõulisuses ju selgeks, et ilusat ega vabat Eestit ei tule eales ja see soov jääb kättesaamatuks. Kui aga ühel päeval see muinasjutt siiski tõeks sai, siis olen ma sellest saati aina rohkem õppinud Eestit armastama."

Tulve kirjeldas ka intervjuus, kuidas ta oma maakodu läheduses - Setumaa piiripunktis - Eesti trikoloori silmates tunneb alati südames õnnetunnet. Armastust kodumaa vastu on ta koos abikaasa Helena Tulvega edasi andnud ka lastele. "Lapsed räägivad, et see on loteriivõit, olla sündinud Eestisse elama."

Maailmas ringi käies on Tulve kogenud, et heaoluriikides, kus inimestel on majanduslik turvatunne, on nad siiski oma suhetes vaoshoitumad. Kuid riigid, kus elu on lihtsam ja vaesem, on inimestes mingi lootuse tunne, mis kandub üle ka suhetesse. "Üksteisega tuleb hakkama saada nii, et meil säiliks väärikus ja et me teineteist ei riivaks," mõtiskles Tulve.

Arvo Pärdiga koostöö on olnud üks suur kuulamine

Jaan-Eik Tulve on Arvo Pärdi üks lähedasemaid kaasteelisi muusikas, just tema juhatusel on Pärdi muusikat ette kantud maailma tähtsamates katedraalides ja kontserdisaalides. Pärdist rääkides on Tulvel esikohal sõnad "vaikus" ja "kuulamine".

"Sealt pudeneb nii palju elutarkust ja maailma nägemist," on Tulve aupaklik. "Pärt märkab oma vanuses asju, mida me igapäevaselt enda ümber ei hinda, temaga koos proovides töötamine on olnud üks suur õppimise aeg. Temasugused inimesed märkavad ka õhuvirvenduses midagi sellist, mille märkamiseks pole meil oskusi. Ja kui sa siis sellest tema öeldu läbi osa saad, siis tuleb osata see kõik meelde jätta."

Pärdi muusikat võrdleb Tulve universumiga, kus iga päev teadlased avastavad aina uusi planeete ja säravaid tähti ja alati on veel midagi, mis jääb avastamiseks järgmiseks korraks. "Head muusikas on lõpmatuse tunne, seal on ka sellised avastused, mida ka helilooja ise ei pruugi teada," tõdes Tulve.

Vox Clamantis vajab ellujäämiseks riigi abi

Kolm nädalat tagasi kirjutas Vox Clamantise kunstiline juht ja dirigent Jaan-Eik Tulve avaliku palvekirja, milles kirjeldab 15 inimesest koosneva ansambli töö eripära ja palub riigi toetust kontsertide ettevalmistamise prooviperioodil ellujäämiseks. Tänaseks on kohtutud EV kultuuriministeeriumi esindajatega ja Tulve sõnul möödus kokkusaamine sõbralikus õhkkonnas.

"Tänapäevases elus kõik aina enam materialiseerub ja peab muutuma käegakatsutavaks. Muusika tegemine on ju ebareaalne, arusaamatu, mõõdetamatu. Aga me oleme juba üle kahekümne aasta leidnud midagi muusikas ja suutnud seda ka edasi anda, see on mulle väga oluline," nentis ta.

Siiski on Vox Clamantise lauljaskond pidanud analoogselt teistega silmitsi seisma olukorraga, et elu ei koosne vaid õhust ja armastusest ja abstraktsest muusikakunstist - siin ongi ansambel palunud meie kõikide abi. Tulve sõnul oli ministeeriumi ametnikel asjast täielik arusaam olemas. "Me kohtume taas mõne aja pärast ja siis vaatame, mis saab edasi," oli Tulve lootusrikas.. 

Aja möödudes või kaugelt vaadates tunduvad asjad hoopis teisiti ja tajume asju selgemalt. Jaan-Eik Tulve unistab, et me suudaksime ka hetkes näha tõde ja leida eneses jõudu, tahtmist ja oskust kuulata oma südametunnistust. "Õnneks on Eestis kõik võimalused olemas, et ennast aeg-ajalt välja lülitada ja kogeda vaikust. Ka muusika kuulamine on omamoodi vaikus ja südame läbikatsumise hetk."