Vaimustus ilusast muusikast

Kuigi Peedu Kass on hetkel tuntud ennekõike jazzivallas, ei taha ta end žanriliselt piiritleda. Hingelaadilt söandab ta end aga nimetada romantikuks. "Mulle väga meeldib lüüriline muusika, n-ö lihtsa inimese keeles "ilus muusika". Kui ma kuskil ilusat muusikat kuulen, siis olgu see polkažanris või rock või klassika, sel hetkel ma tahaks seda mängida," sõnas Kass.

Mis puudutab muusiku argipäeva, siis seda Kass ei müstifitseeri. Ei maga nagu Schubert – prillid peas – sest mine tea, millal inspiratsioon külla tuleb. "Kunagi ma kindlasti uskusin sellesse inspiratsiooni ootamatusse tabamisse, et siis on vaja kindlasti joosta, aga elu on näidanud, et kui sa mängid pilli ja sunnid ennast mingi aeg olema selles keskkonnas, siis varem või hiljem suhteliselt suure tõenäosusega võib juhtuda, et ka sel hetkel tabab sind inspiratsioon, mitte sel hetkel, kui sa teed süüa," nentis ta.

Publiku ees näeb Peedu Kass end ideaalis nii muusiku kui jutuvestjana. "Muusika ei saa koguaeg rääkida ainult muusikast. Siin-seal peab olema mingisugune lugu juures," arvas ta ning jagas, et käib lugusid otsimas mägimatkadelt. "Kindlasti on mäed koht, kus ennast laadida. Loodus ja looduse suurus ja vägevus alati ju laeb inimest ühel või teisel moel," tõdes Kass.

Ja mägedelt on, mida õppida, sest nagu Peedu Kass ütles: "Ikkagi sina kohaned mägede järgi, mitte vastupidi". Või nagu osutas omal ajal poeet William Blake: "Great things are done when men and mountains meet / This is not done by jostling in the street" [tõlkes: Suured asjad sünnivad, kui mehed ja mäed kohtuvad / See ei sünni tänaval trügides].

Esimest armastust muusika vastu tuleb hoida

Peedu Kassi esimestest pillikeelte tõmmetest on möödas 16 aastat. "Sõbrad tahtsid teha punkbändi, ütlesid, et kõik ägedad pillid on võetud, aga et siin on üks pill, millega iga ohmu saab ka hakkama. Hästi lihtne: neli keelt ainult, üht nooti mängid korraga. Ma siis kohe kalkuleerisin, et võrreldes kitarriga, millel on kuus keelt ja peab neid korraga mängima, on vähemalt kuus korda lihtsam see minu pill. Niimoodi mind ära ostetigi sellesse maailma," meenutas Kass.

"See mingisugune rõõm, mis on, kui esimesi helisid mingi pilli peal tekitad, see hetk tuleb noorest peast väga ära salvestada. Tuleb talletada see emotsioon ja seda uuesti ja uuesti jahtida," jutustas ta. "Selleks tuleb mõistagi seda armastust muusika vastu ühel või teisel kujul värskendada, uuendada, taas leida. See kindlasti ei toimu automaatselt, et kui otsustasid, et sinust saab pillimees, siis ei saa eeldada, et 15 aasta pärast armastad muusikat samamoodi," lisas ta.

Kuidas enda vormis hoidmine siis käib? "Tuleks arendada ennast inimesena ja ühtlasi arendada ennast ka muusikuna. Muidu ei liigu edasi ja üks jääb kuskil pidama. Käsitööoskused on ju võimalik kuhugi maani omandada, aga seda teha mingisuguse mõtestatuse, sisu ja suunaga on oluliselt raskem, sest see hõlmab suurema pildi tajumist, ette kujutamist ja üldse unistamist ka. Unistamist ikka päris palju, eriti loomingulise tegevuse juures, muidu on lihtne manduda," selgitas Peedu Kass.

Pole virtuoos, olen inimene

Publikusse suhtub Kass väga suure lugupidamisega ja mõistab, et inimeste jaoks on suur pingutus õhtul kontserdile jõuda. "Inimene tuleb peale pikka tööpäeva koju, teeb lastele süüa, palkab lapsehoidja, sõidab linna, paneb auto parkima, lööb ennast üles, enne seda läheb ostab selle kontserdipileti, teeb õhtu vabaks, läheb sinna kontserdile, kuulab seda – see on ju metsik töö ja uskumatu usaldus ja ettevalmistus. Ja see soov midagi kogeda on niivõrd suur ja minu meelest väga sageli kunstnikud ei saa sellest aru, kui raske see aeg on leida ja võtta, et tulla midagi kuulama ja nautima. Sul peab ikka tõesti olema väga tungiv soov olema seda asja kogeda või näha, et sinna kohale tuled."

Publikut ta kiitmast ei väsi, aga kui muusiku enda kiitmiseks läheb, siis tiitleid ja uhkeid loosungeid Peedu Kass ei salli. "Esiteks ei lase tiitlid mul üldse ennast noorena tunda ja kuidas ma siis edasi peaks liikuma?" küsis ta ja lisab, et teel olemine on tema jaoks palju parem kui kohalejõudmine. Sestap hoiatab ta tiitlite jagamise eest.

"Palun ärge omistage mulle suuri loosungeid. Eriti hirmutab mind selline loosung nagu "virtuoos", sest kui muusikaajaloos vaatame, siis virtuoosid on ebajumala staatuses inimesed, kes tegid ebainimlikke asju. Need asjad, mida mina teen, on väga inimlikud, lihtsalt miskipärast ma saan võib-olla nende eest natukene rohkem tähelepanu kui mõni teine. Aga seal on ilmselt asi minu pikas kasvus ja heas huumorimeeles. Ei midagi muud," muheles Kass.