Selleks, et luua midagi põnevat ja head, tuleb tekitada kaasahaarav keskkond, usub Kristjan Järvi, ning just seda püüab ta dirigendina saavutada. "Jumal tänatud, et ma muusik olen, just sellepärast, et sõnad, nii nagu mina praegu proovin selgitada, on nii vaesed võrreldes sellega, mis muusika on. Sellepärast et muusika tõstab absoluutselt teisele tasemele inimese suhtlemise, arusaamise, mõttelaadi, kõik need tunded, mida sisaldab," tõdes Järvi.

Järvi jaoks algas Eesti Vabariigi 100. juubeliaasta tähistamine dirigendipuldis uusaastakontserdil "Põhjamaa pulss". Esinesid NOĖP, Mick Pedaja, Kadri Voorand, duo Maarja Nuut ja Hendrik Kaljujärv, Tuulikki Bartosik, Kristjan Randalu, ERSO. Vabariigi aastapäeva paiku korrati samanimelist kontserti Berliinis. Repertuaaris mõistagi oli Eesti muusika. "Ameerika või vene või saksa muusika on ka kultuur, aga see ei pea olema see, mida meie mängime uusaastakontserdil. Kui mina lähen Berliini, siis ma mängin sada protsenti Eesti kava, isegi toon Estonian Folk Orchestra, kes liitub sellega. Ei mängi ainult Tüüri ja Pärti ja Vähit, aga ma võin mängida rahvamuusikat ja sellega lõpebki kontsert. Inimesed ei tunne, et see on selline intellektuaalne, haridusrikas kultuurisündmus, aga neil ongi vaja seda atmosfääri, mis siin tegelikult on, ja seda ma tahan näidata," sõnas ta.

ERSO on Järvi arvates fantastiline orkester, kuid ta manitses, et see ei tohiks muutuda samasuguseks nagu kõik teised. "Originaalsus on see, mis annab orkestrile oma näo. See on tõesti midagi erilist, see on see, mis tõstab kohe palka, mitte see, et oleme nii nagu kõik teised ja nõuame rohkem palka. Kommertsmaailmas ei ole niimoodi, et proovin ennast peita massi sisse nii palju kui saan ja siis nõuan, et ma oleks rohkem tunnustatud kui teised. See ei ole loogiline. Kõige säravam on just see magnet, kes toob edu, mis sisaldab ka kõrgemat palka."

Kristjan Järvi on kunstiline juht Baltic Academies orkestrile, mis koondab noori kõikidest Balti riikidest. Järvi silmis on Baltic Academies midagi palju enamat kui haridusprojekt. "Muusika, eriti sõnadeta muusika, on see, mis viib noori inimesi niisugusesse seisundisse, kus nemad hakkavad sünergiat looma üksteise vahel ja see tekitab sõprusi ja sidemeid, mis jäävad elu lõpuni. Ükskõik, mis riigis need on ja kes on nende õpetajad. Ja just see on väärtus, mis tekitab inspiratsiooni jätkata."

"Kõige tähtsam asi on lihtsus. Mida me teeme, peame tegema ausalt, siiralt. Ma tean, et see võib-olla tundub väga naiivne, aga naiivsus on minu meelest üks väga hea tunnus, mitte negatiivne. Paljud inimesed arvad, et kui sa oled naiivne, siis sa oled loll. Aga naiivsus on lihtsus ja lihtsuses on arusaamine. Kui hakkad üle mõtlema, siis selleks võib üks väga-väga keeruline elu tulla. Ja keerulisest elust tuleb käkk, millest ei saa enam ei edasi ega tagasi."

Lisaks dirigenditööle kirjutab Kristjan Järvi ise ka muusikat ning leiab, et heliloominguga tegelemine on tema jaoks väga vabastav. "Ma pole kompositsiooni õppinud, aga alustasin sellega 25 aastat tagasi," meenutas ta. Omamoodi muusikaliseks laboriks lõi ta Absolute Ensemble’i, kus liikmed pole pelgalt mängijad, vaid ka loojad, kes võivad improviseerida. "Sellises renessanssist rokini ansamblis polnud kartust, et ma midagi kokku keeran, et keegi hakkaks kritiseerima, midagi erilist nõudma. Mul oli palju kaasamõtlejaid, kes arvasid, et see on hea idee, ja see ansambel eksisteerib siiani."

Kuulumist Järvide dünastiasse näeb Kristjan väga helgetes toonides. "Mul on väga suur rõõm, et ma olen niisuguse armastuse puntras. Kõige suuremad toetajad, kõige suuremad mõttekaaslased emotsionaalselt ja intellektuaalselt on minu ema, isa, õde ja vend ning seda ma proovin üle anda oma lastele," nentis ta ja kinnitas, et sugulaste erinevusi lähenemisel muusikale ja karjäärile ei pea ta suurt millekski. "Ma ei arva, et me oleme absoluutselt erinevad. Kui isa oleks minuvanune, siis ta teeks ehk hullemaid asju, mul on niisugune tunne. sest kust tulevad mu mõtted? Minu vanemate poolt, perekonna poolt, aga ma olen kontrollorbiidist natuke välja jõudnud lüüa."

Inimestes laiemalt ihkab Järvi näha suuremat julgust. "Kas me kardame terve aja ja kannatame? Mul on niisugune tunne, et see on nagu surma kartmine. Me ju ei kartnud enne kui me sündisime. Me sündisime, me elame, miks me peame siin kartma? Kõik on võimalik. Ma loodan, et see ei selgu inimestele 85-aastaselt, aga nüüd 15-aastaselt. Ma loodan, et geniaalseid asju võib juhtuda! Jah, see on terve minu elu eesmärk, et seda saavutada!"