Maarja Nuut: ma ikka soovin, et inimesed oleksid avatud ja hästi uudishimulikud

Täna õhtul läheb Baltimaade 100. sünnipäeva ühise raadiosündmuse "Sounds of the Baltic" raames Eesti Raadio stuudiost eetrisse Maarja Nuudi kontsert. Loominguprotsessist, uuest plaadist ja tänaõhtusest kontserdist rääkis Nuut pikemalt Klassikaraadio saates "Delta".
Maarja Nuut on viimasel ajal Eestis üsna harva kontserte andnud, kuid tema esinemisgraafik on tihe. Jaanuari keskpaigaks on ta jõudnud esineda Estonia kontserdisaalis toimunud uusaastakontserdil, andnud kolm kontserti teisel pool maakera Sidneys ning saabunud äsja tagasi kontsertidelt Luxembourgist. Eelmisel aastal välismaal 80 kontserti andnud Maarja Nuudil aastanumbri vahetusega suurt muutunud ei ole.
"See on mõnes mõttes justkui selline inimlik nähtus, et aastanumbri vahetusega soovime mingitele asjadele head aega öelda, mingeid protsesse lõpetada või uut alustada, aga kui ma nüüd päris ausalt ütlen, siis ega suurt vahet ei ole olnud," räägib Nuut.
Maarja, kelle töö lennutab teda erinevatesse paikadesse, leiab aina globaliseeruvas maailmas ikkagi erinevusi. "Palju oleneb sellest, mida sa otsid. Kaubamaja leiad sa ju igast riigist ja igast linnast ja need näevad tõesti ühesugused välja, aga on võimalik ka leida erinevusi. Ma pean ütlema, et olles muusik laval, kohtudes publikuga, siis seal tulevad tegelikult välja erinevused. Kultuurid on ikkagi erinevad, inimesed on erinevad, huumorimeel on erinev, see, kuidas sa saad kontakti mingi publikuga. Nii et ma peaks ütlema, et see maailm on ikkagi üsna värviline."
Kui oluliseks peab Maarja palju reisides end pidevalt identifitseerida eestlasena? "Ma ei pea sellele kuidagi eriliselt mõtlema või sellega eraldi tegelema sellepärast, et see lihtsalt on nii. Ma olen kuskil üles kasvanud, see keskkond on mind ümbritsenud, see ümbritseb mind siiani, sest ma elan siin ja mul ei ole vaja seda kuidagi omale veel eraldi meelde tuletada," vastab Maarja. "Ma ei tunne, et pidevalt ringi reisides hakkaksin oma identiteeti kaotama," lisab ta.
Kui me nüüd liigume natukene nendest lennujaamadest kõrvale, siis mis ikkagi on see paik ja aeg, kus sa saad niimoodi päriselt luua?
Eks igal asjal on oma aeg ja me võime rääkida ju ideaalsetest tingimustest ja olukordadest. Kui palju seda siin maailmas on? Võib-olla on õigem katsuda võtta iga hetke, iga päeva nii, nagu ta on ja võtta sellest maksimaalne, olla rahulik ja tänulik nende asjade eest.
Loomulikult, kuna minu professionaalne tegevus on väga palju kasvanud ja ma ikkagi manageerin ennast ise hetkel, siis see töömaht on üsna üüratu ja loometegevusega sealt kõrvalt tegeleda on keeruline. Ma olen inimene, kellele justkui natuurilt ei sobi selline multitasking, mis on tänapäeva elementaarne oskus. Ma saan sellega päris hästi hakkama, aga see ei tee mind tegelikult õnnelikuks. Seetõttu on väga keeruline leida aega sellisteks põhjalikeks protsessideks.
Viimatine katsumus oli ju tegelikult nüüd siis uue plaadi salvestamine, mis leidis aset juba sel suvel ja see kõik hakkas lumepallina keerlema hiliskevadel, kui järsku oli vaja see materjal ruttu vormistada. Mõnes mõttes mulle sobib selline veidi pingeline olukord ja adrenaliin, et siis järsku vupsti tulevad need asjad sealt välja.
Ma nõustun kindlasti, et loometöö juures on väga vajalik ka distsipliin ja ideaalis loomulikult võiks sellega järjepidevalt tegeleda ja niimoodi sa arened. Lihtsalt mul ei ole olnudki nii palju seda võimalust. Tuuridel on see väga keeruline, sul on see tähelepanu mujal, ja siis on ikkagi see, et tekib kuskilt see auk. Ütleme, minu natuur on pigem selline, et ma mõnda aega väga palju kogun ja olen hästi vaikne, mitte midagi sealt ei tule ja siis järsku see kõik tuleb kuidagi korraga välja ja siis ma vormistan selle ära ja siis on jälle selline kogumise ja filtreerimise aeg ja siis see jälle hopsti tuleb sealt välja.
Nii et viimane selline plahvatus oli siis suvel. Nüüd see plaat hakkab vaikselt oma vormi juba võtma ja seoses tulevikuprojektidega olen hetkel nüüd sunnitud või kultiveerin seda järgmist plahvatust, ootan, et uut materjali luua.
Kas ma võin selle uue plaadi kohta natuke küsida ka?
No proovi.
Kas see on sinu sooloplaat või see on Hendrik Kaljujärvega?
See on Hendrikuga koos plaat, jah. Duoplaat.
Ma olen alati tahtnud küsida, et kuidas te üldse niimoodi kokku olete saanud? Ja üldse viimasel ajal ka näiteks Klassikaraadio kuulajad Viljandi folgilt või uusaastakontserdilt on justnimelt teie duot kuulnud.
Esimest korda kohtusime me kuskil poolteist aastat tagasi. Mulle pakuti Viljandi pärimusmuusikafestivaliks teha eriprojekt. See oli 2016 suvi. Ja väga pikalt oli mul tegelikult mõttes olnud, ma soovisin kellegagi koostööd teha just elektroonilisema helipildi vallas. Ja oli mõelnud, et kes ja mis ja kuidagi ei hüpanud sellist õiget nime või ideed pähe. Järsku ma mõtlesin Hendriku peale, ma võtsin temaga lihtsalt ühendust, pakkusin välja, leppisime kokku, et proovime ja vaatame, mis sellest saab. Sai tehtud see esimene kontsert ja me lihtsalt otsustasime jätkata. Muud midagi.
Minu jaoks on see hästi põnev aeg olnud, eriti kui sa mitu aastat mängid soolot kogu aeg, siis lihtsalt helilised väljendusvahendid või sõnavara on nii palju laiem. See, kuidas on võimalik väljendada. Nii et see on olnud üks ikkagi tegelikult väga keeruline protsess, et leida seda õiget helimaailma ja mis on see meie maailm, mida me soovime koos luua ja kuidas seda teha. Nüüd siis midagi justkui hakkab formuleeruma.
Millal uus plaat ilmavalgust võiks näha?
Täpsemalt saab seda teada ilmselt õige pea, aga hetkel ei ole seda veel võimalik välja hõisata lihtsalt sellepärast, et me veel ei tea täpselt, kuidas me selle välja anname. Käivad läbirääkimised päris mitme plaadifirmaga. Teatavasti mõningatel juhtudel on need protsessid üsna pikad, aga seda ma julgen lubada, et kindlasti veel selle aasta sees. Ise loodame, et äkki õnnestub isegi varasuvel, aga võib-olla lükkub see sügisesse. Vaatame.
Aga täna õhtul oled sa siin Eesti Raadio 1. stuudios üksinda, ehkki tegelikult päris üksinda sa ei käi ju mitte kunagi esinemas. Sinuga on alati kaasas helirežissöör, on mul õigus?
Minuga on alati kaasas helirežissöör ja vahel ka valguskunstnik või videokunstnik. Olenevalt sellest, kuidas ma mängin.
Aga mulle tundub, et helirežissöör on keegi, kes on ikkagi üks väga oluline inimene selle esinemise juures.
Jah, sest see muusika loomine on tehnilises plaanis üsna spetsiifiline ja kui ma luubin erinevaid kihte üksteise otsa, siis see, missugune materjal, mis hetkel, kuidas ta sealt välja tuleb, kui palju seal on seda reverbi või missugune karakter tal on, seda tegelikult mina ei saagi kontrollida. Ja kuna mul on oma monitooringusüsteem, mis tähendab, et mul on tegelikult pisikesed kõrvaklapid peas, siis ma olen natukene oma universumis ja see, mis sinna välja jõuab, selle üle mul ei olegi nii suurt kontrolli. See on ikkagi koostöös väga selle inimesega, kes on helipuldi taga.
Sa rääkisid seal intervjuus Austraalia raadiole sellest, kuidas see uhke ehitis, milles sa kontserte andsid, kuidas sinu taga oli erinevalt õhtule siis kas äikesetorm või päikeseloojang. Ja täna õhtul on kontsert sellises legendaarses raadiostuudios, kus on salvestatud praktiliselt väga suur ja oluline osa eesti muusikasalvestustest. Kas sel kohal on mingi tähtsus ka?
Ma väga ootan sinna stuudiosse sisenemist, sest ma ei ole veel uues stuudios käinud pärast selle valmimist, nii et hästi põnev on. Kuidas see seal nüüd siis kõlab? Kindlasti väga hästi. Ja milline see välja näeb. Ma olen pilte näinud ja kuulnud, aga ma ei ole sinna veel sisse sattunud. Mäletan küll oma varasematest muusikaõpinguaegadest, kui on aeg-ajalt midagi seal salvestatud, et siis oli ikka see raadiomajja sisenemine ja stuudiosse.. selline spetsiifiline lõhn ja vana aja hõng. Vaatame, mis tunne on, kui täna õhtul sinna sisse minna.
Vahetult enne meie kohtumist ma sirvisin viimast Sirpi ja sealt mulle jäi kuidagi kõlama Marju Kõivupuu mõte, kus ta ütles, et inimene on see, mis lugusid ta kuulda võtab. Mis sa sellest arvad?
Jah. Ma ütleks, et minu jaoks on see üsna aktuaalne teema ja puudutab ikka pigem seda, kui avatud me oleme ja kui avatud me soovime olla või ei soovi. Ma ikka soovin seda inimestele, et olla avatud, olla hästi uudishimulik ja võtta või vähemalt kuulata erinevaid lugusid ja seejärel võtta võib-olla vastu mingisuguseid otsuseid või hinnanguid. Ma arvan, et tänapäeva maailmas on väga oluline leida enda jaoks siin rahu ja tasakaal, siis on pigem oluline võtta kuulda erinevaid lugusid ja vaadata sellise uudishimuliku ja avatud pilguga ringi.
Ma väga tänan, Maarja Nuut, selle intervjuu eest. Küsin veel lõpetuseks – kas sul on raadiokuulajatele täna õhtuks anda mingisugune väikene teejuhis ka kaasa?
Ma veel täpselt ei teagi. See on selline huvitav formaat, et kuigi seal stuudios on ka inimesed, on suurem osa kuulajaid on kuskil määramatus kauguses. Aga ma proovin selle 37 minutit luua võimalikult intiimsena, võimalikult lähedal inimestele.
Toimetaja: Merit Maarits