"Aga mälestused ja see tunne oli küll väga hea, ja oli väga võimas, eriti kui sa mõtled, et üks uus teos on sündinud siia maailma. Üks vägev 9. sümfoonia, Erkki-Sven Tüüri 9. sümfoonia. Selle üle olen ma küll väga uhke," rääkis Järvi.

Järvi sõnul on 9. sümfoonia alati selline väga sümboolne sümfoonia. "Paljudel suurtel meistritel oli see võib-olla kõige tähtsam muusikaline teos, mida nad kirjutanud on, ka viimane – kui rääkida Beethovenist, Dvořákist, Schuberist, Mahlerist."

9. sümfoonia tähtsus tänapäeval on tema sõnul ehk veidi teine. "Esiteks sümfooniaid ei kirjutata enam. Tänapäeval kõik kirjutavad lühemaid, rohkem selliseid temaatilisi lugusid, mis päris sümfoonia mõõtu välja ei anna."

Järvi meenutas seepeale üht vestlust plaadifirma presidendiga. "Ta ütles, et kas sul on kuidagimoodi võimalik plaadistada neid sümfooniaid, kus pealkiri on näiteks pateetiline või "Titanic" või midagi sellist, sest sümfoonia ei ole väga – tänapäeva publikule, noorele publikule – huvitav pealkiri. Fakt on, et see on meie ala üks tähtsamaid vorme, ja Erkki-Sven on just selliste suurte, massiivsete vormide meister."

Aga "9. sümfoonia" on küllalt hea pealkiri, lisas Järvi. "Isegi ilma pealkirjata oleks ta mõjuv."

Järvi juhatas esiettekandes Tüüri 7. sümfooniat, millest on möödas pea üheksa aastat. Sellele järgnes ruttu ka 8. sümfoonia, misjärel tekkis paus kuni 9. sümfooniani, mida sai kuulda teisipäeval. Mis suunas Tüür liigub, kas ta liigub edasi, kas ta liigub mõnede vanade asjade tagasi?

"Esiteks tema helikeel on momentaalselt äratuntav ja tema stiil on väga selge. Kui hakata hästi tähelepanelikult kuulama, siis üldiselt see kõlab väga erkkisventüürilikult. Aga kui sa hakkad kuulama, siis sa tunned, et on küllaltki palju muutusi. Küllaltki palju erinevusi selles, kuidas ta oma materjali töötleb ja kuidas see kõik kulminatsioonini viib. Sa tunned, et ta koguaeg areneb ja otsib midagi."

Kõige huvitavam Tüüri muusika juures ongi Järvi meelest see, et ta koguaeg otsib uusi lahendusi ja teistmoodi väljundeid. "Minu jaoks on see [9. sümfoonia – toim] natukene erinev sümfoonia, kuigi palju on sellist kohe äratuntavat. Täpselt on raske öelda, sest igal heliloojal on iga teose juures oma ülesanne. 9. sümfoonia juures ma tundsin, et ta jutustab mingisugust lugu. Ta jutustab meile Eesti ajalugu. Algusest kuni tänapäevani välja," selgitas Järvi.

Mis saaks olla parem mõte ühele teosele vabariigi sünniaasta puhul. "Selles oligi mõte, et ta on nagu terve selle Eesti arengu ja sünni kuni tänapäevani oma sõnadega ära seletanud," lisas Järvi.

Järvi dirigeeritavat Eesti festivaliorkestrit ootavad lähiajal Euroopas ees väga tähtsad saalid. "Seekord hakkame Brüsselist peale, siis on Luksemburg, Zürich, Berliin, Viin ja Köln. Muidugi on need kõik hästi tähtsad linnad. Klassikalise muusika maailmas on need võib-olla kõige tähtsamad linnad. Viinis oleme Viini kontserdimajas ja Berliini filharmoonias, nii et selles mõttes jah, vastutus on suur."

Järvil ja festivaliorkestril on nüüd reisile võtta kaasa ka plaat, mis äsja ilmub. Selle plaadi brošüüris on haruldane pilt Järvi isast ja Dmitri Šostakovitšist, mille tegi Gustav Ernesaks. Järvi sõnul on sellele pildile ja selle saamisloole natuke naljakas tagasi mõelda küll.

"Selline legendaarne inimene nagu Gustav Ernesaks, tema tegelikult tõi Šostakovitši meile. Meil oli väike saun jõe ääres, kus me alati suviti kolm kuud iga aasta olime. Paljud vene muusikud ja üldse kultuuritegelased nõukogude ajal armastasid Pärnut, sest see oli selline koht, kus oli Nõukogude Liidu piires võimalik puhata."

Järvi kirjeldas, kuidas tol päeval sõitis nende aeda suur must Volga. "Ernesaks astus sealt välja ja Šostakovitš, hästi paksud prillid ees. Täpselt selline nägi välja nagu Šostakovitš piltidel välja näeb. Mina tahtsin kiiresti ära joosta sealt, sest ma teadsin, et midagi väga põnevat sealt ei saa tulla," rääkis Järvi. "Isa ütles mulle, et oota, sa pead nüüd siia jääma, see on väga tähtis inimene, sa ei lähe praegu kuskile, jää siia. Ja pildi pealt on isegi näha, et ma vaatan kuskile mujale, sest ma väga tahtsin ära minna."

Nüüd on ta muidugi tänulik, et isa tal ära joosta ei lasknud. "Gustav Ernesaks võttis terve rulli filmi, aga film sai valgust ja kõik kadusid. Selles mõttes ajalooline ja saatuslik."

100-aastasest Eestist rääkides märkis Järvi, et väljastpoolt näeb see väga uhke välja. "Esiteks see programm, mis tutvustab Eestit, on väga vägev. See fakt, et me oleme suutelised sellisel tasemel Eestit väljaspool näitama ja eriti oma kultuuriga, see on midagi. Sellise väikse maa juures see pole enesestmõistetav. Meil on see olemas, ja vägevalt. Uued heliloojad, uued teosed, uus orkester, palju väga huvitavaid, originaalseid kontserte."

Seestpoolt on Eestit Järvi arvates raskem vaadata, sest ta ei ole kuskil väga kodus, kuna ei ela ühe koha peal. Aga ta usub, et eestlaste rahvuslik identiteet on tugev.

"Identiteediküsimus on üldse üks keeruline küsimus . Tänapäevamaailmas on sellise natsionalismi, patriotismi ja identiteedi vahel nähtamatu piir. Seda täpselt, mida see meie maailmas 21. sajandil tähendab, on raske öelda. Kui hakata seestpoolt vaatama, siis on selline tunne, et kõik on korras, ja ongi korras tegelikult. Igas peres on oma probleemid, on natuke paremini, natuke halvemini," rääkis Järvi.

Väljaspoolt vaadates Eesti identiteediküsimus Järvi arvates natuke raskem. "Need inimesed, keda tuntakse – ma ei taha niimoodi seda liiga teravalt väljendada – aga ainuke inimene, keda Eestis tuntakse globaalselt, on Arvo Pärt. Kui hakata mõtlema meie sportlaste, meie rokkbändide peale, kes on kõik fantastilised ja kelle suur fänn ma olen igatpidi, siis neid ei tunta. Ükskõik, kui hästi me oleme teinud."

Eesti klassikaline muusika on tema sõnul praegu ainuke rahvusvahelist kaja omav ala. "Mitte kogu klassikaline muusika, eriti kui meil on selline inimene nagu Arvo Pärt, keda kõik teavad. Isegi need inimesed, kes ei tegele muusikaga, kes tegelevad filmidega, Hollywoodiga."

"Vanasti oli selline huvitav ütlemine nagu professionaalne eestlus, mis iseenesest kõlab natuke absurdselt, aga tegelikult see on see väga hästi öeldud, väga hea terminoloogia. Kui sa hakkad mõtlema, et tänu millele Eestit tuntakse, siis see on selline raudne Eesti kultuuri propaganda tegemine. Näiteks, kui mõelda sellele perioodile, mil mu isa plaadistas ja mängis kogu aeg Tubina, Pärdi ja Eesti muusikat."

Professionaalne eestlus oli Järvi sõnul missioonitunne. "Sellest on lihtsam aru saada, kui sa oled väljaspool Eestit. Väljaspool Eestit kõik eestlased muutuvad supereestlasteks, Eesti fännideks ja Eesti propaganda on hästi tugev. Igas Ameerika linnas on Eesti maja. Eestis ei ole seda vaja: me oleme nagunii Eestis ja räägime eesti keelt."

Järvi loodab, et selline vaikne, aga tugev professionaalne eestlus on kõigil sees. "Tõelised Eesti kultuuri ja Eestimaa propageerijad peavad olema ka seespool Eestit. Meid ei tunta nii hästi kui me arvame."

Intervjuud saab pikemalt kuulata Klassikaraadio kodulehelt.