Theodor Sink mängib Eesti Pillifondi tšellol, mille valmistas prantsuse pillimeister Auguste Sébastien Bernardel 1842. aastal. Pilli nii kõrge vanus tekitab mängijas muidugi aukartust. Sink meenutas, et enne kui ta selle pilli sai, siis nägi ta õudusunenägusid sellest, kuidas sellega kohe midagi juhtub. "Aga kui ma ta kätte sain, siis hirm kadus. Tegemist on minu jaoks elus organismiga. Ta muutub elusaks minu jaoks niipea, kui ma seda puutun. Mis tähendab, et ma ei saa karta, mida ma sellega teen. Kui ma käitunud temaga sama hellalt kui teise inimesega, siis peaks kõik korras olema."

Muusikalises mõttes tõdes Sink, et see pill esindab haruldast kvaliteeti, millega ta pole varem kokku puutunud. "Kui poeetiliselt väljenduda, siis ma kujutan ette, et see võrdub samaga nagu araabia kirjanikud, kes kõrbes eraklikult elasid ja siis sattusid suurde linna ja puutusid kokku uute sõnadega või said kätte sõnastiku, et väljendada kõike, mida nad ei teadnud, et saab väljendada. See on sama tunne. Ma arvan, et mul läheb tükk aega, enne kui ma selle pilli võimalusi täielikult tundma õpin." Ta kinnitas, et tegu on omamoodi avanemisega. Pikisilmi ootab Sink, et saaks sel haruldasel pillil esitada oma lemmikteost – Schumanni tšellokontserti.

Lepingu järgi saab Theodor Sink Pillifondi instrumendil mängida esialgu kolm aastat. Kui kõikidele osapooltele sobib, on võimalik kokkuleppeid pikendada. Tulevikust olenemata on Sink ajaloolise pilli kasutusvõimaluse eest väga tänulik. "Mina ei oleks kunagi uskunud, et Eesti Pillifond teoks saab ja Eesti mängijate käes on pillid, millel ei ole välismaa investorid, vaid on tõesti Eesti ettevõtjad, kes seda finantseerivad ja aitavad sellel elada. Ma tõesti ei oska seda muudmoodi nimetada, kui et see on mingitsorti ime."

Mõeldes Eesti elule laiemalt, leidis Sink, et jutt Eesti ja eestluse hallusest ei vasta tõele. "Ma leian, et siin on surmamaiku kindlasti, aga leidub potentsiaali, mis meid kõiki edasi viib. Kui üldiselt pakutakse Eesti värviks halli või midagi sellist, siis ma sellega ei saa nagu nõustada. Ilm võib olla nagu ta on, aga inimeste töökus ja tegusus annab omamoodi ägeda värvitooni sellele juurde. Et siin on mingi lahe energia käimas, mis mulle väga meeldib ja ma arvan, et see on hoolimata kõigest positiivne energia."

Selleks, et maksimaalselt kasutada ning jagada energiat muusikas, ihkab Sink olla laval pigem meedium kui isik. Kaasahaaravuse teemal inspireerib teda legend Hamelini vilepillimängijast. "Lapsest saadik on mulle muinasjutud meeldinud, siiani loen ja minu lemmikuks on vilepillipuhuja, kes läks Hamelini linna siis, kui oli katkuaeg ja linn oli rotte täis. Ta pakkus oma teenuseid teatava vaevatasu eest ja mängis oma pilli niimoodi, et rotid jooksid kõik koos temaga linnast välja ja ta uputas nad kuhugi järve. Ja kui tagasi tuli oma raha küsima, siis otsustati, et tegelikult tema oli need rotid sinna toonud ja ta ei olnud üldse seda raha ära teeninud, nii et kui kõik olid kirikus ja lapsed mängisid väljas, võttis oma vilepilli ja puhus need lapsed siis ka endaga kaasa ja teatud versioonide kohaselt need lapsed läksid sinnasamasse järve. Selle muinasjutu lõpud olgu nii nagu nad on, aga mulle meeldib see põhimõte: toon, millega ta mängis, pidi olema midagi sellist, et inimesed ei saanud muudmoodi kui temaga kaasa jalutada, et see muusika ei lõpeks." Singi arvates on see vilepillimängija muusikute pühak, sest saavutas ideaali.

Muusikat tehes on Singi arvates olulisim olla loomulik, mitte teeselda. "Teesklusega ei vea ennast järgmistesse aastasadesse välja. Siirus on plaadi peal kuuldav ja südamega tajutav," ütles ta ja osutas, et pelgalt tehniliselt ideaalilähedane mäng pole midagi erilist, seda leiab igalt poolt. "Hinnas on hoopis loomulikkus."

Loomulikkusega käib koos ka elu läbipaistvus. Selles osas vaatab Sink alt üles jaapani kirjanik Yukio Mishimale. Tegu on jaapani 20. sajandi ühe silmapaistvama kirjanikuga, kes on kolm korda nomineeritud Nobeli preemiale. "Tema elas just sellel ajal, mil jaapani keiser põhimõtteliselt tunnistas, et ta ei ole jumal. Ja kui ta ära andis selle tiitli, siis see tekitas mingit sorti sellise dekadentsi ja depressioonitulva nendes noortes meestes ja naistes, kes tundsid, et nende elud on sellele pühendatud. Üks inimene, kes seda teravalt tundis ja oskas seda ka kajastada, oli Mishima."