Maarja Nuudi kontsert on mäng emotsioonidega
Muusikasaate "MI" võttemeeskond külastas Berliinis Maarja Nuudi soolokontserti ning uudistas Berliini riiklikus raamatukogus haruldasi Eesti rahvalaulude käsikirju 18. sajandist.
Folkmuusik Maarja Nuut andis möödunud aastal ligi 80 kontserti, kusjuures enamiku neist välismaal. Tema kontsert "Une meeles" toimus Berliinis 16. veebruaril, mil algas ka suurem Balti riikide festival. Mõni nädal hiljem, nüüd märtsi keskel, tutvustas Nuut Zürichi lavalaudadel juba värsket loomingut.
Veel enne, kui lennukiga suund Saksamaale võeti, väisas "MI" saatetiim Maarja Nuudi uut stuudiot Koplis. "Olete peaaegu esimesed külalised. Siit on küll mõned inimesed läbi käinud, aga tegelikult on siin alles üsna värske," jutustas Nuut saates ja teeb televaatajale tuuri läbi stuudio ruumide, selgitades, mis kuskil toimub. "Oma toas on mul üsna minimalistlik set-up, see on tavaline komplekt, mis minuga kaasas on," sõnas muusik ning tutvustas lähemalt salvestus- ja esitusvahendi looper kasutamist.
"Looper on tõesti kasvanud kuidagi väga minu külge, ta on täpselt samavõrra oluline instrument kui viiul," tunnistas Maarja Nuut, kes on looperi kasutamise kohta loenguid andnud isegi Sibeliuse Akadeemias. "See oli esimene kord, kui ma pidin analüüsima, et mismoodi, miks ja kuidas ma midagi teen," meenutas ta. "Ja tuleb välja, et mul on ikkagi välja kujunenud mustrid, mida kasutan. Rütmilised vormelid ja mingid kindlad arvud, mille peale ma pole ise kunagi mõelnud. Ma justkui improviseerin, aga samal ajal on seal all mingisugune keel, mingisugune reeglistik, mis on aja jooksul tekkinud ja mida kogu aeg uuesti loon."
Improvisatsioon on siiski väga suur märksõna tema loomingus. "Kui ma uut materjali loon, siis tegelikult ma tulen lihtsalt siia [stuudiosse] ja hakkan improviseerima üldiselt. Ma lihtsalt laulan või mängin midagi, mingisuguseid motiive, ma jätan võib-olla mingi loop’i siia mängima, käin vahepeal eestoas, teen omale teed, tulen tagasi, võib-olla 20 minutit on see niimoodi loop’inud ja proovin jälle midagi muud," kirjeldas Nuut.
Selline viisijuppide heietamine ja samas süstematiseerimine on miski, mis on Maarja Nuudiga kaasas käinud lapsepõlvest alates. "Mul on olnud lapsest saati kalduvus, et kui ma käisin jalutamas, sellistel pikematel ringidel üksinda, siis kogu aeg midagi peas tiksus alati: oli see siis viisijupp või tihtipeale lõin teatud rütmilised vormelid lihtsalt oma sammudest."
Looper võimaldab artistil endal justkui muusika omapead jätta ja ise sobival hetkel ka "mängust lahkuda". "On erinevad kihid ja nad kõik natuke justkui elavad oma elu ja mina siinjuures siis vastavalt kompositsioonile valin, missuguse kihiga ma nii-öelda koos eksisteerin ja teised jätan omaette, ja mis hetkel ma kuhugi mujale liigun. Ühel hetkel valin viisi, kuidas ma soovin siit lahkuda, et näiteks võib-olla võtan põhiviisi või võtan ülevalt midagi vaikselt ära. Jätkan laulmist selle loop’iga ja siis tasapisi väljun siit mängust."
Lisaks artistiomadustele on Maarja Nuudis olemas ka teadlasele omane intellektuaalne uudishimu: talle meeldib arhiivis aega veeta, seal vanade paberite lõhna tunda. Ajalooline uurimistöö suudab teda käima tõmmata ning rahvaluule ja -lauluga on ta seda omajagu teinud ka. "Minu loomingut on mõjutanud paljud faktorid: üks oluline osa on pärimuskultuur ja aastad, mis ma veetsin Viljandi kultuuriakadeemias ja hiljem Stockholmi kuninglikus muusikaakadeemias – need olid väga kirglikud uurimisaastad minu jaoks," meenutas Nuut. Nii mõnigi kord otsib ta inspiratsiooni saamiseks välja mõne konkreetse teema, viimati näiteks Jakob Hurda kogutud rahvalauludest.
Vanu ürikuid käis Berliinis uudistamas ka "MI" saatetiim. Üle tee Berliini filharmoonikute majast asub nimelt Berliini riiklik raamatukogu, kus saab näha esimesi rahvalaule, mis Eestist 18. sajandil koguti. Käsikirju on kaheksa: Põltsamaa pastor Wilhelm Hupel saatis need omal ajal saksa filosoof Johan Gottfried Herderile. Kogutud on need laulud 1777. aasta rahvalaulude kogu ettevalmistusprotsessis, jutustab muusikasaates "MI" Kaspar Renner.
Maarja Nuut otsib rahvaluulest ka lugusid, mida kontsertidel jutustada. "Olen imestunud regilaulude puhul, kuidas midagi öeldakse nii täpselt, kuid samal ajal kunagi mitte liialt avades. Piiri peal on need kujundid. Kui ma kombineerin, on seal palju variante – mõtlen omale meelepärase loo, koostan ja kombineerin," rääkis Nuut.
Jutustatud lugudega püüab ta muuhulgas aidata kuulajal leida kontakti emotsioonidega, sest nende läbitöötamine on täisväärtuslikuks eluks hädavajalik. "Mitmetes ühiskondades on räägitud palju sellest, kuidas me peame olema pidevalt õnnelikud. Ei saa rääkida oma läbikukkumistest ja on selline edukuse tagaajamine – mida iganes see praegu tähendab – mis seab kindlad käitumisreeglid, mismoodi peaksime olema. Ent palju keerulisem on olla elus edukas, kui sa ei ela läbi neid asju, mis elus on. Kui räägid koledama loo, saad selle läbi elada ja sellega hüvasti jätta ja edasi minna. Seal on teraapiline pool ja lihtsalt kogemuste pagas," selgitas Nuut.
Et olla ehe ja elulähedane, kasutab ta kontsertidel lugusid, millel pole alati kõige loogilisemat sündmuste järgnevust või kus ei ole paigas klassikalised jõuvahekorrad. "See aktiveerib nii mind ennast kui seeläbi ka kuulajat. Kontserdil on mäng emotsioonidega: ärritan kuulajaid eri impulssidega, mitte halvas mõttes, vaid et äratada ja tekitada tundlikkust," jutustas Nuut. "Ma arvan, et üks kõige olulisemaid asju tänapäeval on omada kindlat meelt ja julgust olla haavatav, sest ainult selle läbi saab see maailm kuidagipidi paremaks muutuda," leidis Maarja Nuut.
Toimetaja: Kerttu Kaldoja