Arvustus. "Kaarnakivi perenaises" on kivi vägi sees ({{commentsTotal}})

Ilse (Lauli Otsar) õhkab taga minevikku, valgeid pulmakleite ja lauakombeid, millest kirjutati Taluperenaises, Heino (Markus Habakukk) loeb, silmist sädemeid pildudes, Rahva Häält.
Ilse (Lauli Otsar) õhkab taga minevikku, valgeid pulmakleite ja lauakombeid, millest kirjutati Taluperenaises, Heino (Markus Habakukk) loeb, silmist sädemeid pildudes, Rahva Häält. Autor/allikas: Siim Vahur

Endla teater ja Kuressaare Linnateater
"Kaarnakivi perenaine"
Autor Andrus Kivirähk
Lavastaja Peeter Tammearu
Helilooja Veiko Tubin
Mängivad Lauli Otsar, Markus Habakukk, Piret Rauk, Ago Anderson, Märt Avandi ja Lauri Kink
Esietendus 1. detsembril 2017 Endla teatri suures saalis

Järgides 1950. aastate ajakirjandusstiili – aga just selle kümnendi algusaastatest näidendis räägitaksegi –, siis on kollektiivi (Andrus Kivirähk, Pärnu Endla ja Kuressaare Linnateater) ühistöö kukkunud viljakasse pinnasesse. Mitte sellisesse, nagu "Kaarnakivi perenaises", kus põllule jäetud kartulid esimese lume all mädanevad, kuna kolhoosi traktorid on katki.

Kusjuures mitte ainult traktorid. Katki on ka inimhinged, sest pered on lõhki. Kes viidud Siberisse, kes jooksnud metsa, kes löönud mesti võimudega. Süütundega tõustakse ja minnakse magama. Mälestus turvalisest minevikust elab edasi vaid Eesti-aegsetes ajakirjades, mis jäänud mõnes talus küüditajatest põrandale vedelema. Ent Kivirähk poleks Kivirähk, kui ta „Kaarnakivi perenaisega“ oleks vaataja ees rullinud lahti üksnes realistliku pildi karmidest aastatest. Sestap peab olema kohal ka vanapagan ja imeline Kaarnakivi. Nad ongi. Rohkem kui mõni reaalne tegelane.

Ehe vanapagan, imesid korda saatev kivi, nähtamatud, kuid ülekohtust räsitud kättemaksuhimulised metsavennad, ühe käega miilitsaleitnant, pimedalt stalinlikku tulevikku uskuv nooruk, Stalini vaim ja tema portree ning ennekõike Kaarnakivi perenaine. Kuidas sedavõrd eripalgeline tegelaskond teatrilavale ära mahub? Mahub. Isegi miilitsaleitnant ja vanapagan mahuvad kenasti kõrvuti seisma. On see võimalik? Kivirähal on kõik võimalik ja veel nii võimsalt, et see on ehe ja reaalne.

Seekord on siis Kiviräha eesti muistenditest ja müütidest inspireeritud maailm saanud veel ühe tegelase – Kaarnakivi. Küll elutu tegelane, aga mõnes mõttes olulisemgi kui vanapagan (Lauri Kink), kes vajab ravitsemist ja hooldamist, toob ainult pahandust majja ning kordab nagu papagoi vaid kahte nime: Ilse ja Stalin. Kaarnakivi aga, kui osata temaga loitsida, võib saata korda imesid. Jah, tal pole küll niipalju võimu, et tuua tagasi Ilse (Lauli Otsar) Siberisse küüditatud vanemad, sest Siber on liiga kaugel, aga ta teeb korda kolhoosi traktorid ja ajab hulluks vastiku ühekäelise miilitsaleitnandi.

Kivirähk ei varjagi, et "Kaarnakivi perenaise" kirjutamisel sai ta inspiratsiooni ühelt oma lemmikkirjanikult Juhan Jaigilt ning viimase teosest "Kaarnakivi", nagu ta kavalehel märgib. Nagu sedagi, et "Jaigi tondid, kes on ühekorra värvikad ja igapäevased, ei saanud ju maailmast kaduda üksnes sellepärast, et riigis vahetus võim". Kaarnakivi ja pealtnäha kasutu vanapagan on just need, kes lasevad uskuda, et midagi siin maailmas on veel püsivat ja jäävat. Aga ainult siis, kui sa neisse jäägitult usud. Ainult nii saab vanapagan suuremaks ja vägevamaks kui suur Stalin ise, kes unistas küll jõgede tagurpidi käimapanemisest, aga unistuseks see jäigi, ent Ilse unistuse valgest pulmakleidist teeb vanapagan reaalsuseks.

Seega, uus võim, nii repressiivne kui ta ka poleks, ei suuda ometi minevikku ega elu põhiväärtusi mälust kustutada. Isegi kui noortaluperemees Heino (Markus Habakukk) kombel püüda seda armastuse sildi all teha. See on põhisõnum, mida "Kaarnakivi perenaine" kannab. Mütoloogilised olevused küll justkui vastanduvad miinusmärgiga reaalsetele tegelastele, ent ka miilitsaleitnant Eduard Veski (Märt Avandi), kolhoosiesimees Harald Kuremeri (Ago Anderson), aga ka Heino pole lihtsalt must-valged tumedad varjud, kriipsukujud, vaid kaasajooksikud – kes vähem, kes rohkem vabatahtlikult ning just sellepärast ehk reljeefsemad ja mitmetahulisemad, kellel ka kõige rohkem mängida. Võrreldes näiteks Piret Rauga tädi Bertaga, kes on selgelt üheplaanilisem ning seega paratamatult ebahuvitavam.

Avastseen paneb siiski kõrvu kikitama. Miks peavad noor taluperenaine Ilse ja naabertalu Heino nii pikalt ja põhjalikult vastastikku ajakirju ja -lehti üksteisele ette lugema? Kuidagi plakatlik ja konstrueeritud. Seejuures, plakatlikkus on nende aastate märksõna. Annab vaatajale kätte niidiotsad, kes on kes. Ilse õhkab taga minevikku, valgeid pulmakleite ja lauakombeid, millest kirjutati Taluperenaises, Heino loeb, silmist sädemeid pildudes, Rahva Häält, milles räägitakse tohututest töövõitudest. Nii suurtest, et need on isegi hoomamatud. Küllap ka sellepärast, et need on sündinud kusagil kaugel. Kus kord on majas, traktorid töötavad ja kartulid ei mädane põldudel. Ja see, millest kirjutab leht, on puhas tõde. Nagu teab Heino.

Siit hakkab kerima kahe noore armastajapaari konflikt. See, mida ei suutnud nende vaenujalal vanemad (siit loeb ju ilmselgelt välja Kiviräha armastuse A. H. Tammsaare vastu), keelates noortel kohtumise, mistõttu nood metsa jooksidki ja küüditamisest pääsesid, seda teeb uus võim, lüües nad maailmavaateliselt kahte leeri.

Karakteri poolest ongi ehk "Kaarnakivi perenaise" tegelastest just oma vastuolulisuses kõige põnevam Raba talu noorperemees Heino, kes kokkuvõttes oma eesmärkide saavutamisel ei kohku millegi ees tagasi, kes reedab isegi oma armastatu Ilse ning kes oma alatuses väärib enam põlgust kui miilitsaleitnant Veski. Heinost võiks saada nende karmide aastate järgmine kolhoosiesimees. Karjerist ja üle laipade mineja. Energiline, selge ja terav pilk suunatud vaid ettepoole. Tuletades välimuselt korraks meelde noort Jaan Rekkorit „Nipernaadist“, kui see palgiparvetaja Jaanus Roogina, kirves käes, tormituult trotsides otsustavalt mööda vahust merekallast sammub.

Vähem värvikam pole Märt Avandi miilitsaleitnant Eduard Veski. Me ei saagi täpselt teada, kas ta küüditajaks värvati või hakkas vabatahtlikult. Jah, oma naha on ta nii või naa maha müünud, aga ometi on selle all säilinud miski inimlikkuse kribu. Ilsesse armununa saab ta ju aru, et šanssi tal pole (noor mees, kes kaotanud ühe käe), ent laseb ometi minna perenaise juures varjul oleval vanapaganal, kes tema silmis pole keegi muu kui vaenlase spioon.

Kolhoosiesimeheks pukki pandud (või sinna ise roninud) Harald (Ago Anderson) on lihtsalt üks lösu mees. Selliseid kameeleone, kusjuures väga ara meelega kameeleone, on sünnitanud iga riigikord, nad on elanud kõrvuti vanapaganatega meie keskel läbi aegade. Selline on ka Andersoni kolhoosiesimees.

Selge see, et vanapagan "Kaarnakivi perenaises" on Kiviräha sünnitis. Aga laval? Kas selle rolli taga on rohkem lavastaja või Lauri Kingi enda kätt? Vanapagana suurimaks plussiks ja tunnustuseks on see, et ta ei mõju kopka eestki koomiliselt. Usud, et kuskil metsas elavadki sellised vanapaganad – metsatarkuse ja mälu kandjad. Kuigi see vanapagan korrutab aeg-ajalt tobedalt vaid Stalin ja Stalin. Aga ajad olid sellised. Kui tänapäeval vanapagan kuskil sügavas laanes puu tagant piiluks (see saaks juhtuda vaid hilissügiseses ja tuulevaikses metsas, kus kõdulõhn paneb pea ringi käima), võiks ta korrutada näiteks "Meri, Meri, Meri …" Igatahes väga tubli töö Lauri Kingilt.

Ja siis need metsavennad. Nähtamatud. Aga ometi vägagi kohal. Siis, kui kuskil kauguses kostuvad automaadivalangud. On aasta 1951 ning on selge, et see pole juhuslik jahimees, kes loomi kõmmutab. Muide, automaaditärinast piisab, et anda aimu, mis toimub. Julmuse suuruse väljendamiseks ei pea ilmtingimata näitama seda läbi suurendusklaasi, nagu praegugi veel kinodes jooksvas "Igitees", milles filmitegijad pidasid parimaks näidata surma suurust suures plaanis, kus nii lapsed kui ka vanurid kuklalasuga maha kõmmutatakse. Tagajärjeks veel üks stamp niigi stampidest kubisevas filmis, kus emotsionaalne laeng pöördub iseenda vastu.

Lauli Otsar ja Markus Habakukk lõpetasid lavakooli XXVII lennu üle-eelmisel aastal ja kadusid mõlemad peagi Kuressaare Linnateatrisse. Tõsi, saarlaste ees astuvad nad seal mõnes lavastuses ka rambivalgusesse ning Habakukk vilksatas korra mängufilmis "Polaarpoiss". Ja siis, septembris ilmus TV3 ekraanile seriaal "Merivälja", peaosas sarmikas poisipeaga Karin. Müstikat täis seriaal läks küll aina hämaramaks ja hägusemaks, ent Karinit kehastanud Otsar ei läinud selles virvarris õnneks kaduma. Vastupidi, vedas lõpuni välja. Noore näitleja kohta üllatavalt orgaaniliselt. Sai kirja kindla punktivõidu ning oli meedia sõnul, hops, staar valmis! Niipalju tele võimust ja võimsusest. Nüüd näitab noor näitleja oma orgaanikat teatrilaval. Kaks tundi järjepanu, olles vaataja ees igas stseenis. Vähendamata kuidagi Otsari võimekust, ütleb sisetunne, et selle tema esimese suurrolli õnnestumise võib siiski lavastajaga pooleks jagada.

Kivirähk sõidab küll mõneti Jaigi seljas ja lõikab loorbereid läbiproovitud müütiliste tegelastega, aga las sõidab ja lõikab, kui ta teeb seda äraarvamatute pöörangutega, mis ei lase kordagi minna uitama mõttel, et kui palju aitas lavastuse õnnestumisele kaasa Endla renoveeritud uus lava. Vaevalt. Kaarnakivi oli ikkagi see, mis oma töö ära tegi. Igatahes esietenduse publik, kes püsti seistes ja ovatsioonidega lavastuse vastu võttis, oli kui ära nõiutud.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp



SUUR LUGU: VALDO PANT 90
Valdo Pant

Valdo Pant: ühel päeval atakiga haiglas, järgmisel süstamatkal

Tõenäoliselt ei saa me kunagi lõpuni teada, milline inimene oli Valdo Pant, kuna ajaga on hakatud teda kohati lausa müstifitseerima. Eesti ringhäälingu esimene tõeline telestaar suutis kolleegide sõnul võluda šarmiga nii tavainimesi kui tsensoreid, aga tööharjumustelt oli vanakurat ise nii enda tervise kui teiste vastu.

FILM
Filmikassett "Paha lugu"

Arvustus. "Pahade lugude" kõikuv dünaamika

Filmikassett "Paha lugu"

"Nissan Patrol”
režissöör: Andres Maimik ja Katrin Maimik

“Varakevad”
režissöör: Gustaf Boman Bränngård ja Rain Tolk

Kokkulepe”
režissöör: Gustaf Boman Bränngård ja Rain Tolk

“Nõiutud”
režissöör: Maria Avdjuško

“Jõulumüsteerium”
režissöör: Katrin Maimik ja Andres Maimik

6/10

TEATER
KIRJANDUS
KUNST
EV100 kunstiprogrammi juubeliaasta avapauk Kumu kunstimuuseumis

Fotod: Kumus juhatati sisse Eesti 100. sünnipäeva kunstiprogramm

Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva tähistamiseks loodud kunstiprogrammis on ligi 100 kunstisündmust, mis jutustavad kunstikeeles Eesti olevikust, tulevikust ja minevikust. Eesti sünnipäeva tähistatakse kunstiga Ameerika Ühendriikides, Jaapanis, Itaalias ja mujal Euroopas ning samal ajal ka Virtsus, Valgas, Moostes, Sillamäel ja paljudes teistes Eesti paikades.

Arhitektuur
Neeruti mõisa tornikiiver vahetult enne mahaprantsatamist

Muinsuskaitseamet toetab pühakodade taastamist

Programmist „Pühakodade säilitamine ja areng 2014-2018“ eraldatakse 2018. aastal pühakodade restaureerimistöödeks 606 100 eurot, pühakodade kunstivara konserveerimiseks 13 177 eurot, projektdokumentatsioonide koostamiseks 13 700 eurot ning piksekaitsete ja signalisatsioonide paigaldamiseks 11 655 eurot. Aasta jooksul eraldatavate vajaduspõhiste toetuste reservi jääb sel aastal 15 854 eurot.

MUUSIKA
Arvamus
Mereparaad.

Sada Eesti mõtet. Andres Tiido

Vikerraadio on valinud välja sada mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme.

Alates esmaspäevast, 8. jaanuarist kõlab "Vikerhommikus" kell 7.55 üks Eesti mõte. Kirjalikult avaldab mõtted ERR kultuuriportaal.

Paavo Järvi

Paavo Järvi: Eestil on juba selline maine, et sealt tuleb midagi huvitavat

16. jaanuaril toimus Estonia kontserdisaalis Erkki-Sven Tüüri 9. sümfoonia esiettekanne Eesti Festivaliorkestri esituses ja dirigent Paavo Järvi juhatamisel. Eesti Vabariigi sünnipäevaks valminud teos kannab pealkirja "Mythos" ning toob kuulajani helilooja nägemuse eesti müüdi kujunemisest.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: